Valeeria Villandi: „Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968—2015”. Koostanud Viire Villandi.
Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 90 lk.
See on lõikuskuu laste tehtud raamat, aga mitte lasteraamat. Mulluse lõikuskuu lõpus oma elutee 90. verstapostilt kaduvikku vaadates värsistas Valeeria Villandi luuletuse „Haavad”, mis algab ridadega:
Meie põlvkond — vaevalt läbi leerist —
sattus keset vapustuste keerist
elu sillatumal jõel.
Haavad. Lõikehaavad ja augustisuvised viljakoristusvermed. Südamevalu. Tänaseni on nad poetess Villandi lahutamatud saatjad. Nüüd tegi tema äsja kuuekümneseks saanud tütar Viire, samuti lõikuskuu laps, neile mõlemale kingituse ning pani kokku ema luulekogu, mis algab just „Haavadega”. Ja autorile kui „vana kooli inimesele” tähendab teksti pealkiri tõepoolest sama palju kui pool lugu! Haruharva kõlbab pealkirjaks tärnike, selle kogu täpselt poolesajast luuletusest tuleb seda ette paaril korral.
Kuid alustagem algusest. Valeeria Villandi oli tõeline „Bürgeri preili” (Jaan Kross) ehk legendaarse Elfriede Lenderi Tütarlastegümnaasiumi kasvandik. Kuid ta polnud veel kuusteistki täis, kui pidi paluma ennast koos oma riigiga „võtta vastu Nõukogude Liidu koosseisu”, kuigi ei kuulunud ise ühessegi nõukogusse! Paraku ei lasknud kurjaks puhutud aeg tal isegi „seltsimees laps” (Leelo Tungal) olla. Vahelduvad okupatsioonid sõid Eesti riigi ning suur ilmasõda pani nahka Villandi puberteedi, peaaegu kodugi. Olude sunnil sai „Bürgeri preilist” kahekümneaastasena „naisseltsimees”, aga lenderlaste sitke vaim polnud temast kuhugi kadunud. See kanaliseerus eesti keelde, kirjanduse uurimisse ja luuletamisse. Kirjandusmuuseumis tööle asunud Valeeria Villandi lõpetas kaugõppes Tartu ülikooli (1955), lõi pere, koostas raamatuid. Tema koostatud on ka kaheköiteline „Lenderi kooli lugu” (2000). Kui siinkirjutaja sügisel 1950 ilmavalgust nägi, oli Villandi juba Kirjanike Liidu liige.
Oma luuletusi on Valeeria Villandi trükis ilmutanud märkimisväärsed 70 aastat, ent raamatuna avaldanud neid vaid kaks korda, kui eeskätt lastele mõeldud pühapäevaraamatut „Hüpe homsesse” (1974) mitte arvesse võtta. Võib-olla mängib seejuures oma rolli kogemus, mille ta sai pea pool sajandit teiste kirjutatud tekste toimetades? Praegusele lugejale meenutagem, et aastail 1973—1982 oli Villandi tollase „Loomingu” ilukirjanduse toimetaja, keeletundlik, hoolitsev, aga nõudlik „emme Valerka”, kes „küpsetas valmis” nii mõnegi tänase tähisluuletaja. Ka oma tütre Viire pani ta noores eas luuletama ning „Kohustuslikud etüüdid” ilmusid 1983. Kas hästi tervikuks komponeeritud „Momentvõtted aegluubis” peaks nüüd ilmestama „kohustuslikku toimetamist”? Kui nii, siis luban endale luksust Viire koostatud ülevaatliku „lakateksti” kallal pisut norida. Kaanepöördel autori pildi all on kirjas: „Tema eepilised (minu sõrendus — A. O.) tagasivaated endisaegadele on kui sotsiaalsed arutelud, milles põimuvad pisifaktid ja suured ajaloosündmused, luues nii põlvkonnamälu ja kinnitades põlvkonnatruudust”. Kui jätta kõrvale kõik põlvili ja muud konnad (sellesse seltsi luuletaja vaevalt kuulub), on see iseenesest hea, kuigi sõnarohke reklaam. Proosakirjanikule. Ent jätkem siiski Viire rahule, ju meil on nüüd lüürilise proosa ja eepilise luule aeg… Ajal, kui igihaljad mõisted „siirus, ausus, lihtsus” näivad kellegi meelest vajavat eesliidet „uus” (mis iseenesest pole ju muud kui 1930. aastate saksa Neusachlichkeit’i derivaat), on kõik võimalik. Loodetavasti on Valeeria Villandi ise rahul, et tütar ta poeesiat eepikana esitleb!
