Jaan Kross: „Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946–1954”.
Koostanud ja kommenteerinud Eerik-Niiles Kross.
Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2021. 976 lk.
Kui kaanel on autori nimeks märgitud Jaan Kross, siis mida muud võibki oodata, kui kuue ja poole sentimeetri paksust telliskivi?! Ligi tuhat lehekülge pole selles mõttes mingi üllatus, aga olgu mainitud, et ega Jaan Kross siin ainus autor ole, tema kirjad algavad alles 145. leheküljel ja viimane kiri – telegramm rõõmuteatega kojupääsemisest – paikneb lk 937. Kirjadele eelneb koostaja Eerik-Niiles Krossi sissejuhatus ja neile järgnevad lisad, pealegi on vahepeal veel viis plokki (à 16 lehekülge) fotodega, nii et kirju on siiski „ainult” pisut üle 700 lehekülje. Kuid seegi on muidugi rikkalik ning arvustajale peaaegu üle jõu käiv lugemisvara. Kuid ehk ei olegi selline teos lihtsaks läbilugemiseks loodud – ütlen kohe ausalt, et ka mina ei jõudnud (veel) kõike lugeda. Vahest võibki seda raamatut käsitleda kui teatmeteost, mida aeg-ajalt kätte võtta ja lehitseda, millest üht ja teist üles otsida, kui ollakse huvitatud Jaan Krossi isikust ja tema teostest ning seostest nende kahe vahel.
Kõigepealt tuleb nentida, et pealkiri pole tegelikult päris täpne. Siin pole avaldatud ainult Jaan Krossi kirjad, nagu sugereerivad autori nimi ja alapealkiri („Kirjad vangilaagritest ja asumiselt”) – avaldatud on ju ka kirjaniku lähedaste kirjad vangilaagritesse ja asumisele, aga ka ENSV siseministrile; samuti väljavõtteid protokollidest, õiendeid ja otsuseid. Peale Jaan Krossi on autorid ka Helga Kross (ehk Pedusaar, niisiis ta esimene abikaasa, hilisem tõlkija Helga Viira), Pauline Kross (Jaani ema), Paul Pedusaar (Jaani äi), Helga Roos (teine abikaasa), Karl Nuuter (Leningradi eestlane ja kaasvang, kes oli Jaan Krossi novelli „Tuhatoos” Jakob Kanteri prototüüp; vt lk 228; tema teavitas Helgale Jaani edasisõitmisest 1948. aasta mais, lk 371), Valter Truuts (kaasvang, kes mh edastas Jaani aadressi Komi ANSV-s Helgale, lk 375, vt tema kohta lk 246 jj) ning Heino ja Tiiu Mikiver (samuti teated Helgale, lk 216 ja 217).
Sellest võib järeldada, et avaldatud dokumentide leiukoht ei saanud olla ainult Jaan Krossi isiklik arhiiv, vaid materjali on ammutatud ka teistest (ajaloo)arhiividest ja päranditest, eelkõige Helga Viira omast. Nii see oligi ning seda, kuidas koostaja nende jälile sai, kirjeldab ta lakooniliselt proloogis „Paar sõna raamatu tekkeloost”: „Neid kirju pidi olema märksa enam. [—] „Aga äkki jäid Helga kätte? Ebausutav? Aga küsime Helga tütrelt Evalt?” [—] Küsisime. „Jaa, emal oli minu meelest neid kirju küll, ma vaatan.” Järgmisel päeval: „On küll kirju, tule paari päeva pärast.” Järgmisel päeval algas koroonakarantiin. Kui kirjadele järele läksin, oli Eva sidunud kilekotis kirjapaki maja ette pargitud auto antenni külge. Jaan Krossi luurajakarjääri viimane dead-drop, mõtlesin.” (Lk 12–13.) Selline formuleering pole ehk üllatav, arvestades, et koostaja on töötanud julgeolekunõunikuna, aga igatahes on selles kirjapanekus kirjanduslikku joont.
