Andrus Kasemaa: „Au kolhoosikorrale!”.
Varrak, 2023. 224 lk.

Andrus Kasemaa uue proosaraamatu pealkiri mõjus esmapilgul ootamatult. Kuigi ma pole ise Vene ajal elanud, tean, et kolhoosikord = kommunistlik kord, mis omakorda seostub Venemaaga, kes viib praegu Ukrainas läbi genotsiidi. Sestap pani kulmu kergi­tama, et lugupeetud kirjanik 2023. aastal kolhoosikorrale suisa au annab, olgugi et ilukirjandusteoses. Mis siin toimub?

Kasemaa on tegelikult varemgi poliitiliselt riskantse sisuga silma paistnud. „Vanapoisis” kirjutas ta: „Ma ootan Putinit, ütlen oma mustemal tunnil, kui olen kõigest väsinud. Putin päästab selle maailma.”[1] Hiljem püüab minategelane (hoidkem see autorist lahus!) radikaalset mõttelendu põhjendada, selgitades, et eestlased meenutavad talle kunagisi koolikiusajaid ning et meie riiki ründavad võõrväed aitaksid „jumala ­vitsana” neile kätte maksta. Igaüks, keda on kiusatud, adub selle mõju psüühikale, aga Venemaa agressiooni tõttu tekitavad kurja kutsuvad read „Vanapoisis” praegu vägagi ebameeldiva tunde. Mäletan, et kui teos 2019. aastal ilmus, siis see Venemaa järele õhkamine mind sama tugevalt ei rõhunud, niisiis võib vist öelda, et „Vanapoiss” pole hästi vananenud. Ja nüüd veel „Au kolhoosi­korrale!”. On see provokatsioon? Satiir, nali? Naiivsus? Või Kasemaale omistatud uussiirus, millel pole tõepoolest mingeid piire, mis läheb oma absoluutses avaluses ja häbituses nii kaugele kui üldse võimalik – ja siis veel edasi?

Õnneks ei lähe autor 2023. aastal enam siiski nii kaugele kui „Vanapoisis”. Ehk on temagi tajunud, et reaalse sõja puhul pole naljale kohta ja tuleb tuure maha võtta. Uue raamatu minategelane ei vihka enam hääle­kalt (noori) naisi, nende pitspesu, lapsi ega geisid. Ta ei kutsu Vene vägesid Eestit vallutama, vaid maalib pildi kolhoosiaja olmerõõmudest. Raamatu tagakaane tutvustuseski on öeldud, et teoses pööratakse „tähelepanu tavalise inimese tavalisele elukogemusele, mitte režiimi ametlikule korraldusele”. Nagu viitab pealkiri, on see kogemus Kasemaa pilgu läbi enamasti meeldiv. Kolhoositaevasse toovad päikese võimalus maal värskes õhus viibida; kartulite ja mulla lõhn; tõsiasi, et kõigil on töö; elegantsed kleidid; ilusad vanaprouad jne. Tõsi, sarnaselt gerontofiilist Kasemaaga olen minagi märganud vanade naiste habrast ilu ja tundnud tänapäevaselt kotakaid riideid selga tõmmates puudust kunagisest elegantsist. Vaesus ei tähendanud, et võisid käia koledate riietega – kui mu vanaema väike oli ja perel oli raha vähe, tegi vanavanaema talle kleidi kapis seisnud Eesti lipust. Kasemaa võtab selle hästi kokku sõnadega: „Kapitalism tähendab raha. Kommunism tähendas loovust.” (Lk 215.) Teoses pühendatakse lehekülgi ka kolhoosiaja tööarmastusele, mis näib eriti tugevalt olevat puudutanud emasid. Kasemaa minategelane kirjutab, kuidas ta ema hiliste õhtutundideni põllul tööd teha rühmas, Lilli Luuk rõhutab ema töölembust „Kolhoosi missis”[2] ja olen isegi kogenud, kui raske on ema maal lille­peenardest, kartulipõllult või mustasõstrapõõsastest eemale saada.

Seega tekitas raamat mõnigi kord äratundmist – isegi lugejas, kes sündinud Eesti ajal. Aga no ma ei tea, „au kolhoosikorrale”, praegu… Helistasin vanaemale ja küsisin, kuidas tema kolhoosiaega mäletab. Kas on võimalik, et mõnes tekitab see päriselt nostalgiat? Vanaema sõnul oli kolhoose iga­suguseid – ja need, kes Vene ajal sündinud, ei osanud paremat tahtagi. Käidi pidudel, oldi rõõmsad. Töö tehti pudeli viina eest ära. Proovi sa tänapäeval elektrikule raha asemel Viru Valget pakkuda!