Stalini-järgne esimene „sula-aasta” 1957 oli eesti kirjandusele viljakas aasta. Luuletajaist on tänagi „rivis” toona oma „Sõnajala õiega” debüteerinud Lehte Hainsalu ja koos päikesega ringi teinud Valeeria Villandi, kelle tunde- ja looduslüürikas kiputi varem vägisi ühiskondlikku trotsi nägema. Selgust tõi asjasse Siberist naasnud kunagine juunikommunist Nigol Andresen, kes „Päikese ringis” nägi „trotsi asendavat mõtisklevat laadi” („Looming” 1957, nr. 11, lk. 1752). Hiljem, Villandi teist kogu „Kaja” arvustades, ristis Henn-Kaarel Hellat autori otsesõnu napi vabavärsioskusega „mõttejuurtega poeediks” („Keel ja Kirjandus” 1970, nr. 3, lk. 183). Tõepoolest — need värsid on mõtteluule või mõttega luule ja riim käib Valeeria Villandil ikka luulega paaris, ka siin vaadeldavas kaantevahes. Juhtub, et riimi nimel toob kogenud toimetaja iseenda luulele ohvreidki, kuid mitte sageli.
46 aastat tagasi oma „Kaja” lõpetades kirjutas poetess:
Ei ole ma mänd ega ole ma känd,
jään jäädavalt käbilinnuks,
kuid pillatud seemneist saab kunagi mänd,
kus lendavad käbilinnud.
Täna on rõõm tõdeda, et käbilind, too valitud kohtadesse seemneid puistav hulgulind, pole Valeeria Villandist lahkunud, kuigi endiselt kostab tema „hingehääl linna suletud ringis” (lk. 52). Ent kostab, läbi aastate ja uue raamatu kõigi viie tsükli. Käbilind ei ole moetsiitsitaja ning talle on üsna ükskõik, kas teised kutsuvad teda ultra- või vanamoodsaks!
Autor näikse omaks võtvat, et tema värsse toidab mõte, ehkki „kõige värskemad mõtted on taidur kivvi raiunud juba 5000 aasta eest” (lk. 21). Hästi ilmestab seda teesi Mari Kaljuste raamatukujundus, kust vaatab vastu kivine maastik, tuhkhall ja samas õhkõrn. Esimesed kaks luuletsüklit sellel maastikul ajavad Tallinna tahmunud müüride varju jäänud plikapõlve jälgi, kus „kõrvu elasid õud ja hellus” (lk. 11). Toda aega ilmestavad sõnadki — taluvanker, pesuköök, leheline. Kui paljud „vannitoalapsed” veel teavad nende mõistete sisu? Värss „jalg jäi humalavääntesse” (lk. 33, tõstetud ka tsüklipealkirjaks) võlgneb oma olemasolu eelkõige ilmselt riimisunnile (vääntesse:häältesse), aga samas ka autori heale keeletundele. Humalaväät on loomuldasa väänduv ja väänatav, vastavast verbist tuleneb nimisõna „vään” ja sealt mitmuse illatiiv „vääntesse”, mis teksti kui terviku konteksti sobib paremini kui harjumuslik „väätidesse”, Johannes Aaviku i-mitmuse vormist „väätesse” rääkimata!
XX sajandi viimasel veerandil, oma „elukestvas sügises”, tõdeb luuletaja otsesõnu, et „mõtlemine ongi olemine” (lk. 54) ja meie emakeeles „igal häälikul on tähendus” (lk. 58), sest „mille muuga siis veel / igikestvasse igavikku minna?” (lk. 63). Valeeria Villandi poolt kirjapandu on tõesti „momentvõtted aegluubis”, mida pikemalt ilmestavad algselt 8-osaline nimiluuletus (mille ligikaudu 1978. aastasse dateeritav 6. osa on siinsest kogust välja jäetud) ja 5-osaline „Verbi ajad”. Enneminevik oli kord olnud, täisminevik on lahkunud, lihtminevik möödus, olevik on ja tulevik toob… Samas on meile antud üksainus elu ja luuletaja teab, et „on pliiatsit hoides iga kord peos / mul tõesti mu enese hing” (lk. 68). Ehkki „aeg pole inimese välja mõeldud” (lk. 82), oli uue aastatuhande algus Valeeria Villandi elus raske aeg, maa südames miilab endistviisi ammu süüdatud tuli (lk. 42) ja mõni ikka „ainult ennast kuuleb” (lk. 87), ent teadvus tuleb ometi kui päikesekiir ja tahabki olla kogu maailm (lk. 85). Kust kostab käbilinnu hingehääl, mis ütleb: jällenägemiseni puiesteel! Sest mäletatavasti oli just Valeeria Villandi Saksa nobelisti Heinrich Bölli „maaletooja” Eestis ja tema aastal 1958 „Loomingu Raamatukogule” tõlgitud Bölli jutuvalimik kandis nime „Jällenägemine puiesteel”. Elagu käbilind ja nautigu sügist, sest „ei talv tule lauliku / külvimaal / hetkegi enne hauda” (lk. 48)!
