Mehis Heinsaar: „Ülikond”.

„Menu Kirjastus”, Tallinn, 2013. 157 lk.

 

Heinsaare novellid on omaette mõiste, mida kuuldes lisakommentaare polegi vaja. On selge, et tegemist on tekstidega, mille autoril on oma äratuntav käekiri, mõttemaailm ja andunud lugejad.

Arvan ka ennast Heinsaare loomingu austajate hulka ja seetõttu avasin tema uue novellikogu rõõmuga. Kuigi „Ülikond” on kokku pandud aastatel 2003—2013 ilmunud juttudest ja nii mõnigi neist oli juba varem loetud, tõotas raamat lugemiselamust. Ning ma ei saa öelda, et oleksin otseselt pettunud. Heinsaare fantaasia töötab endiselt ja jutt jookseb. Ainult et… mingi säde on justkui puudu. Heinsaare parimate lugude puhul tundub, nagu oleks neid inspireerinud tõepoolest midagi ilmutuselaadset. „Ülikonna” jutte lugedes seda tunnet kuigivõrd ei tekkinud. Mõned laused tegid isegi kurvaks, sest mõjusid nagu literatuursed klišeed.

Võib-olla paistab üksikute lausete kritiseerimine liialdusena. Aga Heinsaare puhul on see minu meelest õigustatud. Tema loomingu üks parimaid omadusi on just pingestatud laused, nii et ka lühike novell mõjub intensiivselt. Artiklikogus „Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes” võrreldakse Heinsaare loomingut tabavalt põneva tihnikuga, kus sissetungijat ootab palju tegemist. Sellepärast on kahju, kui hakkab tunduma, et tihnik ei olegi enam tihnik, vaid tavaline metsa­salu.

Ent ometi. Tänase proosa taustal on Heinsaar ikkagi päris hea, isegi kui ta pole oma parimas vormis.

Novellikogu on struktureeritud kolmeks alaosaks ning iga osa vahel on omaette pikem novell; neid on samuti kolm. Alaosade pealkirjad on võetud mõne novelli järgi: „Räägi mulle päevast” (sisaldab kolm novelli); „Jutustusi jõust” (viis novelli) ja „Siin Põhjatähe all” (kolm novelli). Üksikud pikemad novellid alaosade vahel on „Ülikond”, „Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu” ja „Vennad uneluses”.

Pikematest vahepaladest kõige köitvam on kannatuskunstniku oma. Taaniel Kuuskemaa ja tema valuraha lugu on kaasahaarav ning novelli lõpp oma peaaegu absurdses heatahtlikkuses üksjagu üllatav. Võib-olla tegelaskuju nime mõjul (lisaks on ta seotud muinsustega) kerkib küll aeg-ajalt vaimusilma ette muinsusmees Jüri Kuuskemaa, kuid õnneks mitte domineerivalt.

Schopenhauerlik maailma defineerimine kannatuste kaudu seguneb selles novellis kristliku ligimestele kaasa­tundmisega ning toob välja uusi tasandeid heinsaarelikus elutunnetuses. Novelli võib kahtlemata näha ka omalaadse parafraasina Kristuse kannatusloole, sellises argisemas kuues. Kannatuste lõpunilihvimine Heinsaare Taanieli stiilis ei olnud tõenäoliselt küll Kristusel omaette eesmärgiks, kuid mingi kooskõla ometi tekib. Nii või teisiti, isegi kui tahta novelli lugeda hoopis vastupidises, iroonilises võtmes, köidab lugu oma leebe groteskiga.

Kogumiku üks paremaid kohti on nimiloo „Ülikond” algus. Esimene lehekülg haarab endasse eheda heinsaarelikkusega. „Ikka jõuab kätte päev, mil sa ühekorraga avastad, et su parimad sõbrad on su reetnud, et su naisel on armuke, et su organismi on tabanud mingi senitundmatu viirus, mis tõotab kujuneda väga pikaajaliseks, ebamugavaks ja väsitavaks, et su töö ja looming valmistavad sulle vaid pettumust ning iial ei küüni sa enam saavutusteni, milleni kunagi lootsid jõuda.” (Lk. 29.) Paljulubav! Kahjuks osutus ülejäänud novell kogumiku vahest suurimaks pettumuseks. Meenusid mitmesugused lavastuslikud õudusfilmid, ehkki Heinsaar on palju heatahtlikuma loomuga mees kui Tarantino. Mathura „Eesti Ekspressis” (16. I 2014) mainitud võrdlusmomenti E. A. Poe’ loominguga kahjuks küll ei tekkinud.

