Jüri Talvet: „Kümme kirja Mon­taig­ne’ile. „Ise” ja „teine””.

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014. 175 lk.

 

Kui ligi kakskümmend aastat tagasi, 1995. aastal hakkas ilmuma sari „Eesti mõttelugu”, siis oli selle neljandaks raamatuks Jüri Talveti „Hispaania vaim”. Tänaseks on Hando Runneli juhatusel toimetatav eesti mõtte narratiiv ulatunud tagasi XIX sajandisse ja katnud suure osa XX sajandistki. Talvet sai sinna oma koha esimeste hulgas. Ilmumise ajaks oli ta ise juba „hispaania vaimuga” kokku puutunud kakskümmend aastat, seda uurinud, tõlkinud ja tõlgendanud eesti kultuuri tarvis. Tema nimega võib õigustatult siduda hispanistika rajamise Tartu ülikoolis, 1992. aastal oli ta valitud professoriks juhatama hispaania filoloogia eriala. Aga juba enne seda, 1973. aastast alates — taas kakskümmend aastat! — luges ta õppejõuna maailmakirjanduse eri peatükke ja on „hispaania vaimu” kõrval olnud — jällegi! — enam kui paarkümmend aastat professorina teejuhiks õhtumaa kirjandustesse.

See aukartustäratav õpetlase ja õpetaja karjäär on Talvetist teinud vaieldamatu suverääni omal alal, aga ei ole teda kivistanud, ammugi zombistanud mingiks akadeemiliseks tootemiks, nagu see nii mõnegi bibliomeetriast pimestatud, sageli endassesulgunud ringkonnaga piirduva „rasketeadlasega” on juhtunud. „Rasketeadustena” tähistab Talvet pisut ironiseerivalt enesekeskseid ja teistele vaimutegevustele ülalt alla vaatavaid reaalteadusi. Minu kõrvus kõlab see nagu heavy metal, aga „rasketeaduste” vastandpool, humanitaarteadused ei pruugi olla samas sugugi „kerged”. Viimastel aegadel paneme lausa tähele, kuidas näiteks kvant- ja kosmosefüüsika „poetiseeruvad”, sest oma kirjeldustes ei saa nad enam läbi metafoorideta. Tegelikkus ulatub sel määral kaugemale, tunnetusvõime piiritagusesse, mida saab „kompida” vaid võrdluste ja metonüümiate vahendusel. Teisalt, vaimuteadused kipuvad mõnigi kord keerduma mõistete, kontseptide, teooriate amokki, mistõttu hermetism ja raskepärasus pole neilegi võõras.

Johannes Semperi raamatu „Prantsuse vaimu” pealkirjast eeskuju ammutanud „Hispaania vaimu” saatesõnas esitab Talvet oma arusaama „vaimust”, mis on lähedane meie teadmistele XIX sajandi lõpus vastuvooluna positivismile kujunenud ja Wilhelm Dilthey manifesteeritud („Sissejuhatus vaimuteadustesse”, mh. ka „Luuletaja kujutlusvõime. Poeetika ehituskivid”) elunähtuste ja kultuuri vaimuloolisest (Geistesgeschichte) mõistmisest. Talveti arusaam väärib pikemat tsiteerimist, sest „Kümnes kirjas Montaigne’ile” tuleb ta selle juurde — keskendunumalt näiteks kolmanda kirja mõtiskluses „vaimu” ja „vaimse” ning „aru” ja „mentaalse” üle (lk. 55—61) — ikka ja jälle tagasi.

„Vaim, nagu seda ette kujutan, on midagi märksa laiemat ja sügavamat kui ainult kirjandus. Vahest samastub ta ligilähedaselt kultuuriga, kuid kindlasti mitte selle „kultuuriga”, mida (kui intellekti saadust) uuematel aegadel on püütud elule ja loodusele vastandada. Vastupidi, usun, et tõeline vaim olmub just elu sügavustest. [—] Vaim loob ennast üha, ega lase end seetõttu „kokku võtta” lõplikuna või definiitsena.” (J. Talvet, Hispaania vaim. Tartu, 1995, lk. 9.)

