Asko Künnap: „Minu riik”.

Seitse Sõlme, 2021. 110 lk.

 

Asko Künnapi luulekogu „Minu riik” kohta võib öelda, et see on multimeedium­teos, ja seda mitmes mõttes. Esiteks on koos luuletustega esiplaanil pildid, illust­ratsioonid. Teiseks on luuletused ise mitmiktajulised – tunda on tugevat visuaalset kujutlusvõimet, aga samal ajal ka keelelist mängurõõmu ning mõnu. Vaa­tluse alla võetakse kõla- ja keelemängud ning see loob tunnetusliku loogika, mis kulgeb kirjelduste kõrval omasoodu ja isepäiselt. Lugeja elab sisse kirjeldatusse, siis aga sekkub jällegi ebatavaline keelekasutus, mis juhib tähelepanu keelelisele loogikale. Nii muutuvad Künnapi luule­tused mitmeid meeli kaasavateks kujutlusvõime rän­­nakuteks.

Olen aeg-ajalt mõelnud selle üle, kui­das „illustratiivsusest” on kunstiväl­jal saanud kerget põlgust väljendav sõ­na – ning alati, kui illustratiivsust kri­tiseeritakse, taha­ksin vastu vaielda. Näi­teks muusika kontekstis peetakse sel puhul silmas teksti dubleerimist muu­sikaliste vahen­di­tega viisil, mis ei avarda sõnade tähen­dust, vaid üksnes kinnitab seda. See võib aga kaasa tuua automaatse üleoleku illustratsiooni kui žanri suhtes, millest on kahju, sest illustratsioon oma parimas vormis on võimeline teose maailma taaslooma täpselt ja intiimselt, viisil, mis võib mõnikord väga tugevalt meelde jääda ja südamesse pugeda. Kui lugejate seas on neid, kes mäletavad lapsepõlveraamatutest eelkõige (või vähemalt muu hulgas) teksti kõrval olevaid pilte ja seda, kuidas need hakkasid oma elu elama, pu­nudes märkamatult maailma, milles teksti tegelased ringi rändasid, siis neile võiks Künnapi luulekogu lugemiseks istuda. Illustratsioonid ilmestavad teksti, kujundavad tooni, kuidas luuletusi ta­­juda. Tihti on siin ühte põimunud müü­tiline suurejoonelisus, tähelepanelik armastus detailide vastu ning püüd suhestuda sel­­le kõige juures tänapäeva maailma ja moodsa tehnoloogiaga. Vahe­peal tekib tun­ne, et seda sobitumisvormi polegi pä­ris täpselt leitud, pigem vohab tutta­vate igapäevaste esemete ja toimingute all ikka nähtamatu müütiline maailm, aima­ta võib paatost ja iha millegi suurema ja üleva järele, mis upub pettumusse või vähemalt segadusse: „Kuigi päriselt ju pingutasin, / trennid tehtud, õiged filmid nähtud, / Pimeduse Südamest [—] väga ju välja ei näe.” (Lk 14.)

Moodsasse maailma mittesobitumist võib näha ausa ja omanäolisena: kohati on see kurblik-absurdne, kohati lapse­meelselt siiras ja mänguline. Mütoloo­gilise ja tehnoloogilise mõtlemise koh­tu­misest räägib raamatu avaluuletus, lü­hike ja meeldejääv tekst, kus autor nen­dib, et mõistus, keha ja süda on talle pigem karistuseks, üksnes hing pole teda veel reetnud ning „teeskleb vaprat ja lennu­võimelist / sulismadu, kel GPS endiselt korras” (lk 11).

Üks tugevamaid tekste Künnapi kogus on „Sa küsid teed” (lk 20-21), mis kulgeb mälestusniite pidi, see on assotsiatiivne rännak, mis peatub pealtnäha väikestel detailidel, kuid avab oma mõttelennuga ootamatult suuri tõdesid. Autor võtab üksikasjad luubi alla ja uudistab neid nagu omaette miniatuurseid, kuid rik­kalikke maastikke (nt: „„Õnnelik pe­re­kond” / oli selle pildi nimi, / värvipliiats, vildikad, / kontuuriks ja kirjaks / must tintekas, / 0,7 või lihtsalt medium”), ning liigub edasi rada pidi, kuhu nii visuaalsed kujutluspildid kui ka keelepõhised as­sot­siatsioonid teda viivad. Tee viib „üüri­kööktoast üles / ja üles katuseterras­sile / poolemiljonise vaatega / üle õla tagasi päeva, / kus jaks sai otsa, / aga tee viis ikka üles, / vastu päikest ja tahet, / üles, üles, vara üles, / hilja voodi – nõnda see / usk ja lootus mus / hommikhaaval poodi.” Isiklikud muljed ja läbielamised segunevad tuntud ütlustega, juhatavad tähe­lepanu sel­lele, kuidas valitsevad kul­­­tuu­rikoodid on sügavalt juurdunud ini­mese „isiklikku” elukogemusse, ning kuidas need elu märkamatult juhivad. Luu­letus lõpeb keelemänguga: „tee” ka­he­­tähenduslikkus tundus esmapilgul vei­di liiga lihtne, et sellega saaks vaimukalt mängida. Edasisel lugemisel hakkas see aga paistma aina toredamana – üldista­vamatest mõttekäi­kudest viis rada järsul moel lihtsa, taga­si­hoidliku, hubase pildini, jõudes olevikku, eemale mineviku ja mälestuste juu­rest. Tee joomine üürikorteris muutus miniatuurseks stsee­niks – sellest sai peatumishetk, mis jättis edasise teekonna otsad lahtiseks.