Novellikogumikku võiks ennekõike lahata psühhoanalüütilisest vaatenurgast. See pole Heinsaare puhul õieti midagi uut, mitteteadvus/teadvustamatus on kogu aeg olnud üks tema loomingu võtmetegureid. Kui tavaliselt on Heinsaare tegelased rännakul, mingisugusel retkel, olgu iseendasse või kuhugi mujale, siis seekord kohtuvad nad mu meelest pidevalt kellegagi, keda C. G. Jung määratleb kui vaimu: „Kui indiviidiga toimub midagi psüühilist, mis talle tundub kuuluvat tema enda juurde, siis on see tema enda vaim.”[1] Nn. enda vaimuga kohtumised on „Ülikonna” läbivaks motiiviks. Selle alla liigitub näiteks täiskuunäoga mees novellis „Räägi mulle päevast”, kelle krüptilises elukohas Georg Lee käib küsimas, mis on päev. Hea näide on „Jõu tagasitulek”, kus peategelane kohtub vana naisega, kes talle ütleb: „Võeh, võeh, viletsaks oled jäänud, vennike… Aga pole hullu, su jõud ootab sind nelja päevatee kaugusel!” (Lk. 94.) Kui ilmuvad vanamehed ja/või eidekesed, peaks kohe kahtlustama, et tegemist on mingi teadvustamatuse ilminguga, n.-ö. arhetüübi sekkumisega. „Jõu tagasitulekus” toimub tegelase ühinemine oma jõuga ehk psüühilise terviklikkuse tekkimine novelli lõpus: „Hoop oli nõnda tugev, et lendasin läbi õhu kümmekond meetrit, enne kui adruvallile selili prantsatasin ja ehmatusest oimetuna taevatähti vahtima jäin. [—] Nagu oleks kae mu silmilt rebitud — milline ootamatu kergus oli nüüd kõiges, mida nägin, milline olemise valusvaikne tants ja õnn!”

Teatud variatsioonidena võiks enda vaimuga kohtumise alla liigitada ka novellid „Taim peas”, „Imat ja Vanadus” ning „Seiklus metsas”.

Omaette alaliigi selles mitteteadvuse-maailmas moodustavad unenäo-novellid, millest kõige köitvam on esimene: „Kus sa nii kaua oled, Jakob?” Selle novelli teeb eriti hõrguks tema äraspidine seos piibli-Jakobiga, kelle unenägu taevasse ulatuvast redelist ja inglitest on kindlasti üks euroopaliku kultuuri arheunesid. Heinsaare novellis on redeli asemel aeglaselt liikuv kitsas auto ja inglite asemel kolm sõgedat meest. Sic transit gloria mundi. „Kus sa nii kaua oled, Jakob?” on kogumiku üks paremaid palasid, mida võib rõõmuga lugeda kas või mitu korda.

Omal moel on enese vaimuga kohtumise lugu kindlasti ka niminovell „Ülikond”. Juba liikumine mööda kitsaid maa-aluseid käike märgistab sisenemist kuskile sügavasse teadvustamatusse. Kohtumine kääbustega markeerib seda veelgi — päkapikud ja kääbused on Jungi sõnul vaimu grotesksed kujutised. Kummaline rätsep, kes justkui avatud silmadega magaks ning sooritab peategelase nahavahetuse, toimib kui mingit alkeemilist muutumisprotsessi läbiviiv teadvustamatuse tuum, individuatsiooniprotsessi vallandaja, Ise. Alkeemiale viitab ka maagilise, alkeemilise kollase otsing, mille tagajärjeks on peategelase saatuslik muutumine.

Samasugused imelikud muutumised leiavad aset mitmes teises novellis. Aga kui varasemalt muutusid Heinsaare tegelased kas loomadeks või taimedeks või teisenes ümbrus, siis nüüd muutub miski tegelaste sisemuses. Väliselt ei juhtu tihtipeale midagi. Heinsaare novellidele tüüpilise liikumismaania asemel on meie ees pigem seisundid ja seisundivahetus, omalaadsed müsteeriumidraamad. Tegelasi iseloomustab vales kohas olek, eksimine või mingi seletamatu sisemine meelemuutus. Valitseb pinge õigesti-valesti olemise vahel (novellid „Vennad uneluses”, „Siin Põhjatähe all”, „Kohutav kättemaks” jm.), loobumine oma senisest olekust.

Huvitaval kombel sobitub seegi Jungi teooriatega. Novellides korduvad arvud kolm ja neli, mida psühhoanalüütik kirjeldab nii: „Kui kujutleda neljasust ruuduna, mille diagonaal kaheks jagab, siis tekib kaks kolmnurka, mille tipud näitavad vastupidistes suundades. Seega võib metafoorselt öelda, et kui tervik, mida sümboliseerib neljasus, poolitada kaheks võrdseks osaks, siis tekib kaks vastassuunalist triaadi.”[2] Pingeseisundi olemusest Heinsaare novellides on kirjutatud varemgi; kõnealuses kogumikus on pinge seotud ennekõike nn. individuatsiooniprotsessiga ning kummaliste psüühiliste nähtustega, mis tegelast sel teel tabavad. Ka kaotustega — näiteks novellis „Vennad uneluses”, kus mingis õndsas ja suhtelises teadvustamatuse seisundis viibivad vennad „lähevad maailma”, isikustuvad ning unustavad sealjuures midagi olulist.

Võib-olla iseloomustavad vastassuunalised polaarsused ka Heinsaart ennast kirjanikuna. See oleks hea. Kannatava kunstniku oreool sobib Heinsaarele, õilistab ja lihvib teda. Tahaks juba lugeda niisuguseid kannatuskunstnik Heinsaare novelle, mis säravad nagu mõni ebaloomulikult suur kuldraha.