25. jaanuaril 2018 suri oma Stockholmi kodus kirjanik ja ajakirjanik, Eesti Kirjanike Liidu Stockholmi osakonna esimees Karin Saarsen (aastast 1959 kodanikunimega Karlstedt). Karin Saarsen sündis Tartus hilisema Sõjavägede Staabi koloneli Villem Saarseni tütrena, tema ema Halina (snd Korab-Laskowska) oli poolatar. Et isa, kes oli muuseas Johan Laidoneri onupoeg, teenis aastail 1934—1938 Eesti sõjaväelise esindajana Lätis ja Leedus, siis õppis Karin Saarsen pärast Elva algkooli eraviisiliselt Riias, seejärel Tallinnas prantsuse lütseumis. 1940. aasta suvel põgenes perekond Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale, kus Saarsen astus Berliini tütarlastekooli. Sõja ajal töötas isa taas Eesti pinnal Saksa sõjaväeluures, mistõttu lõpetas Saarsen oma õpingud Jakob Westholmi nimelises gümnaasiumis. 1944. aastal pages perekond teist korda Saksamaale, elades seejärel põgenikelaagreis (Flensburgis jm).
Iseseisvat töist elu alustas Karin Saarsen Londonis Gert Helbemäe käe all ilmunud „Eesti Hääle” toimetuses. Juba ajalehe esimeses numbris 20. detsembril 1947 avaldas ta luuletuse „Jõulud võõrsil”, edaspidi pidas seal moenurka, kirjutas Kiky varjunime all humoreske jm. Ühtlasi õppis ta Londoni ajakirjanduskoolis. Londoni kogemust pidas Saarsen ise otsustavaks oma edasise elukäigu kujunemisel.
Alates 1949 elas ta mitmekülgse ja -keelse ajakirjanikuna Rootsis, tehes „Eesti Päevalehe” ja „Teataja” kõrval kaastööd ka France Presse’i ja Reuteri teabeagentuurile, rootsikeelsetele väljaannetele, raadiojaamale „Vaba Euroopa”, Austraalia eesti raadiole jt. Stockholmi ülikoolis omandas ta aastal 1970 filosoofiamagistri kraadi, uurides muuseas vene sümbolisti Andrei Belõi loomingut. Üheks tema meelistegevuseks kujunes fotoreportaaž. Karin Saarseni ajakirjanduslik toodang, mis mahult ületab kõik muu, ootab veel hoolikat korraldajat.
Oma esimese, underlike impulsside ja ristikiviliku pealkirjaga luulekoguni „Sisalik kivil” jõudis Saarsen Rootsis aastal 1961, sellele järgnes veel viis raamatut, millest viimane, „Lõvi ja orhidee” (2002), ilmus juba Eestis ja sisaldas luulet ka rootsi, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Silmatorkav on ta huvi Johannes Aaviku uudiskeelendite vastu.
Suurema tunnustuse pälvis Karin Saarsen prosaistina. Novellikogu „Vallutajad” (1967) tegevuspaigad kajastavad autori enda eluteekonda: Elva, Tallinn, Riia, Berliin, Flensburg, London, Stockholm. Läbivaks ideeks on sõjaärevuse kandumine erootikasse. Kirevas tegelaskonnas loob selgroogu peategelaste südi identiteet eestlasena. Kergelt annab „Vallutajates” juba märku ka pateetiline Poola-motiiv, mis kujunes keskseks Karin Saarseni järgmises teoses. Tõsieluromaan „Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi” (1993, teose tiitlil vääralt 1991) oli vist küll esimene väliseesti prosaisti esmatrükk Eestis. Selle poeetiline aeg ei välju neist piirest, kus ta oli „Vallutajais”: Teise maailmasõja ootus ja päralejõudmine ning pikk hüvastijätt sõjaga. Oma emapoolset sugu puudutavast mälestuste ja legendide laamast on Saarsen kokku sulatanud ainealalt haruldase ning toonilt sugestiivse loo, mis kirja pandud tosina novellilaadse peatükina. Poola pärandi kaudu ennast otsima minnes jõuab autor oma eesti identiteedi kirkamale ja senisest keerukamale äratundmisele. Raamatul on ka kultuurilooline ja genealoogiline väärtus, mida rõhutavad dokumentaalsed vahelekleebingud (Poola allveelaev Tallinna sadamas 1939, Varssavi ülestõus 1944, perekonnaürikud jm) ning ohtrad päevapildid eriti romaani kordustrükis (2006).
Karin Saarsen oli suur teatrihuviline ja kirjutas ise mõne näidendi Austraalia ja Rootsi eesti lavadele. Tema kaalukaimaks panuseks selles vallas jäi isikliku kaasaelamisega sündinud uurimus „Eesriie tõusis siiski. Lensi Römmer-Kuus ja eesti pagulasteater Rootsis 1945—1987” (2000).
Karin Saarsen oli Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi asutajaid ning selle peasekretär, sidepidaja Eesti ja Rootsi PEN-klubide vahel, paljude tähtürituste kajastaja sõnas, kirjas ja pildis. Stockholmi piirkonna koolides õpetas ta kümme aastat eesti keelt. Oma temperamentse ja laiahaardelise tegevusega sidestas ta nii väliseestlaskonda kogu maailmas kui ka maailma eestlaskonnaga. Tema säde hõõgub edasi me südameis.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti TA Underi ja Tuglase
Kirjanduskeskus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