Sedasama ei saa aga öelda kogu sissejuhatava osa kohta, siin-seal jääb mulje, et Eerik-Niiles Kross ei ole kommetaarides ning sissejuhatuses esinenud mitte ajaloolasena (kes ta erialalt ju on), vaid eelkõige pojana, kes tahab oma isa suhtes midagi selgeks teha või isegi korrigeerida. Teisiti poleks seletatav tema üleolev toon, kui ta seoses Jaan Krossi juubelikonverentsiga aastal 2020 kirjutas: „Ajakirjanduses ilmus lugusid, kus noored literaadid tõlgendasid Krossi kirjanikuks saamist. Puhuti moel, mis ei lasknud ära tunda seda meest, keda ma teadsin teda olnuvat või uskusin mäletavat.” (Lk 12.) Siin tahaks sugugi mitte noor literaat vahele hüüda: aga kuidas siis teisiti? Loomulikult näeb ja mäletab poeg oma isa teistmoodi, kui kirjandusteadlased, -loolased või -uurijad seda teevad. Samuti kahtlen pisut, kas Eerik-Niiles Krossi etteruttav tõdemus, „et mingisugust olulist lahknevust kirjades leiduva ja „Kaasteelistes” mäletatu vahel ei ole” (lk 18), ikka paika peab. Hiljem ta ise möönab, et „Kallites kaasteelistes” kirjeldatu oli siiski ilmselt valesti dateeritud (lk 65). Samuti pole ma päris kindel, et „Krossi Siberi-kirjad ei lükka ühtegi „Kaasteelistes” esitatud Krossi kujunemisloo põhiliini ümber. Ümber lükkavad nad arusaama, et „Kaasteelistes” sisaldub palju tagantjärele hinnanguid ja teadlikke väljajätte.” (Lk 19.) Ma ei saa lahti muljest, nagu tahaks Kross juunior siin vastu vaielda oma õemehele Jaan Unduskile, keda ta ka tsiteerib. Sellist poleemikat pole siiski üldse vaja, on ju ilmselge, et poja ja kirjandusteadlase lähenemisviisid ühele ja samale isikule võivad suuresti erineda. Eerik-Niiles Kross jäägu siin oma liistude juurde – need on ju väga väärtuslikud. Pean silmas tema isiklikke mälestusi, mis siin-seal joonealustes märkustes esinevad ning kogupilti oluliselt täiendavad. Näiteks: „Veel 1980. aastail lasi ta poegadele „Siberi kasukad” õmmelda, vist mitte ainult nöökimisi seletades, et „no juhuks, kui peab jälle minema”.” (Lk 33.) Või 1944. aasta kohta: „Kross on mitmel korral rääkinud, kuidas ta Rahvuskomiteele info hankimise huvides kuulas Riigikogu saalis toimuvaid sakslaste koosolekuid salaja saali küljerõdul lebades ja märkmeid tehes.” (Lk 39 ning joonealuseks allikaks „suuline info Eerik-Niiles Krossile”.)
Arvustaja vähesed kriitilised märkused koostaja stiili ja tooni kohta ei saa siiski mitte mingil viisil kõigutada kogu teose väga head üldmuljet. Nõustun koostajaga, kui ta kirjutab järgmist: „„Kaasteeliste” kommenteeritud väljaanne oleks igati tervitatav. Käesolevat köidet võikski pidada esimeseks sammuks seesuguse editsiooni suunas. On tekkinud üsnagi unikaalne olukord, kus oma mälestusteraamatut kommenteerib autor ise ja mitte tagantjärele, vaid hoopis seitsmekümne aasta tagusest ajast.” (Lk 19.) Ning rõhutada tuleb veel kord: kui Jaan Kross mälestusi kirjutas, polnud tal oma kirju Helgale käepärast.
