Maarja Kangro: „Klaaslaps”.
„Nähtamatu Ahv”, 2016. 208 lk.
Maarja Kangro on meister kirjutama asjadest, mis lähevad valesti. Kui novellides on tal valesti kord boyfriend, kes ei vasta ootustele, kord praad, mis pole päris see, või hoopis seltskond, kes on liiga väikekodanlik, siis esikromaanis „Klaaslaps” on päästmatult valesti sootuks tõsisemad, et mitte öelda elusamad asjad. Peategelase kauaoodatud ja -katsetatud rasedus tuleb katkestada, sest lapsel puuduvad koljuluud ja lootevesi uhub tema aju minema. Kõige selle taustal reisib see peategelane pidevalt ringi, külastab kirjandusfestivale ja loomemaju nii Euroopas kui Ameerikas, käib Ukrainas eesti luulest rääkimas ja teeb kõike seda, mida Kangro autorilähedased minategelased ikka on teinud sellest ajast peale, kui ta umbes seitse aastat tagasi proosat avaldama hakkas.
Keeleliselt ei ole Kangro stiil selle aja jooksul kuigivõrd muutunud, ehkki „Klaaslapses” on tunda teatavat pingestumist või isegi kristalliseerumist. Kliinilise täpsusega kokku pandud teksti iga lõik on laetud ja lootehniliselt tõeliselt virtuoosne, tõmmates lugeja esimestest ridadest peale nagu magnetiga enda külge. Laused järgnevad üksteisele loogilises, rafineeritud mõõdetuses, ükski rida pole üleliigne. Ehkki suurema osa raamatust täidab minajutustaja sisekõne, ei muutu see kordagi kurblõdvaks heietamiseks. Tempot aitab üleval hoida rohke siirdkõne kasutamine — osa otsekõnest on jutumärkideta, markeeritud ainult taandreaga, kui sedagi. Kangro situatsioonikoomika on endiselt ületamatu, kuid nagu tal kombeks nii luules kui ka proosas, eeldab ta lugejalt palju: vähemalt pooled sisu jälgimiseks vajalikest saksa-, vene- ja itaaliakeelsetest lausetest, ingliskeelsetest rääkimata, on esitatud ilma tõlketa, mõttekäikudega kaasas püsimiseks ei tee paha ka ladina ja kreeka keele aluste tundmine. Kangro varasemale proosale on ette heidetud, et selles eputatakse eruditsiooniga, mistõttu võivat jääda mulje, nagu oleks tekst adresseeritud eelkõige kirjandusauhindade žüriidele, mitte laiale lugejale.[1] Tundub aga, et selle müüdi on „Klaaslaps” nüüd murdnud. Peale selle, et teos oli nimetatud kultuurkapitali aastaauhinna kandidaadiks (varasemast on Kangrol kaks aastapreemiat juba olemas), võib tema Facebooki-lehelt lugeda, et raamatu kaks esimest trükki on poelettidelt juba kadunud ja ilmunud on kolmas. Heale müügiedule viitab autor ka ERR-ile antud intervjuus.[2]
Sellegipoolest on „Klaaslaps” teistsugune lugemine, kui seda olid autori varasemad proosatekstid, mis lubasid end võrdlemisi kenasti paigutada tänapäeva intellektuaalse naise satiirilise elustiilikirjanduse riiulisse. On tõsi, et mõnevõrra komplitseerib olukorda žanrimääratlus, mille autor ise on meedias ja ka esitlusel raamatule andnud. Tegemist on dokumentaalromaaniga, mistõttu on lihtne sattuda eelinfo lõksu ja lugeda raamatut nagu aruannet või reportaaži, mitte kui kirjandusteost. Kui me aga läheme raamatust fakte otsima ja nende põhjal peategelasele kaasa tunneme, siis oleme tegelikult kahe silma vahele jätnud raamatu kui kunstilise teksti ja asunud iseennast õnnitlema oma eeskujuliku empaatiavõime puhul. Seepärast tundub, et kirjaniku suhtes aus ja teksti kui kunstiteost respekteeriv viis seda raamatut lugeda on unustada igasugune tekstiväline eelteadmine ja keskenduda rangelt uuskriitilises vaimus sõnadele paberil. Meid huvitab ainult see, mis jääb raamatu kaante vahele (ja peale: kujundus moodustab raamatu sisuga mõjuva stiililise terviku — valgel esikaanel pole ühtki kujunduselementi peale peaaegu läbipaistvas trükis pealkirja ja peenikeste, katkendlikku vereniret meenutavate tähtedega autori nime). Igatahes tasub selle raamatu puhul rohkem kui tavaliselt endale üle korrata, et peategelane on loo-maailmas tegutsev, mõtlev ja tundev isik, kellele pärismaailmas ei vasta mitte keegi. Ainult nii saame teda kirjandusliku persoonina tõsiselt võtta ja suhtuda temasse kui päris inimesse päris kirjanduses, mida „Klaaslaps” kahtlemata on. See nihestatud lugu on lummavalt hästi kirjutatud.
