Kaur Riismaa: „Aknad avanevad taevasse”.
Vihmakass ja Kakerdaja, 2022. Pagineerimata. [192 lk]

Tegemist on luulekogu kohta imeliku füüsilise objektiga. Suur ruudukujuline formaat, kummaline kriitpaber, ootamatu üles­ehitus, küsimusi tekitav kaanekujundus.[1] Raamat esitab end kujuteldava muuseumi kataloogina. Muuseumi kolme korruse plaanil on näidatud ära kohviku, kassa, WC-de, liftide ja treppide asukohad, nool näitab edasi suvehooajal avatud terrassigi poole (mis on kas plaanil kujutamata ­jäetud, sest seal midagi olulist ei asu, või siis on selleks lihtsalt kogu kosmos). Saalidesse on paigutatud nummerdatud kunstiteosed. Muidu on kõik (kataloogi, mitte luulekogu kohta) üsna tavaline, ainult kõiki kolme korrust läbivast kesksest ümmargusest august paistavad valged pilved mustas taevas. Ka raamatu ülejäänud illustratsioonid kujutavad sürrealismi kalduvaid galerii­vaateid. Steriilsevõitu arhitektuuriga ruumides tikub pilv või hiigelpapagoi raamist välja, vaataja aga võib vajuda piltidevahelisse olematusse ruumimõõtmesse, jääda antiikskulptuuri pead vaadates ise peast ilma või kasvatada hobusepildi ees õlgadele hoopis hobusepea.

Riismaa esikkogu „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” retseptsioonis on noore luuletaja kohta erakordsena välja toodud huvi teiste inimeste, mitte (ainult) iseenda vastu.[2] See huvi realiseerus Riismaa varases loomingus eelkõige narratiivsuse kaudu: luuletustes räägivad erisugused hääled, arvustustes korduvad aga sellised märksõnad nagu lood, jutustamisanne, eepilisus, teiselt poolt tuuakse esile ka veenvat tegelasloomet, kõnelejate väljajoonistamist, Riismaa luuletusi võrreldakse Mats Traadi „Harala elulugudega”. Kuigi nii kõhurääkijalikke tekste „Akendes” enam palju ei ole, on sisseelamisvõime, empaatia, uuriv pilk jne ka seal olemas. Aga üht-teist on selles pilgus üheteistkümne aasta jooksul muutunud.

Esiteks ei ole me kunstimuuseumis ilmaasjata. Mitmel pool torkavad silma imažismiviited: ühe algupärase luuletuse moto on Ezra Poundilt ja teise pealkiri „Poundi lugedes”. Tõlgitavate autorite seas on Hilda Doolittle, ja ka Sappho ja Anyte, kes olid imažistide eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks. Viited imažistidele on asjakohased, kuivõrd nende luule dominandiks oli ere kujund ja seda lähenemist aimdub ka Riismaa enda tekstidest, mis on justkui piltidena seinale riputatud. „Akendes” on vähem lugude rääkimist ja rohkem piltide nägemist, olgu siis enda või teise silmadega. Eriti tugevad imažistlikud jooned paistavad „Mahagonvarju” tsüklist, mille esimesel leheküljel muigab ühel illustratsioonil seinamosaiigi seest ka Pound ise. Lisaks läbib mitut teksti fotograafia motiiv, mis rõhutab fikseeritud hetkede pildilisust.

Kui Reijo Roosile tundub tõlketekstide kogum pigem juhusliku akumulatsioonina,[3] siis mulle paistab valik vägagi teadlik. Kõik autorid näivad vähemalt mõnevõrra Riismaa hingesugulastena ja tõlgetest jookseb algupäraste tekstideni selge temaatiline liin. Juba tõlkekorruse tekstide ajatelg – 3900 aasta vanusest Vana-Babüloonia koolipoisi kirjakesest kuni täiesti tänapäevase Danusha Lamériseni – meenutab Riismaa alatist põhiteemat, aega ja ajas rändamist, eri ajahetki läbivaid ja ühendavaid seeneniite, mida Riismaa kogus „Kogemata” (2018) nimetas kronohüüfideks: „Läbi kõigi oma raamatute olen otsinud / aja kuju. [—] ja mina ise olen aja sees / nagu olen maa all seene sees. [—] Aga mina olen seeneniitidega, / ajaniitidega, kronohüüfi­dega [—] seotud hulga aegadega, // ma kujutlen neid, ma elan neid ja neis / mitte vähem reaalselt, / kui praegu meenutades / toda hommikut.”[4]