Joonealused – neid on 1362 – annavad üldiselt väga head teavet nii mainitud isikute kui ka ajaloosündmuste kohta. Ka viitamised vastavatele kohtadele „Kallites kaasteelistes” ning pikad väljavõtted teosest on omal kohal. „Lisades” (lk 83–121) ära toodud dokumendid ning rohke pildimaterjal, millest ainult osa oli juba tuttav „Kallitest kaasteelistest”, heidavad kasulikku lisavalgust tollele ajale ja Jaan Krossi saatusele. Saatusele, mida sügaval nõukogude ajal kirjeldati napisõnaliselt nõnda: „1944–1946 töötas TRÜ riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedri õppejõuna. 1948–50 oli Komi ANSV-s ning Krasnojarski krais. 1954. a-st kutseline kirjanik Tallinnas.”[1] Need read toovad välja ajalooliste muutuste mõõtmed: sama ajavahemikku võivad kirjeldada paar rida, aga ka ligi tuhat lehekülge.
Aga nüüd sisu juurde: mida kirjad siis ütlevad, millest nad pajatavad? Nagu arvustuse alguses öeldud, ega ma neid kõiki ju veel lugenud ole ja hakkan seda teost edaspidi kasutama kui teatmeteost, isikunimede loend (lk 955–968) ja kohanimede loend (lk 969–976) on korralikult olemas, pliiatsikriipse ning -kringleid on seal juba rohkesti. Mida olen siiamaani avastanud, kas midagi päris uut oli ka? Ikka oli, ning sellest alljärgnevalt mõned näited.
Kogu koeratemaatika, mis andis teosele ka pealkirja, oli loomulikult täiesti uus, sest nii isiklikul tasandil polnud ma autorit siiamaani tundnud. Helga ja Jaan nimetavad teineteist koeranimedega ning vahetevahel nad hauguvad ka („auh-auh” esineb pidevalt). Seda on liigutav lugeda – ning tegelikult on see ka üsna intiimne. Üldse on mitmed kirjad väga ausad ning usalduslikud, ka armastusest on võrdlemisi palju juttu. Üks asi, mida ma omal ajal „Kaasteelistest” ei leidnud – nimelt kuidas toimus „üleminek” esimeselt Helgalt teisele –, seda ma ei tea siiamaanigi veel väga täpselt, aga mingi ettekujutus hakkab tekkima. Truudus ruumiliselt (ning ka formaalselt) lahutatud abikaasade vahel oli pikalt olemas, alles aasta enne vabanemist (mida Kross, eluaegne, kes ta oli, muidugi ei saanud teada) hakkas see murenema ning ilmus teine Helga, ning siis kohe väga tõsiselt. Iroonilisel kombel on kaks otsustavat kirja kirjutatud päev enne ning päev pärast Stalini surma. 4. märtsil 1953 teatab Jaan Kross oma emale (temale niisiis esimesena), et „otsustasin ühendada oma elamise tüdruku omaga, keda Sa nägid juba ühes sügiseses kirjas Sulle saadetud fotodel”. Hiljem on samas kirjas ka juttu ta ema „uuest miniast” (lk 808). 6. märtsil kirjutab ta Helgale, et „siinne Helga” kolib tema juurde. Loomulikult oli enne juba üht-teist mainitud või vihjatud, aga mitte väga sõnaselgelt, pigem ridade vahelt, nagu autor ise möönab (lk 810).
Teine asi on pentsik fakt, et Jaan Kross oli väga iseteadlik, millele ka Jaan Undusk on viidanud.[2] Oma luuleande asjus polnud ta vähimalgi määral tagasihoidlik, kirjas emale teatas ta: „.. kunstnikke nagu selline, milliseks oleks võinud kujuneda mina, on Eestis jalaga segada (vähemalt mitukümmend), luuletajaid – mitte ühtki.” (Lk 668.) Veel rohkem ilmneb selline hoiak, mida võiks peaaegu juba upsakaks nimetada, kui ta kirjeldab Alma Vaarmani, keda ta ühes kirjas Helgale kiidab koduste toimetamiste pärast: „Teiseks teeb ta seda nii erilise andumusega sellepärast, et ta kuulub nende millegipärast kuradi väheste inimeste hulka, kes on veendunud selles, et mind väärib võimalust mööda vabastada igasugustest niisugustest „praktilistest askeldustest”.” (Lk 703.)
