Jüri Kolk: „Argitraagikaid ja teisi artik­leid. Artikleid aastatest 2010–2020”.

EKSA, 2021. 216 lk.

 

Iseenesest võiks kõik ajakirjanduses avaldamiseks kirjutatu sinna jäädagi. Ei ole tarvis järele anda kiusatusele publitseerida artiklikogumik lihtsalt selle pärast, et on kogunenud raamatu jagu tekste, näiteks arvamuslugusid.

Sellega võiks jutu õigupoolest lõpe­tada, ent muidugi ei kehti säärane kategooriline väide iga autori kohta. Kui üle­üldse kellegi lehes ilmunud kirjatükke kaante vahel uuesti avaldamisega vääristada, siis loomulikult kirjaniku omi. Avaram pilk, haritum vaade ja loomuomane distants päevapoliitilise jauramisega võiks üldjuhul tagada, et tekstid on loetavad ka kümne, viiekümne, miks mitte sajagi aasta pärast. Näiteks nii mõnigi Tammsaare ajakajaline mõtisklus kõlab tänapäeval ootamatult aktuaalselt, rääkimata sellest, et kõnetab kauni stiili ja inimloomuse tund­misega. Kes armastab Jüri Kolgi loomingut, sirvib meelsasti läbi ka kolumni­kogumiku, ning aastakümnete pärast on hea seda riiulilt võtta, kui tahta autori loo­mingust täit ülevaadet saada, olgu siis mõne hõlmavama kirjutise tarvis või niisama süsteemsemalt lugedes. Sest kes neid kunagisi ajalehejutte muidu ikka mäletab. Ent kuna kirjanikule on lehe­jutud niikuinii kõrvaltegevus, võiksid need pigem kaante vahele jõuda alles kogu­tud teoste viimases, marginaaliaköites. Kui sellisel juhul peaks omaaegseid kolumne internetiavarustest kokku roobitsema keegi teine – kogutud teosed ei pruugi ju alati ilmuda autori eluajal –, siis olgu pealegi nii.

Kolk on kaante vahele kogunud „Sirbis”, „Postimehes” ja „Eesti Päevalehes” ilmunud tekstid, sekka paar „Eesti Ekspressis” avaldatut ja üks „Äripäeva” kirjutis, kõik ilmunud 2010–2020. Sel aja­vahemikul teisenes Eesti ajakirjan­dus­­maastik kardinaalselt nii omaniku­suhete muutumise kui ka poliitiliste mul­listuste tagajärjel. 2015. aastaks sai Margus Linnamäe „Postimehe” täies mahus enda omandusse ja hakkas sellest kujundama konservatiivse ilmavaate kand­jat. Aasta 2016 läheb maailma ajalukku Brexiti hääletuse ja Trumpi presidendiks valimise aastana ning selleks ajaks jõudis parempopulistlik röök ja röhk ka siia kanti. Arvamusrubriikide aval­damiskünnis varises kivi kivi haaval, kuni langes hoopis. Kvaliteetsete tekstidega kõrvu hakkas ilmuma ka täielikku jura ja jampsi. Hääled läksid väga valjuks ning hulk tarku inimesi astus avalikust debatist kõrvale (esimest säärast lainet võis täheldada pronksiööde järel). Suur osa kisa ja kraaklemist kolis kommentaariumitest ja foorumitest ühismeediasse ning kõike seda, mida varem öeldi anonüümselt, hakati ütlema oma näo ja nimega või siis trollikontode vahendusel. Viimased muutusid poliitilise võitluse tööriistaks, et vastaseid maha tampida ja omasid kahe kaabu alla koondada.

Tasase ja mõistliku olemisega Kolk paistab keset seda prallet ja prassimist nagu valele peole sattunud külaline. Kõik on purjus, kes rohkem, kes vähem – no mida sina, kaine inimene, siin veel teed? Kui juua ja kakelda ei oska, ära tule! Kolk muidugi mingi kakukull või riiukukk ei ole ja selle pärast pole tema arvamuskirjutised ülearu tähelepanu pälvinud. Pole palju parata, arvamus on nüüdseil päevil läbinisti koleeriline žanr, Kolk on aga pigem melanhoolsete kalduvustega fleg­maatik. Säärastest jookseb pühvli­kari mürinal mööda või üle, ei pane ise tähelegi.

Jääb muidugi nn aeglane ajakirjandus, mis leiab ruumi kvaliteetsematele arvamuskirjutistele. Näiteks „Sirp”, kus pole karta, et „tasakaalustatuse” nimel avaldatakse argumenteerimisvõimelise autori tekstiga kõrvu mõne parteipoliitilise virgatsi või suvalise juhtme karjatus „See ei ole nii!” või „See on just vastupidi!” (väite toestuseks täpselt null põhjendust, aga siiski olematu künnise ületamiseks nõutav hulk tähemärke). Või ka „Edasi”, mis on enda ümber koondanud hulga mõtlemisvõimelist kirjutajaskonda, keda päevapoliitiline lähivõitlus (enam) ei huvita. Samuti ilmub aeg-ajalt häid ana­lüütilisi tekste aeglast ajakirjandust vilje­levas „Müürilehes”, kolumne küll vähem.