Osa tõlkekorrusel välja pandust pole tegelikult otseselt luuletõlked, vaid pigem objet trouvé laadi luuletused: argistest tekstidest on saanud luuletused ainult selle­pärast, et tõlkija neid luuletusena näeb. Juba mainitud koolipoisi kiri pole rangelt võttes ainult tõlge, sest teksti trügivad sisse tõlkija õrnalt muigaval toonil kommentaarid: „„Sina mind siia ilma sünnitasid,” / poisi ahastus ei mahtunud enam ära, / tahvli äärele on ta veel pressinud: / „tema ema ainult lapsendas ta” – // ja ruumi jäi siingi natukene puudu, / „… aga tema ema armastab teda. Sina! Sina ei …” / ja seegi ei mahtunud ära, nii et jätkata tuleb tahvli esiküljel all: / „armasta mind mitte!”” (1).[5] Samasuguse leidpoeesia moodustavad paar tuhat aastat hilisemad, Rooma-aegsest garnisonist pärinevad kirjakatked: poe­nimekirjad, küllakutsed, tervitused („ootan sind õde / mu kõige kallim hing / olgu ma nõnda terve / ja ela sinagi hästi”) ja tänapäeva inimest kindlasti kõnetav noomituski: „et sa teaksid mina elan väga hästi / sama soovin sullegi / sa kõige nurjatum inimene / kes mulle ühtegi kirja pole saatnud / kuid arvan ennast käituvat inimlikumalt sulle kirjutades” (6). Neis kraabitud kirjaga puutahvlites on midagi, mis tõepoolest seeneniidina mineviku olevikku toob. „Pea kahe tuhande aasta eest kummardus keegi elus inimene tahvli kohale, kirjutas oma käega, tegi omi vigu,” kommenteerib tõlkija ise. Inimeksistentsi materiaalsed jäljed kauge (või ka lühikese) aja tagant tekitavad igatsust näha nende jälgede taha, teise aega ja teise inimese pea sisse, aga meenutavad ka, et selle igatsuse täitumine on võimatu.

Mulle tundus Riismaa esimest luulekogu lugedes, et selle käivitajaks on samasugune igatsus. Hasso Krull nimetab sedasorti täitmatut tühikut Riismaa põhiheliks: „Riismaa põhimotiiv on kadunud algobjekt, miski, mis läks igaveseks kaduma ja mida pole iialgi enam võimalik tabada, sest ta ongi olemas ainult tänu oma kadumisele, ehk nagu öelnuks Lacan, talle on omane teatav struktuurne olematus, manque à être. [—] Sellist tühikut ei saa täita ükski tegelik kohalolu, vaid paradoksaalsel moel üksnes piiritu nostalgia ..”[6] See olekski nagu auk muuseumipõranda keskel, mille ümber kõik tekstid paigutuvad. „Me hommikud” jäi mulle kaksteist aastat tagasi paeluva ja painavana meelde eeskätt sellepärast, et see justkui suutis erinevaid hääli edasi andes seda igatsust teatud moel täita.

Kui raamatus pannakse kõlama paljude erinevate tegelaste minavormis sisekõne, tekitab see minus samas alati ka põhimõtte­list kõhedust – sageli kiputakse tühikut liiga varmalt ja enesekindlalt täitma. Kellegi teise suu läbi rääkides või teise kogemusi tõlgendades on piir hääle andmise ja hääle võtmise vahel omajagu hägune: küllalt on nähtud ka tekste, mis pretendeerivad kellegi sisemuse, mõtete-tunnete esitamisele, aga tegelikult pigem projitseerivad sellesse „sisemusse” mingit… vabandust, aga mulle tundub, et kõige täpsem termin selle kohta on jura. See on eriti tavaline selliste tegelaste puhul, kes esindavad margi­naliseeritumaid ühiskonnagruppe (suhteliselt lihtne on kohata jura mees­autorite loodud nais­tegelaste sisekõnes, rääkimata põlisrahvaste stereotüüpsest kujutamisest koloniaalkirjanduses jne), aga põhimõtteliselt pole keegi kaitstud, lihtsalt mõnel on lihtsam selliste projektsioonide kõrval ka omaenda häält kehtestada.