Vanaemaga rääkides panin tähele, et talle meeldis mälestusi jagada. Ka raamatu „Au kolhoosikorrale!” minategelane on kogunud eelkäijate meenutusi: emalt-isalt, aga ka kolhoosi esimehe pojalt (lk 147), koduküla pensionärilt Robertilt (lk 183) ja lapsepõlvest tuttavalt talumehelt (lk 209). Ta kommenteerib seda nõnda: „Inimeste lood on ju tihti uskumatumad kui ükski väljamõeldis, seega meeldibki mulle ehitada oma kirjanduslikke tekste inimestelt kuuldud lugudele.” (Lk 189–190.) Siinkohal loodan tõesti, et seda ütleb päris-Kasemaa, et raamatus seisvad lood on kogutud päris vanainimestelt – nii tore, kui mõni vanur on saanud end teose tarbeks tühjaks rääkida. Iga ema sooviks endale Kasemaa-sugust poega, keda ei pea oma juttudega tüütama, kes ise tuleb ja küsib. Igatahes loodan, et nagu mind, inspireerib raamat teisigi noori vanematelt mälestusi koguma, raamatu praktilisus väljendub aga muuski. Näiteks võib tekkida pärast teose riiulile panemist suur soov kuulata Jean-­Philippe Rameau ooperit „Les Indes galantes”, lugeda pääste­ameti operatiiv­infot ja proovida naistele soovitatud abinõud Vene sõdurite külastuse vastu.

Kasemaa stiili juurde kuuluvad endiselt ka liialdused. Kunagi kirjutasin Kasemaa luulekogu „Mees otsib naist” arvustades, et ta jookseb ühe sõnaga edasi nagu varastatud kanaga rebane[3] – autor teeb seda laiemalgi tasandil, haarates sõna asemel ülepaisutamiseks ja edasi fantaseerimiseks kaenlasse ka olukordi ja juhtumeid. Näiteks kirjutab minategelane enda ema kohta: „Eks ma teda selle pärast armastangi nii palju, sest kes mulle veel kolhoosidest lõbusaid lugusid räägib.” (Lk 176.) Usutavasti tekib armastus ema vastu ju lugudetagi? Novellis „Ööpäevane operatiivinfo” tuleb juttu kodus kukkunud vanamutikestest, kes ei saa abi – mispeale jutustaja mõtiskleb, kuidas ta võiks teadlasena mööda kortereid tuuritada, et mõõta „muttide maaslebamise üksindust”, nende ajataju, igavust ja muud. Samasuguse absurdini küündiva liialdamisega paistis lisaks „Vanapoisile” silma „Ema tuba” (mille protagonist fantaseerib maja süütamisest pelgalt kindlustusrahade saamiseks). Kunstiliste liialduste tõttu on raske raamatut „Au kolhoosikorrale!” (ja selles sisalduvat kolhoosikorra ülistamist) tõsiselt võtta, huumorit toetab sõnakasutus. Isegi surmast rääkides kasutab Kasemaa koomilise varjundiga argikeelset leksikat: „Sinna siis visati talvel surnud vangid. Tehti jäässe auk ja libistati järjekordne suurem hunnik surnud kutte jää alla.” (Lk 186.) Humoorikas stiil lubab arvata, et ka kolhoosikorrale au andmine on vähemalt mingis osas nali, sama toetab Karl Martin Sinijärve tõlgendus.[4]

Veel võib lugeja kolhoosikorrale kulpilöömise andestada minategelase empaatia­võime tõttu, mis talle sümpaatsust lisab. On kaunis, kui inimesed oskavad märgata ilu enda ümber, näiteks tunnustada päästeameti töötajat osavalt sõnastatud operatiivinfo eest. Tahaks isegi enda töös nii hea olla, et tunnustatud kirjanik (või tema loodud karakter) lausa ootaks mu sissekandeid (lk 18)! Peale kirjaosavate päästetöötajate ja kenade vanaprouade on minategelase sümpaatia ära teeninud loomad. Kui „Vanapoisis” kirjutab Kasemaa: „.. ma ei laseks tal iial kulu põletada, kui palju väikseid ämblikke, sadu, on me maja ümber kulus, väikesed ämblikud hüppavad rohukõrtel nagu lapsed lasteaias”,^[5] siis raamatus „Au kolhoosikorrale!” tõdeb ta: „Ütlen ausalt, et mina ei suudaks vasikat tappa. Ega kedagi. Isegi mitte inimest.” (Lk 68.)