Ega Kolk eriti arvamuslugusid kirju­tada oska. Tal on küll hulk kindlaid seisu­­kohti – vaimne töö on samuti töö, mida tuleb tasustada; enese surnuks töötamist on mõistlik vältida; raamatuid võiks lugeda; naised on inimesed ja väärivad austust nagu mehedki jt –, kuid ta kaldub heietama ja eksib lõpututesse kõrvalepõigetesse, mis võtavad tempo maha ja panevad kannatuse proovile isegi raa­matus, ammugi siis ajalehes. Täitsa out of style on arvamusloo lõpetuseks (või lausa keskpaigas) ütelda, et ega autor tegelikult tea, kuidas selle asjaga lugu on, või siis, et tal on selle teemaga seoses veel hulk mõtteid, aga neid ei hakka ta välja tooma, sest need on alles toored. Kirjaniku puhul võiks žanri (ja selle ajaloolise madalseisu) ignoreerimist käsitleda küll pigem voorusena – professionaalsed arvajad siplevad sageli stampides ja värskus on nende kirjutistest ammugi kadunud –, kui mitte sama tendentsi poleks täheldada autori ilukirjanduslikus proosas. Kolk on kirjutanud väga häid novelle. Ent kes palju teeb ja palju jõuab, sellel tulevad ühed asjad ikka paremini välja kui teised. Kõik tekstid ei saagi võrdselt head olla.

„Sirbi” jutud on kõige rammusamad, „Postimehele” kirjutatud üksjagu lahje­mad ja „Päevalehe” omad pigem üsna lõdva randmega valmis visatud. Kuna viimased on – ilmselt etteantuse korras – kõige lühemad, siis tuleb järeldada, et väiksem tähemärkide arv ei ole autorit ajendanud tihedamat arvamustoodet valmistama, vaid vastupidi, välja pakkuma väheintensiivset teksti, mis täidab ette antud leheruumi ära ja on kindlasti parem kui täiesti nüri päevapoliitiline rähklemine. Ent Kolk ei jää meelde. Ei osale tegelikult ka debatis – niivõrd, kuivõrd sellest diskussioonikultuuri totaalse allakäigu ajastul veel üleüldse kõnelda saab.

Eeldatavasti on kolumnist Kolgil olnud kokkulepe mingi kindla ajavahemiku tagant sõna võtta. Pole kindlamat viisi end kiirelt ammendada ja alla käia kui see. Jälgitagu vaid näiteks tuntud kirjaniku aastate­pikkust loovorpimise prak­tikat, süü­d­imatut seljasügamist vastu autori ilmavaatega sobivat avalikku planku, sellest annab kardetavasti kokku panna mitu köidet. Või mõelgem literaadile, kelle iga kolumn oli puhas kuld aegadel, mil ta kirjutas harva ühes maakonnalehes, ent nüüd…  Igal nädalal tipptulemust väljastada käib üle inimvõimete. Väga vähesed suudavad selle raske lubaduse koorma auga välja kanda, nn kiiresse ajakirjandusse ei kirjuta neist ükski. Ühelt poolt inimlik paratamatus, teiselt poolt kiire ajakirjanduse nüristav, läbipõletav mõju. Enamasti on ajakirjanik viiekümnendaks eluaastaks eriala vahetanud, lahti lastud või surnud.

Olen aastaid jaganud Kolgi veendumust, et kui tahate midagi öelda, kirjutage arvamuslugu. Kir­jutage isegi siis, kui ei taha, aga toimetaja palub, sest see on ju ikka teretulnud, kui kirjanik kirjutab ka artikleid (s.t arvamuslugusid, kolumne, Kolgi kasutatav „artikkel” on tegelikult rohkem nõukogulik termin ja tähendab nüüd pigem sabatut-sarvitut tekstilaama, kui üldse midagi). Praegu oleks mul selle plaadi veenva esitamisega mõningaid raskusi. Arvamusrubriikide kriis kestab ja ei ole kindel, et avaldamiskünnis lähemate aastate jooksul taaskehtestatakse.

Nii et tõenäoliselt on Kolgil õigus, kui ta otsustas kolumnides oma võimeid täies mahus mitte rakendada. Tema parimad arvamuslood on ilmunud hoopis ilukirjanduslikus proosas. Näiteks „Manifest: jääge koju!*”, mis annab tärni all teada: „Teksti autori seisu­kohad ei kattu päriselt teksti autori seisukohtadega, aga midagi pole parata.”[1] Suurepärane ajatundlik irooniline tekst, mis kaunistaks iga arvamusrubriiki, või täpse­mini: on nende jaoks liiga hea. Igatahes, see jääb meelde. See on ehe ja lahe ja võimsalt irooniline. Või sealtsamast pärit „Mässuigatsus ja adrenaliinijanu”, mis võiks ilmselt olla varustatud samasuguse märkusega. Arvamusrubriikides muidugi irooniat alati ei mõistetagi. Tänapäeval on kombeks toimetaja märkusega teada anda, kui tegemist peaks olema följetoni, satiiri või irooniaga.

Kolgi kõige parem arvamuslugu „Täpsustused”[2] on aga hoopis luulevormiline. Sellega on eesti ajakirjanduse arvamusplatside seis täpselt ja säravalt kokku võetud:

 

lubage ma täpsustan oma mõtet

vaadake teie sõnavõtt

ei olnud mulle meeltmööda

õigupoolest kui tohib veel veidi täpsemini

täitsa ebameeldiv oli

detailsemalt öeldes

vastik

kui see juba jutuks tuli

rumal tundus ka olevat

noh lollakas

 

oi

kas te ise tõesti arvate nõnda

tahaksin seda veel omalt poolt

kommenteerida

palun

ainult paar täpsustavat märkust

laske palun käed alla

paar täpsustavat märkust

 

kuulge teie

palun ärge kiskuge mind

selle härra rinnalt maha

kas te ei näe

meil on vestlus pooleli

^[1] J. Kolk, Teisipäevamaa. Saarde-Pärnu, 2014, lk 149.

 

^[2] J. Kolk, Otse aia taga. Saarde-Pärnu, 2014, lk 21.