Nihke põhjuseks on aga õigupoolest teatav ebakõla, mis lahutab raamatus kirjeldatud isiklikke läbielamisi nende kujutamise viisist ehk jutustajahäälest. Raamatut on retseptsioonis enamasti nimetatud traagiliseks ja ausaks, mis peaks justkui tähendama, et peategelase kannatused puudutavad lugejat isiklikult, võimaldavad tal osa saada teise inimese õnnetusest, mõista tema läbielamisi. „Klaaslapse” tähelepanelikum lugemine aga sellist tõlgendust ei toeta. Kõiki äärmiselt kurbi ja raskeid üleelamisi, mis tabavad minajutustajat (kelle nime raamatus ei mainita, sellele ainult vihjatakse, lk 82), nähakse samasuguse mitmekordselt vahendatud ja tänuväärse eneseirooniaga pikitud pilgu läbi, nagu seda tunneme Kangro novellidest. See pilk on terav ja varjamatult hinnanguline. Nagu ikka, ei ole peategelane eriti millegagi rahul ning pärast kõiki hirmuäratavaid saatuselööke on tal veel vähem põhjust oma teele sattuvatele lollpeadele armu anda ja nende kallal nokkimata jätta. See kõik on väga meeleolukas ja kuhugi ei ole kadunud ka üks paremaid asju Kangro tekstide juures — halastamatu must huumor, mis õitseb täiel rinnal ka „Klaaslapses”. Kuid on ilmne, et minajutustaja lihtsalt ei ole traagikainimene. Tema emotsioonid on minimaalsed, ka konfliktist kuumaks köetud palatistseenis doseerib ta oma vihapurskeid täpse mõõduga ja kindlal eesmärgil. Ta on läbinisti ratsionaalne, põlgab kõike romantilist, ja nagu Johanna Ross Kangro esimese proosaraamatu arvustuses on öelnud, „käsitleb [—] kaasinimesi tihti enam-vähem elutute esemetena, mingite funktsioonidena oma elus”.[3] „Klaaslapse” napilt enam kui 200 leheküljel kohtub või suhtleb peategelane rohkem kui poolesaja inimesega, kes kõik jäävad episoodilisteks, üheplaanilisteks kõrvaltegelasteks, nende hulgas ka lapse isa, kelle roll naise elus ei näi ületavat seemneraku mõõtmeid. Seepärast tekib kummaline olukord, kus lugeja küll teab, et asi on traagiline, ja kurvastab talle esitatud info põhjal koos peategelasega, kuid tekstis eneses seda õieti tunda ei ole.
Samal ajal on Kangro proosa kohati poeetilisem kui ta luule (ja ilmselt ka vastupidi). Teose pealkirjas sisalduv klaaslapse kujund esineb kogu raamatus mitmesugustes metafoorsetes seostes. Hukule määratud loode on eostatud kehaväliselt ehk katseklaasilapsena ja raseduse katkestamise ajal on tema nahk veel nii klaasjalt õhuke, et paistab läbi. Keskses kujundis kõlab kaasa ka palju räägitud klaaslagi, mis naiste eneseteostusvõimalusi tihti just laste saamise tõttu takistama kipub. Ent klaas ja laps on pidevalt kohal ka peategelase pilgus ja koos tekitavad need eespool nimetatud nihke loo ja selle esitusviisi vahele. Kinnisideeks muutunud soov last saada taandab välismaailma ja selles tegutsevad inimesed ainult ühele instrumentaalsele funktsioonile, mille kaudu peategelane ümbritsevat vaatab. Jah, ta räägib sealjuures kurbadest, valusatest, vihale ajavatest asjadest, kuid oma hinge peategelane meile tegelikult ei ava. Ta vaatab ka iseennast justkui läbi klaasi, mistõttu tema hingelised ja füüsilised kannatused jäävad pigem kaugeks ja hermeetiliseks.