Kümme aastat pärast „Hispaania vaimu” võime täheldada, kuidas Talveti kirjanduskäsitluse meetod — süntees võrdlev-ajaloolisest (muide, Talveti asutatud ja eestveetud on Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon ning selle aastaraamat Interlitteraria), samuti Juri Lotmani teksti- ja kultuurisemiootilisest ning elufilosoofilisest lähenemisest (siin leiab ta mõtte- ja hingekaaslase Juhan Liivis, kelle ta oma 2012 ilmunud monograafiaga „Juhan Liivi luule” annab Eestile tagasi tervemana ja suuremana Tuglase loodud Liivi-müüdist) — niisiis, me võime näha, kuidas see meetod laieneb nüüd kogu lääne kultuuri ja eriti selle ääre­alade läbivalgustamisele Talveti monumentaalses esseekogumikus „Tõrjumatu äär” (2005). Selle avaessees — Talvet nimelt väidab end teadlikult liikuvat teadusliku artikli (traktaadi) ja essee avaral piirialal — sümptomaatilise pealkirjaga „Lääs ja süntetismi väljakutsed”, mis esmakordselt ilmus 2002. aastal, tõuseb ta astme võrra kõrgemale sõltuvus-toetuvusseos­test kujuneva terviktaju rõhutamisel. „Aeg on küps uueks sünteetilis-sümbiootiliseks diskursuseks, mis tiivustaks ühtviisi nii keskusi kui ka perifeeriat,” kuulutab ta („Tõrjumatu äär”, lk. 23), loetledes ühtlasi esimesi samme, mis selle nimel astuda tuleks, vabakssaamist keskuse üleväärsuskompleksist ja perifeeria alaväärsustundest.

Ja nagu ta oma loomult juba kord algataja on, asutab Jüri Talvet Hando Runneli „Eesti mõtteloo” kõrvale 2005. aastal Tartu Ülikoolis „Kaasaegse mõtte” sarja, mille ta ka ise avab esseega „Sümbiootiline kultuur. Mõtisklus U-st”. Selles essees saavad kokku Talvet kui lääne kirjandusvälja süvatundja, rahvuslane Talvet, eesti luuletaja Talvet ning pingestatud/hingestatud mõtleja Talvet. Sümbiootilise kultuuri kohta — mõiste, mis Talvetil on määratud kandma (uus)humanistlikku paatost — olen varem kirjutanud, et semiootiliselt võttes on see binaarse struktuuri vahetumine ternaarsega, seesama muutus, mida 1992. aastal kuulutas Talveti üks kolleegidest ja õpetajatest Juri Lotman oma vaimseks testamendiks peetavas „Kultuuris ja plahvatuses”: „Ternaarsed struktuurid säilitavad eelmise perioodi teatud väärtused, paigutades nad perifeeriast süsteemi keskmesse.” (J. Lotman, Kultuur ja plahvatus, 2001, lk. 188.)

Nüüd astub Talvet „Kümne kirjaga Montaigne’ile” teistkordselt ette „Kaasaja mõtte” sarjas. Seesuguseid korduvaid etteasteid on praktiseerinud „Eesti mõttelugugi”: kolm köidet Karl Ast Rumorilt ja Lennart Merilt, kaks Jakob Hurdalt, Juhan Luigalt ja Konstantin Pätsilt.

„Kirjade” fookuses on „ise” ja „teine”, nendevaheline sümbiootiline seos — Talveti ideaalis loomulikult! Esimene emotsioon, millelt end lugedes tabasin, seostus teose vormiga — need on kirjad ühele esihumanistidest, prantsuse filosoofia suurkujule, Michel de Montaigne’ile (1533—1592), kes ema poolt — ja arvestades Talveti pühendumust, väärib see osutamist! — oli hispaania juut. Need kirjad, mis jõuavad adressaadini üksnes vaimus, on samavõrd võetavad Talveti sisedialoo­gina. See dialoog ise on rekursiivse iseloomuga, ühte kindlat maatriksit järgiv hargnemine nii taha- kui ettepoole. Montaigne on küll adressaat, kuid mitte lõppsiht. Seda pole ka Montaigne’i peateos „Esseed” (mis õnnelikul kombel on kättesaadav 2001. aastast ka eesti keeles Kristiina Rossi vapra tõlketöö tulemusena), mille ideestikku ja üksikuid kirjakohti kommenteeritakse. Pigem on Montaigne raam, mille kaudu jõutakse teiste tema kaasaegsete või eelkäijate juurde, kuni Platonini välja, kelle luulevaenulikkust on Talvetil raske uskuda. See on koht (lk. 49), kus ta arutleb „mõtte” ja „vaimu” mõiste (sageli vastanduva) erisuse üle. „Platoni mõte oli küündiv, ent tema vaim oli kitsas,” väidab Talvet, rõhutades samas, et kuna ta ise on aina kaitsnud sümbioosi põhimõtet, siis peab ta ka mõtte ja vaimu ühtsust ülimalt soovitavaks.

