Eesti Kirjanike Liidu teatmikus (2017) leiame Paul Laane nime. Mida me temast õieti teame peale selle, mida iga huviline võib „Eesti kirjanike leksikonist” (2000) lugeda?
Ei varja, et käesoleva kirjutise ajendiks on Paul Laane sünnidaatum 28. august 1928. Neis, kes meest nüüd juubeli puhul õnnitledes esmakordselt näha võiksid, tekitaks see kahtlemata hämmastust. Auväärses eas meie hulgast Stockholmis lahkunud särav vanadaam Helmi Rajamaa (1908/1909—2005), kes Paul Laant hästi tundis, kirjutas novembris 1980 oma päevaraamatus: „Paul on kena noormees — ütlen nimelt „noormees”, kuna ta oma viiekümne eluaasta kohta näeb erakorraliselt noor välja.” Seda sõnastust poleks tal tänagi põhjust muuta. Võin seda väita, sest esimest korda kohtusime detsembris 1990 ja viimati Stockholmis selle aasta 14. veebruaril toimunud kirjandusõhtul — vahepeal poleks nagu midagi muutunudki. Teatud tagamõttega küsisin temalt midagi seni avaldamatut „Loomingu” augustinumbri jaoks. Aga vastus oli üsna ootuspärane: sahtlisse kogunenud looming nõuaks redigeerimist, aga selleks pole aega, ja lapsepõlvemälestusi Paldiskist või väljavõtteid pika aja jooksul peetud päevikust oleks veel vara trükis avaldada. „Meie ei ela mälestustes. — Mälestused elavad meis,” teatab Paul Laan kategooriliselt oma ainsas raamatus, kontemplatiivses aforismide, paradokside ja luuletuste kogus „Mõttelend” (Stockholm, 1972). Vahest sellises hoiakus peitubki tema igavese nooruse saladus? Mitte lubada tardumist soolasambaks, vaid elada tulevikule ja tuleviku noortele!
Millega Paul Laan oma pika eluaja on tegelnud, millele pühendunud? Selitagem Paul Laane Jaan Unduskile 21. märtsil 2018 saadetud eluloolistest andmetest ja David Pappi paarikümne aasta tagusest juubelikirjutisest ning isiklikest tähelepanekutest välja üldistavam. Paljudesse ühingutesse, fondidesse ja juhatustesse kuulumisest ning ametitest koorub välja täielik pühendumine eesti keelele, kultuurile ja kirjandusele, ning eriti eestikeelsele haridusele, ning seda võõrsil — pagulasena Rootsi Kuningriigis. Õppides Stockholmi ülikoolis rootsi ja üldist kirjanduslugu, saksa ja soome-ugri keeli ning hiljem raamatukogundust Kuninglikus Raamatukogus, kuulas ta Eesti Teaduslikus Instituudis loenguid, mida pidasid Albert Saareste, Julius Mägiste, Johannes Aavik, Gustav Suits, Otto A. Webermann ja paljud teised meie kultuuri suurkujud eesti keeles. Alates 1961. aastast õpetas ta ise nii Stockholmi Eesti Gümnaasiumis kui hiljem ka mitme ülikooli juurde eesti keelt, korraldas eesti keele kursusi ja täienduskursusi kuni 2008. aastani. Alates 1970. aastast oli ta ametis koolimees Henno Jänese algatusel 1959 Stockholmi ülikooli soome keele õppetooli juurde asutatud Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis — algul teadussekretärina, mis sisuliselt tähendas siiski juhatamist, seejärel juhatuse esimehena 1985—1993 ja instituudi sihtasustuseks muutmise järel kuni selle tegevuse lõpetamiseni 2017 esimehena. Laan kandis hoolt ka EKKI toimetiste hea keele eest, tähelepanuväärseim neist on 1973 tema tegevtoimetaja käe all ilmunud ja EKKI auliikmele Marie Underile pühendatud mahukas „Aastaraamat”, mis sisaldab K. Ristikivi, F. Oinase, J. Mägiste, I. Lehiste, J. Aaviku, M. Valgemäe, F. Siversi, R. Rebase jt eesti tipphumanitaaride artikleid. Aastail 1959—1964 oli Laan Ivar Grünthali kõrval ka Rootsis ilmunud „Mana” toimetuse liige, jäädes selle kolleegiumi kuni aastani 1972.
Üks oluline ja aeganõudev sektor Paul Laane tegevuses on olnud nii meie eakate kultuuriheeroste eest hoolitsemine nende vanaduspäevadel kui ka nende arhiivide hoidmine. Tänu tema hoolele on hästi korraldatud ja Eesti Kirjandusmuuseumi jõudnud Johannes ja Aleksandra Aaviku, Artur Adsoni ja Marie Underi ning kirjanduskriitik Helmi Elleri arhiivipärand. Tema osalusel on kodumaale jõudnud nii Underi-Adsoni perekonna kui ka Karl Ristikivi põrmud. Rohketest Paul Laanele osaks saanud tunnustustest tuleb nimetada Valgetähe IV klassi teenetemärki ning Johannes Aaviku Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliikme nimetust.
Mida soovida juubilarile sünnipäevaks? Eks ikka tervist ja jätkuvat nooruslikku energiat, ning vähem killustatust ja rohkem võimalusi pühendumiseks iseendale ja oma loomingule.