Riismaa luuletusi ma selles siiski ei süüdistaks. Ta ise selgitab: „Mingil hetkel, ühte teksti kirjutades – millist, ei suuda praegu meenutada – tundsin ära, et ei, siin ei kõnele mitte mina, vaid keegi teine, keegi palju vanem, või isegi noorem, aga igal juhul hulga aja tagant. Edaspidi ma püüdsin seda tunnet usaldada – et ei pressi ennast jutustavale häälele peale, vaid pigem kuulan.”[7] Ja need kõneldu ja kuuldu üles­kirjutused ongi enamasti veenvalt mõjunud.

„Akendes” on selles tühiku täitmise viisis aga lisaks jutustava ja pildilise vahekorra nihkumisele veel midagi olulist muutunud. Muu hulgas seostub see nihe tõlgetega.

Tõlkepeatükki „Meister ja ilmik” alustab Riismaa enda luuletus, mis teatab: „need ei ole tõlked need on maskid / väga sarna­sed väga needsamad vaata lähemalt / tule minu ligi vaata minu silmad minu / sõrmed mu küüned mu ripsmed krabisevad maskipapil // kas ehmatasin su ära”. Luuletõlke teoreetilisest võimatusest ja praktilisest võimalikkusest on kirjutatud küll ja küll. Ikka tuntakse, et loetakse ja õpitakse pähe Baudelaire’i, kuigi tegemist on ju August Sanga sõnadega.[8] See on tõlke läbipaistvuse illusioon. Sõna „läbipaistvus” viitab kujutluspildile, kus tõlge oleks umbes nagu kopeerpaberi kiht lugeja ja lähteteksti vahel. Riismaa luuletuses on aga teist­sugune pilt: tõlge on hoopis mask luuletaja-tõlkija ees.

Läbipaistvuse illusioon on juba eos tühistatud ja maskimetafoor tõrjub ka seestuva luuletõlkija troopi, kes müstilise meediumina lähteteksti autorit vahendab: „Nõnda pole need tekstid siin päriselt Borgese või Catulluse tekstid. Mis nad siis on? Ehk lugemisviisid? Kuidas üks 21. sajandi kirjanik kord neid autoreid luges.” Lisaks on tõlked kõrvuti lähtetekstidega. Juba see tekitab lugemisele mitu kihti: lugeja ei küsi mitte ainult, miks just see tekst, vaid ka: miks just sellised tõlkelahendused?

Näiteks A. E. Housmani luuletus „Wenlock Edge’il” (7) kirjeldab tormituult Wrekini mäel, kus asus roomlaste linn Uriconium. Nagu Riismaa, on ka Housman oma luules andnud hääle minevikule. Lüüriline mina mõtiskleb luuletuses, et seal­samas, kus seisab tema, võis puid samasuguse tormi käes vaadata ka roomlane, soontes sama veri mis inglise vabamehel ja südames sama valu. See samast ruumi punktist eri aegadesse vaatamine on samuti üsna riismaalik motiiv (vrd nt luuletus nr 53).

Tõlkes paistavad aja seeneniidid tugevamad ja müstilisemad kui lähtetekstis. Housmani eelviimane salm võrdleb tuules vappuvaid puid inimesega, keda sakutab elutuul: „There, like the wind through woods in riot, / Through him the gale of life blew high; / The tree of man was never quiet: / Then ’twas the Roman, now ’tis I.” Riismaal: „Toona, kui mullast vangutas sääl, / lõõtsus leegile temalgi iha, / elupuu ei vaiki jää: / kord roomlane ta oli, nüüd mina.” Riismaal on „elu tuule” (gale of life) motiiv muutunud ihaks ja „inimpuu” või „inimene-(kui-)puu” elupuuks. Tõlke mõnevõrra moonutatud süntaks ja elliptilisus jätavad esimese kahe rea tähenduse küll veidike hämaraks, alus nagu puuduks (seda ei saa üle kanda ka eelmisest lausest/stroofist) ja samuti üks sihitistest: mis mida või kes keda „mullast vangutas”? Või „mullast” mitte kui „mulla” seestütlev, vaid kui „mullase” osastav? Ikkagi natuke tarbetult ähmane.