Kõige suurem avastus leidus aga ühes pikas kirjas emale, kus Kross vastab etteheidetele, et ta olevat liiga vara kodunt ära läinud „wõera inimeste maja alla, kellel mingeid huwi ei olnud selle wastu, kes ja mis Sa õieti olid, aga kes ainult soowisid, et Sa korraliku koha ja palga saaksid ja kena saatja kohwikus oleksid. [—] Sa ei ole küll kunagi oma kodust elu ega kaswatust millegiks pidanud ja paiguti on Sul õigus, aga parem oli ta siiski kui see ümbrus, kuhu läksid. Need teerajad, mida käisid kodus elades, olid sirgemad ja wiljakamad kui need, mis pärast tuliwad.” (6. II 1953, lk 593.) Sellele emalikule tiraadile, mida ehk nii mõnigi nooruk kuulma peab, vastab Siberis kükitav poeg külmavereliselt: „.. ja tead, ema, kui poleks olnud neid pärast kodudistsipliini ümbertiirutamise aastaid, siis ma, võibolla, ei teaks nüüd paljusid asju. Ma ei teaks, kuidas ollakse nii õnnelik, et võidakse unustada söömine kolmeks päevaks, või nii õnnetu, et vahitakse enesetapmismõtetega Kivisillalt Emajõe öisesse vette ..” (23. III 1952, lk 623). Pidin toolilt kukkuma, kui seda lugesin, sest see tuli kuidagi tuttav ette. Olin seda mõtet äsja, ütleme kaks aastat tagasi, ühest Jaan Krossi romaanist lugenud: „Seisatasin silla keskmise ava kohal, astusin rinnatise äärde ja kummardusin sellest üle. [—] Kummardusin sügavamale üle rinnatise ja silmitsesin vett. Nii kaua, et tahutud graniidi niiske kare jäisus tundus ulatuvat läbi palitu mu sisikonda. Ja mõtlesin – enam ei häbene ma seda enesele möönda – mõtlesin (aga siiski ainult poolteadlikult, kavatsematult, ängipilve sees tuksatavalt): kummarduda veel natuke – veel natukene – külm plahvakas – ja kõik –”[3] Sedasi mõtleb romaani „Tabamatus” peategelane ja minajutustaja Alo, ning tsiteeritud lõikude hämmastav sarnasus toetab minu meelest mu väidet, et „Tabamatus” on Jaan Krossi kõige isiklikum romaan, mille peategelasse pani autor väga palju isiklikke kogemusi ja tõekspidamisi.[4] Muidugi pole see mingi tõend, aga Krossi kirjast emale võib ju vähemalt järeldada, et ta teadis nüüd mõningaid asju, mida ta varem ei teadnud. Ja oletada võib ka, et ta teadis neid asju omast kogemusest, teiste sõnadega, et tal oli omal ajal vähemalt korraks olnud enesetapumõtteid.
Olen veendunud, et selletaolisi avastusi ning ahhaa-kogemusi tuleb veel ja veel, kui teosesse süveneda. Koostajat tuleb kiita, et ta avas ukse Jaan Krossi nimelise maja ühte tuppa, millest meil siiamaani vähe teada oli.
[1] Eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Toimetanud E. Nirk ja E. Sõgel. Tallinn, 1975, lk 162.
[2] J. Undusk, Jaan Krossi nurjunud katsed saada nõukogude kirjanikuks. Asumisaastad 1951–1954. „Tuna” 2017, nr 2, lk 63.
[3] J. Kross, Tabamatus. Tallinn, 1993, lk 24.
[4] C. Hasselblatt, Tabamata tabamatus. Katse läheneda Jaan Krossi romaanile „Tabamatus”. „Looming” 2020, nr 2, lk 278–287.