Talveti rekursiivsus tähendab aga Montaigne’i astendatud ülekandmist Talveti enda kaasaegagi, lähtepunktist arvestades seega tulevikku. Siin avaneb terve plejaad mõtlejaid, kirjanikke, keda Talvet kaasab oma arutlustesse-mõtisklustesse või kellele ta näitestikus osutab. Mitmestki (Gertrudis Gómez de Avellaneda, Fernán Caballero, Clorinda Matto de Turner, Rosalía de Castro, Juana de Ibarbourou) polnud vähemalt mul enne Talveti lugemist aimugi. Ja üks eriti oluline seik: Talvet lülitab kirjades Montaigne’ile, aga ka „vahelugemistes” (lühikestes, ent ometi tuumakates kommentaarides Defoe’ „Robinson Crusoe’le”, Cervantese „Don Quijotele”, D. H. Lawrence’i „Vikerkaarele”, Flaubert’i „Tundekasvatusele”, Woolfi „Proua Dallowayle”, Høegi „Preili Smilla lumetajule”, Beecher-Stowe’ „Onu Tomi onnikesele” ja Le Clézio „Kõrbele”) Eesti omaaegsed kirjanikud (Kreutzwald, Koidula, Liiv, Under jt.) maailmakirjanduslikku dialoogi. Nii muutub kunagine nimetu „äär” kõnekaks kontsentriks. Meil ei ole iseendas midagi alavääristavat. Me mitte ainult ei pea teadma midagi teistest, vaid peame neid ka tundma. Ja niisamuti peab Euroopa keskne „ise” tundma endas „teist”, oma „tõrjumatut äärt” — niisugune on Talveti paatos. Jah, selles mõttes loeb ta end Montaigne’i õpilaseks, mõttepartei kaaslaseks, sest Talveti sõnul „põhjalikumalt kui ükski teine Euroopa mõtleja enne teda tõstis Montaigne esile kultuurilist ja looduslikku „teist” kui „esimese” ja „endaga” võrdset, vooruse mõttes koguni ülemat, raputas õhtumaale nii omast enesekeskset antropo- ja logotsentrismi märksa jõulisemalt, kui meie vahetus minevikus postmodernismi isa Jacques Derrida seda eal tegema küündis.” (Lk. 153.)

Võib-olla see teine emotsioon, mida kogesin Talveti kirju lugedes, oligi tema rüütellik-hooliv eestkõne naisele kui läbi ajaloo „teisena” tõlgendatud/alandatud inimeksistentsile. Üheksandat kirja võib lugeda kui hümni naiselikule algele ja andele, mida Talvet näib koguni tõstvat kõrgemale ja ettepoole ikka ja jälle enesekesksusega lõppevast maskuliinsusest. Naine on paljuski hingestatud vaimu etalon, ja see on sadestunud keeleski, nagu näiteks soome keeles, milles vaimo tähistab abielunaist. Ja eestlasedki ei tõrgu nägemast naises koduhaldjat, resp. vaimu. Nõnda siis tunnistabki Talvet, et feminism, vaatamata selle äärmustele XX sajandi postmodernismis, on „olemuslik moraalne liikumine üllamate eesmärkide poole kui need, mis on tavapäraselt suunanud meeste ehitatud ühiskondi” (lk. 148). Tõepoolest, elu „naiste maailmas” (kui siin meenutada Henn-Kaarel Hellati omal ajal laineid löönud romaani pealkirja) võiks olla tõsiselt võetav alternatiiv teel kestlikkusele, kuigi — Trooja sõda algas ju ilusa Helena pärast…

Talvet oma mõtlemises nii kaugele siiski ei lähe. Ta loodab uut, tema nimetamisi „öko-sensibilistlikku” tasakaalu, mis sünnib siis, kui taastub mineviku hingelis-vaimne ja loov alge. See liikumine, kulg on olemuselt sümbiootiline. Aga sümbiootiline, hingestatud mõistusega mõeldud, tundeveenvalt, kuigi samas ka skepsisega kirja pandud on Jüri Talveti endagi essee, mida kõhklematult mõttekunstiks võtan pidada. Selles kehastub Talveti püüdlus, mis on sõnastatud „Tõrjumatu ääre” proloogis nii:

„Avada, kombata, mõistatada tähendusi. Mõtelda tähenduse enda üle, mis meie emakeeles õhutab-kallutab läbi minema küllaltki ühemõttelisest „märgist” (semeion, signum) „tähtede” ambivalentsuse juurde. Märke märgatakse enamasti päevavalguses, kuid nad sünnivad suurema tõenäosusega öises tähtede kumas. Mitte ainult märgid, vaid just tähendused, taevatähtede osundused — mida me kirjatähtedes üritame matkida, uuesti kokku panna —, et neist oma teekonnal vähemalt ajutist pidet leida.” („Tõrjumatu äär”, lk. 5—6).

Võib oletada, et neid Vahemere süles Rhodose saare üksinduses kirjutatud kümmet kirja Montaigne’ilegi saatis tähevalgus.