Housmani viimast rida lugesin ma ennekõike tähenduses „kord oli see [üks inimpuu, kes siin seisis ja kelles elutuul puhus] roomlane, nüüd seisan siin mina”, Riismaa reas tekitab sõnake „ta” lugemisvõimaluse, et jutt on ühest ja samast entiteedist, kes kehastub eri aegadel eri isikuteks. Viimases salmis on tõlkest välja jäänud oleviku tuule kohta käiv nukker märkus „’twill soon be gone” („Noori võsusid innaga pureb, / ei pagi neil puhata malda”) ja looduskirjeldus saab sellest jõulisema tooni, nii et kuigi „roomlane ja tema mure / saand tuhaks Uriconiumi alla”, jääb lõppmulje Riismaast kuidagi optimistlikum ja elujaatavam kui Housmanist[9] – tuul puhub ikka edasi.

Tõlge muutub lähtetekstile omamoodi kommentaariks, tekib dialoog, mis sisaldab nii kuulamist kui vastamist. Enne Vana-Kreeka luuletaja Anyte tõlkeid (3) on taas tõlkija-luuletaja saateluuletus, mis ütleb: „Aga sind kuulen praegugi, / Anyte..” Anyte on omamoodi dialoogis ka kõigi teiste hauakirjadest inspireeritud elu­lugusid jutustavate poeetidega Hous­manist Traadi ja Riismaani välja, sest tema tekstid mälestavad liigutavalt olendeid, kes tavaliselt epitaafe ei pälvi, sealhulgas hobust, kutsikat, lindu ja isegi putukaid: „Ritsikal, maasüle ööbikul, ja tammekoorel elaja / tsikaadil hauakünka tegi Myro, / plika­pisaraid valas: kahekesi / mängusõbrad alla Hadesesse läksid.” Ühest Anyte tekstist on omamoodi „tõlke” või töötluse teinud Hilda Doolittle ja selle on omakorda tõlkinud Riismaa (10). Doolittle’i luuletuses ootab sõnumitooja Hermes: „Kõhklev, / pilk kolme suunda”, seal, „kus mererohi põimib end / rannarohtu”. See teeliste ja piiride jumal peaks kahtlemata olema tähtis ka tõlkijatele, lähte- ja sihtteksti vahel rändajatele ja ajaränduritele.

Tõlgete kaasamine raamatusse ja nende valik on kooskõlas tolle eespool mainitud pilgunihkega. „Akendes” ei ole kadunud huvi teiste inimeste vastu, teistesse aegadesse ja peadesse pugemise igatsus on endiselt olemas, aga kui varane Riismaa „tahab jäljendada tegelikkust nõnda, nagu see on”,[10] siis nüüd pole tegelikkuse jäljendamine, müstitsistlik häälte kanaldamine enam nii heauskselt probleemitu, selle juurde on tekkinud reflekteeriv kõrvalpilk, fookus on nihkunud võimatu – teise sisse pääsemise – võimalikkusele.

Teise tõlgendamine enda kogemuse kaudu on möödapääsmatu ning oleks ebaeetiline pidada teist täiesti läbipaistma­tuks; sama ebaeetiline oleks pidada teda täiesti läbinähtavaks. Vaadates otsa päris inimesele, tuleb tõdeda: „Keegi ei ole päriselt selline, nagu ta on minu peas, / mu kujutluses.” (24) Teiseigatsuse tühimikku võib puhta nostalgiaga täita ainult olematu teise puhul, sest ainult olematu inimene on meile täielikult hõlmatav; uskuda, et mõistame läbinisti teist inimest, et teame, mis tunne on olla tema, tähendab tegelikult teda eirata, mitte kuulata, temalt endalt hääl võtta: „Sünd on äraminek, lahkumine kujutlusest. / Ma veel ei tea, milline saab olema mu poeg, / vastu sinu kõhtu põtkides ei tea ta seda veel isegi. // Ta kindlasti pole taoline, nagu me teda jutustame. / Ja kõik on lõpuks ainult jutustus. // Sina ja mina kadakate vahel esimesel soojal õhtul, / eemal tukkuvad-kutsuvad laiud merel, ainult jutustus, / sõnad inimeste ja paikade kohta, ainult sõnad: // „Me käisime kord siin ja olime tol õhtul väga õnnelikud. / Aga sina olid siis alles ema kõhus ja ei mäleta.”” (24)

