1

Maailma tunnetame ning vastavalt ka mõistame eelkõige ja ikka läbi omaenese konsistentsi, s.o läbi oma tõve ja tervise, läbi lõuapärade ja kõhukoopa, läbi oma tõu ja temperamendi tõkete, läbi eluaastaist ja sugumärgist tuleneva luuvalu või lusti, läbi oma- ja ainupära.

2

Kui ühel meist pole ülejäänud üheksa arvates õiget mõttelaadi, õiget arusaamist maailma asjust ning nende suhetest (tõest), on ta kui terve organismi üks haigust põdev jäse. Lihtsaim viis jäsemest jagusaamiseks oleks haiguse likvideerimine koos haiguskolde likvideerimisega (eksekutsioon). Aeganõudvam on haiguse loomulikku väljapõdemist oodata. Ja tervekssaamine on (siis) tõde. Paranemine on tee tõele. Ja siis on tõde tunnetanud üheksa ja veel üks, seega kõik kümme. Ja eks tõde kümme korda ole tugevam kui tõde üheksa korda.

3

Iga tegevus, mis rajaneb millegi olemasoleva hävitamisel, seisab kunagi ikka krahhi ees. Eriti siis, kui ta on hävitatava tõesti juba hävitanud. Siis muutub hävitanu ise järgneva hävitamise vääriliseks. Kõik see kokku ei saa aga olla inimsoo targimaks eesmärgiks.

4

Inimene alustas vaese mehena, korilasena, elatas end looduselt pudenenud palukestest. Suur nälg sundis mõnd asja vägisi võtma. Alles üleminek anastavalt majanduselt viljelevatele majandusvormidele tõi edu: inimene asus oma tööga loodusprotsesside loomulikku ringi — lõikas seda, mis oli ise külvanud, tarvitas omaenese loodut. Masinalise ajastu sünniga sai inimkond jälle lapseks. Ta ainult võtab, mis looduses on, ta lõhkus ahelringi, ta astub mööda avatud ahelat ainult ühes suunas: miski, mida ta puudutab, ei sünni uuesti, miski, mida ta tarvitab, ei taastu. Inimkond on taas lõhkuja laps.

5

Kogu tsivilisatsiooni ajalugu on inimese vabastamise ajalugu. Läbi aegade on püütud inimest millestki vabastada: kurjast isandast, üleliigsest omandist (varandusest), ühekülgseks või tarbetuks tunnistatud vaimsetest väärtustest (religioonist), lõpuks iseendastki. Õnnetuseks kaob vabastamise tuhinas tihti­peale ära asi ise — see on ettekujutus vabadusest kui printsiibist. Nõnda taandub vabastamise ajalugu sisuliselt ikka vaid ürgühiskonna pideva taganutmise looks. Ürgselt oli inimene tõesti vaba, nii vaba, et tal polnud vabaduse mõistet ega probleemigi. Tootvasse ajastusse jõudmisega kaotas ta oma ürgvabaduse ega saa iial midagi samaväärset asemele, ehkki enamik mõttetarku ja luuletajaid armastavad just sedalaadi — ürgset ja üldist — vabadust kuulutada ning tõotada. Inimene jääb omaenda loodud maailma ja elulaadi orjaks. Ülim vabadus on valida ahelad. Vabadus on loobuda tarbetuks või ühekülgseks muutunud vabadusest elu argitasemel.

6

Vabadus on ka oskus metsa all kõndida, s.o jalutada mitte läbi puude, vaid neist mööda ja nende vahelt läbi.

7

Suur osa inimsoo vaevadest on jumala otsimise vaevad. Läbi sajandite on jumal oma nime ja asukohta muutnud. Tema jäljed kaovad inimkeele põhjata sõnadesse, avanemata mõistetesse. Nende kaudu dikteerib ta inimeste käitumist, kujundab nende soove ja saatust. Kõige jampslikumaks võib pidada nende süütute saatust, kes oma jumalast sõltuvad pahurpäri — teda alati ja ainult, veendunult ja kirglikult eitades. Sest olematu või imaginaarse meele­heitlik eitamine on samaväärne kui sama asja kirglik jaatamine, kuivõrd nende teineteist kustutavate veenete olemasolu sõltub ühestsamast, s.t jumala fenomenist.

8

Materiaalne ja ideaalne on läbi kosmilise koorelahutaja lastud ühe ja sama substantsi kaks erineva erikaaluga fraktsiooni. Mis lahjem, see raskem, mis kangem, see kergem ja nähtamatum.

9

Teadlikult või ebateadlikult otsib igaüks meist elu põhiväärtusi, neid väärtusi, millel on meie jaoks pühaduse paistet ja selle läbi ka lunastuse lõhna. Isiksuse (ja ühiskonnagi) allakäik algab sealt, kus väärtused devalveeritakse või asendatakse võltsväärtustega, millel puudub pühadus. Universaalsete ideoloogiate, suurte religioonide arengulood olgu tüüpilisteks näideteks. Pühaduste järkjärguline madaldamine ja lähendamine aina madalamatele ja praktilisematele eesmärkidele on olnud neis valdavaks tendentsiks. Langemise lõpp-punkt on ülespuhutud kasuõpetus oma läbikõdunenud vaimsusega, hingelise kõledusega. Mida pidada tänases lunastusõpetuses pühaduse kandjaks? Kas inimest ennast, inimkonda? Või elu? — Sest inimesi on liiga palju, et kehastada pühadust. Võib-olla loodust? — Sest ka elu on palju, s.t vaevalt on elava üldhulk, substants maakeral tervikuna kahanenud, kuigi mõned liigid on hukkumise äärel, mõned hukkunudki. Küll on aga neitsilik loodus see, mida järjest vähemaks jääb.

10

Looduskaitseliikumist võime vaadata kui selle sajandi üldhumanistliku mõtte­viisi üht selgepiirilisemat ja sirgjoonelisemat avaldust. Oma loomult on see lihtne kombeõpetus. Selles lihtsuses ja arusaadavuses peitub vähemasti ta esialgne elujõud: käitu nii, et sa ei hävitaks maailmast ühtegi eluvormi. Säilita olevat. — Neid juhtmõtteid saab säilitada taime- ja loomariigist inimriigigi poole pöördudes. Nii nagu võib ja saab kaitsta vesiroose, maarjasõnajalgu, metssigu või kaljukotkaid, võib ja saab looduskaitse pilguga suhtuda ka etniliselt iseväärsetesse — nii suurematesse kui ka väiksematesse — rahvastesse ja rahvakildudesse.

11

Oleme endale liigse nobedusega sisendanud harjumusi, mille kohaselt ainus viis siin ilmas vääriliselt kesta on kõike uut, eeskätt uut informatsiooni tulipalavalt ja ahnelt kugistada. Ometi oleks paljudel juhtudel hoopiski kasulikum ja kirgastavam meie sügavuses juba talletatud, n-ö vana informatsiooni — vanade piltide, muljete, veenete, pühaduste, kiindumuste — vaikne harjamine uue hallikstegevast tolmust.

12

Kultuur on maja, kultuuri uuenemine — värske võõbakorra saamine pealesirgunud põlvkonnalt. Sügavuses püsib maja ehk sajandite viisi sama, päris muistsetele luudele toetub ta vundament, aga veidike värvi — ja kõik mõjub uhiuuena. Ainult et need värvid…!

13

Mõtelda surmast on elavate eesõigus.