Mõni novell on otsast lõpuni kolhoositeemaline („Puna-Bullerby”, „Kaug-Põhi”, „Sitahais on maailma parim lõhn”), teises mainitakse ajastule omast vähem, põgusamalt muu tänapäevasema jutu sees („Kotakad”, „Kirjanikuhärra!”). Üks minu lemmikuid oli nende viimaste sekka kuuluv „Kutse tantsule”. Teema poolest sarnaneb see Mait Vaigu novelliga „Kutse” (raamatust „Simulatsioon”), kus esiplaanil on negatiivne suhtumine presidendi vastu­võttu. Just „Kutses tantsule” tuleb ehk kõige paremini esile Kasemaale omane ühiskonnakriitika: „Iga aasta, kui seda kleidi- ja kostüümivõistlust vaatan, siis imestan jälle, kuidas see üritus jääb seal aina viletsamaks, inimesed, riigi käilakujud ja ametnikud vanemaks. Varsti on see nagu mingi seeniorite klubiõhtu.” (Lk 14–15.) Lisaks ühiskonnale saavad minategelase ausa hinnangu lähedased, õde, kes kriiskab hullemini kui laevapasun (lk 135), ja vanaema, kes kasutab odavaid Fa tooteid Rimist (lk 162). Niisugused otsekohesed kirjeldused panevad juurdlema, kas tegu võib olla päris inimestega ja mida nood säärasest paljastamisest raamatuveergudel arvavad. Vahel tuleb Kasemaad lugedes endale meelde tuletada, et tegu on siiski ilukirjandusega, sest pihtimuslik minavorm aitab usutavusele kõvasti kaasa.

Võrreldes Lilli Luugi „Kolhoosi missiga” sisaldab „Au kolhoosikorrale!” rohkem „kolhoosi”: mulda ja põldu, korda ja kartu­leid. Luugi teosest käivad läbi ka paneelikate ees alkoholi tarbimine, korteripeod ning isegi Zavood ja Illekas – niisugune ajalugu on tuttav juba mullegi. On huvitav, et Luuk kirjutab uuemast ajast, olgugi et on Kasemaast vanem; paradoksaalne on ka asjaolu, et kuigi neist kahest on luuletaja Kasemaa ning prosaistina tuntud pigem Luuk, on just viimase raamat kujundi­küllasem, poeetilisem ja sügavam. „Kolhoosi miss” tungib lugejast läbi, mõjub ja vajutab temasse jälje, „Au kolhoosikorrale!” on teos, mille lugemine liigub sama lobedalt kui hästi õlitatud traktor kevadkülvi ajal.

Kindlasti võib mõnes tekitada õudu, et aastal 2023 ilmub Eestis raamat peal­kirjaga „Au kolhoosikorrale!”. „Tüüpiline rebel Kasemaa,” mõtleb teine ehk muigega. Ehk leiab keegi, et positiivses võtmes kirjutatud teos annab hästi edasi seltsimeeste tolleaegset „ajupestust” – põhjakorealasedki paistavad ju tõsimeeli uskuvat, et neil on vedanud. Ja võib-olla pakub raamat kellelegi hoopis lohutust: eestlane on nii vastupidav, et suudab igapäevaolmes head leida isegi võõrvõimu all elades. Juba ainuüksi tõlgendusvõimaluste paljususe tõttu on „Au kolhoosikorrale!” lugemist väärt.

 

^[1] A. Kasemaa, Vanapoiss. Tallinn, 2019, lk 24.

^[2] L. Luuk, Kolhoosi miss. Äksi, 2022, lk 48.

^[3] M-L. Müürsepp, Irooniline lõbutsemine tutvuseotsijate kulul. Värske Rõhk 2020, nr 63, lk 123.

^[4] K. M. Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Andrus Kasemaa „Au kolhoosikorrale!” rabas jalust. ERR 25. VIII 2023.

^[5] A. Kasemaa, Vanapoiss, lk 91.