Tõlke ja mõistmise võimatuse paradoksi viib mingis mõttes vaimukalt äärmusesse tõlkepeatükki lõpetav fabulatsioon Ulrike Niederi luuletuse „Tuhk ja pihlapuu” tõlkest (13), mida tõlkija alustab hoogsa lausega „Ulrike Niederi nimi ei vaja muidugi põhjalikumat tutvustamist” ja lõpetab nõutu, lausa kõheda avastusega, et Ulrike Niederi nimi, elu ja looming on kõigist allikatest kadunud. Isegi kunstiajakirjas avaldatud fotol mehest, kes hoiab paberit Niederi luuletusega, on see paber nüüd tühi.

Aga tegelikult tõlge ju originaali ei kustuta[11] ja ka teist inimest on võimalik mõista talle sõnu suhu panemata, sest kuidagi me ju luulet siiski tõlgime ja ühiskonnana toimime. Ei olegi nii väga mõtet küsida, kas tõlkija ja luuletaja on maskimeistrid, nukumängijad või nukud, või kas tekstides, kus lüüriline mina vaatab lapse põtkimist kõhus (23), kogeb keskealiste inimeste armastust (37), meenutab nooruspõlve inetuid reklaame (38), saab vanaema šampooni lõhna tundes viimaks nutta (51), võitleb sisemise kriitikuga ja kussutab poega magama (61) või tunnistab, et tal hakkab vahel teatris hirmus (58), on tegemist „autorilähedase” kõneleja­häälega või on need luuletused samavõrd maski- ja nukumängud kui ­teised, kus ­kõnelevad Seneca (46), Giacomo Leopardi (50), Hannibal (44), Lady ­Mondegreen (20) või ühe parte toitva kirjaniku varasema elu kehastus, kes mõtleb võib-olla hoopis ise toda kirjanikku parajasti välja (53).

Nagu ikka, tekivad vestlused teiste häältega ka intertekstuaalsetest viidetest (lisaks juba mainitud vestlustele tõlgete ja autori­tekstide vahel). Kummaliselt kunstliku süntaksiga laulukeses kõneleva plastkorallidest kee õpetussõna „tapa endas kõik, mis on päris, / siis sa jääd püsima” (16) hakkab lugeja peas paratamatult kommenteerima Alverit (ja vastupidi, Alver Riismaad), kellel hallide aarete ja jumetu jumalatõe kõrval justkui ainsa tõelise asjana punakorallid veepõhjast viravad. Luuletus, kus hobune kõneleb atra ajavast hipsterist, kel „mullast ei olegi lugu” (19), nookab Runneli poole, mitmel pool meenub muidugi Pessoa „elada on olla teine”. Luuletus „Poundi lugedes” (33) ongi üles ehitatud nagu Poundi luuletuse „Three Poets” lugemiskogemus ja sellest hargneb mõte: „luuletaja silmad + kord aastas kanalile eksiv päikesekiir + / laulu väärtus on olla kõige väiksem valu.” Mõned jutustavamad tekstid tuletavad oma lausumisviisi ja ajuti loksuvlaulva ­rütmiga meelde Audenit, eriti melanhoolse, hell-iroonilise tooniga algupäraste luuletuste osa alustava „Öövalvuri” (14) lõpp: „Mu tume kuub ja veidi lokkis viigid, / ja elu, mis ei teind õnnelikuks just – // on elu muuseumis meil samad tiitlid: / erinevad rõõmud, sama üksindus.”