See aga ei tähenda, nagu peategelane üldse ei kannataks. Ennem on tegemist inimesega, keda füüsilised ja hingelised piinad niisama lihtsalt rööpast välja ei viigi. Ta on tugeva kontseptuaalse mõtlemisega sõnainimene (lk 185), kes usub sõna jõusse nii selles mõttes, et kõigest on võimalik rääkida ja iga kogemust saab vähemalt mingil moel teistega jagada, kui ka selles, et kogemuse verbaalne väljendamine annab võimaluse läbielatuga hakkama saada, pääseda korraga sellele lähemale ja sellest eemale ning seejärel targemaks saanuna eluga edasi minna. Seepärast pole ime, et ka tema kannatused on eelkõige kontseptuaalset laadi. Märksa rohkem kui suhted kaasinimestega avavad kirjanikust peategelase mõttehorisonti ja maailmapilti teised kirjanikud, kultuuriteoreetikud ja filosoofid, kellega ta teose käigus aktiivset dialoogi hoiab. Must auk, milles ta tunneb end viibivat, ei ole lihtsalt põrgu, vaid Dante põrgu, raseduse katkestamisega hukule määratud lapse ilmale toomine ei ole mitte lihtsalt valus ja kole, vaid Julia Kristeva terminiga „abjektne”, rasedus ja sünnitus on Shulamith Firestone’i sõnadega „barbaarne”.
Kõige teravamalt ilmnebki minajutustaja kontseptuaalne traagika tema suhtumises rasedusse ja lapsesaamisse. Kogu selle titenduse jaoks puudub kultuuriteoreetiline ja filosoofiline diskursus, mis võimaldaks järglaste saamisest ja kasvatamisest, aga ka väärarengutest ja nurisünnitusest piisava läbimõelduse ja nüansirikkusega rääkida ning neid inimeseks olemise baaskogemusi sügavuti käsitleda. Peategelane tahab küll last, kuid tema tunded võimaliku järglase suhtes on liiga teravas konfliktis ta üldise teoreetilise taustaga, mis näeb lastes peamiselt reflekteerimata ja madalat sigimisiha, mille varal inimesed oma ego upitavad või elu lõputus tühjuses asendustegevust otsivad.
„Klaaslaps” tuletab meelde, kui tihedas sümbiootilises seoses on omavahel kirjandus ja filosoofia. Filosoof Harry Frankfurt kasutab kõrgema järgu tahte või soovi mõistet, et näidata, kuidas inimliku vabaduse saavutamisel ei ole oluline mitte see, et inimene saaks alati teha just seda, mida ta tahab, vaid et ta saaks oma tahtmistele ise anda sügavalt läbi tunnetatud heakskiidu. Tegu või eesmärk on vabastav siis, kui inimene tahab seda tahta. „Klaaslapse” peategelane aga ei saa oma lapsesaamissoovi sisimas heaks kiita, sest ainukesed teoreetilised analüüsivahendid, mis tal selle jaoks võtta on, esitavad rasedust ja lastega tegelemist ainult kui naise vabadust piiravat mõttetut rähklemist. Sellist kultuurilise, täpsemalt kultuuriteoreetilise ja filosoofilise toe pea täielikku puudumist on küllap kogenud paljud naised, kes ei ole tahtnud lapsesaamissoovi mitte ainult tunda, vaid sellest ka mõelda süsteemsemalt kui beebiriiete või selline-on-elu-tasemel. Et raseduse ja sünnituse võimas loov potentsiaal oleks mõtestatud ja analüüsitav, mitte lägane abjektikängar, mida stereotüüpne hoor-madonna ja arhetüüpne maaema allasurutud ohkega käest kätte loobivad. Sõna ja vabadus vajavad teineteist. Seda, mis tunne on kanda või kasvatada väärarenguga last, teab tegelikult tunduvalt rohkem naisi, kui välja paistab, kuid rääkida julgevad sellest ikka veel väga vähesed ja veel vähesemad on valmis või võimelised neid kogemusi kirjanduseks vormima. Igal juhul on selleks vaja erakordset julgust. Kannatuse andmekandjat[4] ei ole alati lihtne mõista, kuid selleks, et mõistmise ring saaks avaneda, peab esmalt olema keegi, kes julgeb rääkida. Sealt edasi on juba kõik võimalik.
[1] V. Märka. Maarja Kangro uued kuivad meelisklused. „Sirp”, 19. VI 2015.
[2] http://kultuur.err.ee/315983/kirjanduspreemia-nominent-maarja-kangro-dokumentaalne-fiktsioon-on-mulle-uha-lahem.
[3] J. Ross, See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali. „Vikerkaar” 2010, nr 9.
[4] H. Allik. Heli Alliku raamatusoovitused. „Postimees”, 16. XII 2016. http://kultuur.postimees.ee/3947233/heli-alliku-raamatusoovitused.