Tundub, et Künnapi luules ongi dialoog erinevate kogemisviiside vahel: mee­­leline, läbitunnetatud visuaalsus se­gu­­neb narra­tiivide ja keelemustritega, mis püüavad kogetut kuidagi raamida, esit­leda, paika panna. Luuletus „Üksin­da ürgmerel” mõtiskleb keele võimu ja piiride üle, autor tõdeb: „See polegi elu, see on koomiks, / mille ma ise kokku keerasin, / jutumullid täidetud vaid iseendaga, / enda käekirja, loo ja ajalooga [—] See polegi elu, sel polegi kaldaid: / Ürgmeri ilma ühegi saareta.” (Lk 35.) Omaenese loost pole väljapääsu, subjektiivse kogemuse piirid väsitavad. Samal ajal tundub väljapääsmatuse tunnistamine avavat või­­malikke uksi või vähemalt mõne pisi­kese pööningu­akna – alistumine suurematele jõududele loob uue loomingulise vabaduse.

Kõige teravamalt puudutabki Künnapi loomingu juures see, kui fookus suundub üldistavatelt aforismidelt tunnete ja läbielamiste detailsele kirjeldamisele – kui „mina” ja kultuuris automaatselt suurena mõjuvad sõnad kahanevad ning annavad end pildi teenistusse. Autor uurib toimuvat, loovutab kontrolli nähtule enesele – sisemus ja ilmaruum lähenevad.

Selgelt on tabatud kehalise taju muu­tumine, kui muutub emotsionaalne seisund: „Et see eriolukord saabki olla nii ränk: / film ei maitse, raamat ei loe end ette. / Kui langengi voodisse, on teki all terav [—] Et see armastus hakkaski nii äkki: / tintjas jõgi voolas, haaras mind kaasa, / osutus juukseiks, kui järgi nüüd mõelda” (lk 51). Argise ja üleva läbipõimitus mõjub tihtipeale nukrameelselt ja konfliktselt, justkui ei olekski igapäevasusest väljapääsu. Kuid teatud hetkedel on selles võitluses tunda leppimist ning just siis muutub see huvitavaks, tuues taas esile igapäevanähtuste all peituva võimsa müstilise maailma, näiteks: „kummast lülitist see päike nüüd süttiski?” (Lk 51.)

Kogus leidub tabavalt väljendatud tähe­le­panekuid elu vastuolude kohta. Tun­­ne, millega elukogemust püütakse mõtes­tada, vaheldub, otsib tooni, näi­teks luuletuses „Lilledest”: „Mu lemmiklill / on agoonia. / Ja sinul… / filharmoonia. [—] Oot… / Lille kohalt liialdasin – / siiski iroonia / lumivalge liilia.” (Lk 70.) Tundub, et autor kõigubki terve raamatu vältel agoonia ja iroonia vahel. Ilmselt polegi need kaks teine­teisest niivõrd kaugel – kuigi Künnapi iroonilis-afo­ristlikud mär­kamised püüa­vad liigsest tõsidusest ja suurtest ideaalidest välja murda, on endiselt tunda lähedust suurte narra­tiivide ambitsioonika maailmaga. Seda väljendavad ka illustratsioonid, mis on rikkalikud, lastes kujutlusvõimel rännata unenäolistesse paikadesse. Pildid on iroonilised (nt „Luuletaja kirjutamas oma viimast aruannet Kulkale”), kuid neis säilib siiski romantiline maailmatunne­tus. Eelkõige just illustratsioonide kaudu saabki lähemale raamatu tuumideele, juht­motiivile: „minu Riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast”. Joonistuste ebamaised olendid, paigad ja stseenid kirjeldavad loova inimese sisemuses peituvat maailma paremini kui miski igapäevane. Sealjuures on olendid ja olukorrad sellised omaenese tahtest, nad ilmuvad ilma, et neid oleks võimalik kontrollida – ilus näide sellest on kas või luulekogu „väljajuhatavad” tekstid, mille all on märked: „Nähtud unes 03.03.2020” ja „Nähtud unes 30.04.2020”. See annab mõista, kuivõrd reaalsed on unenäod – mõnikord ehk tõele teravamaltki lähemal kui igapäevane ilmsiolek.