„Öövalvuris” näeb vaatleja kuutõusu kujutaval maalil omaenda üksindust: „Üks mu üksindus, millest kõnelda ei tihka, / istub tolle mehega seal kahe naise kõrval /rannakivil [—] ja korraga ma märkan iseenda silma- / valgeid peegeldumas maalilakil!” Luuletaja otsib „Akendes” küll tõlketekstidest iseennast ja nendib ka tõlkimise enesekesksust: „ja enam ei vaata ma välja / ei pöörle karnevali tuhmuvas kires tõlge on // pöörduda endasse”, aga kui tõlge ja lähtetekst on kõrvuti, saab lähtetekst tõrkuda, vaielda ja üllatada. Samamoodi saab Teine tõrkuda, vaielda ja üllatada, kui talle hääl jätta: „Sinu sõnad saagu sinu ­sõnadeks” (26). Siis on ka, kellele vastata, nii et igas Riismaa tekstis on alati juba sees keegi teine: rütmis Auden, pildis Pound, šampoonilõhnas vanaema, alati midagi mõnest sinast. Teadvus, isiksus ja tekstid on niikuinii augulised, läbilaskvad ja -põimuvad: „mina olen teine // minu silmad vaatavad läbi nende maskide / ma ei oska teine olla kõik kes uksest sisse ja välja / voorivad on mina ise ja mina ei ole keegi / mina olen teine olen ainult mina”.

 

^[1] „[L]ugejale vaatab vastu must läikiv raa­matukaas, millel on neli põhivärvides plärtsakat ja nende keskel valge pealkiri robustlihtsas kirjatyybis. Meenub titena igavusest sirvitud Seppo Rihlama „Värioppi”, paks kõrgkoolide värviteooriaõpik. Lisaks lõi mu peas korra vaikselt kelluke: „Lasteraamat, eks?”” R. Roos, Tere tulemast luule-Kumusse! Sirp 10. II 2023.

^[2] Nt Meelis Oidsalu vastus Vikerkaare gallupile: Vikergallup. Eesti kirjandus 2010. Vikerkaar 2011, nr 3, kl 121-122.

^[3] R. Roos, Tere tulemast luule-Kumusse!

^[4] K. Riismaa, Kogemata. Tallinn, Lissabon, Madrid, 2018.

^[5] Raamatus puuduvad leheküljenumbrid, nummerdatud on luuletused. Tõlgete puhul on sama numbri all kõik ühe autori (või Vindolanda puhul ühe arheoloogilise leiu) tekstid.

^[6] H. Krull, Tunnusteta luule. Vikerkaar 2015, nr 6, lk 115.

^[7] K. Riismaa, C. Pihelgas, Kohtumised häälega. Looming 2014, nr 2, lk 231.

^[8] Võiksid olla ka Aaviku, Õnnepalu, Kaalepi või teiste sõnad, August Sanga tõlgete kohta on seda aga eriti sageli märgitud. Vt: K. Talviste, Laulmine iseendast on ju kena küll, aga muidu ma eriti ei soovitaks. Rmt: K. Talviste, Laulmine iseendast ja teistest. Mõtteid tõlkivatest luuletajatest. Tartu, 2013, lk 16.

^[9] Imažistidega ja tõlketekstide omavahelise suhestumisega seoses väärib märkimist, et Ezra Pound põlgas Housmani sentimentaalsust ja lihtsameelset riimimist ning ­kirjutas temast ka paroodia, mis algab: „O woe, woe, / People are born and die, / We also shall be dead pretty soon / Therefore let us act as if we were / Dead already”, ja võib tikkuda mõjutama ka seda, kuidas mina Housmani luuletust tajun.

^[10]  H. Krull, Tunnusteta luule, lk 113.

^[11] Teatavate eranditega, mida sageli soodustab ka kultuuride võimuvahekord, vt nt Edward FitzGeraldi ülipopulaarne tõlge ‘Omar Khayyāmi rubaiidest, kus mõningaid tõlke nelikvärsse pole võimalik algupärandiga kokku viiagi, aga mis kehtestas end lugejate jaoks nii jõuliselt, et hilisemaid täpsemaid tõlkeid on tõrgutud vastu võtmast.