Jaan Eilart: „Õitse ja haljenda”. Koostajad Andres Tõnisson ja Taavi Pae. (Sari „Eesti mõttelugu”.)

„Ilmamaa”, 2016. 560 lk.

Minu viimane kohtumine Jaan Eilartiga oli Eesti Raamatu Aasta pidulikul avamisel 2000. aastal, kui „Vanemuise” kontserdimaja tühjas fuajees vastamisi sattusime. Me polnud juba aastaid kohtunud ega rääkinud. Juttu tuli mitte üldiselt raamatuist, vaid just nimelt sellestsamast raamatust, millest siingi. Paraku oli Eilart niisuguse kogumiku kokkupaneku suhtes kuidagi kõhklev. Et pole enam seda energiat, et õige aeg on justkui mööda lastud. Mäletan, et olin igati julgustav. Niimoodi lahku läksimegi.

Ja nüüd on see raamat lõpuks tema õpilaste ja tublide „Ilmamaa” tegijate koostööna ikkagi ilmunud, ning mul on ühe tema õpilasena erakordselt hea meel selle üle. Muidugi ei sisalda kogumik kaugeltki kõike Eilarti kirjutatut, aga ometi parima osa sellest. Veel enam rõõmustan, et Jaan Eilart on astunud suveräänse isiksusena Eesti mõttelukku.

Ühteaegu meenuvad paljud varasemadki koosolemised: matkad, üli­kooli­loengud, ka pidulikumad hetked. Ja kuidagi ei saa ma mööda meie koostööaastaist 1969—1971 Eesti Loodus­kaitse Seltsis; ühes sellega tulevad meelde minu ja tema tollased kolleegid Juta Põdra, Uku Alakivi, Helve Remmel-Anton.

See oli huvitav ja muutlik aeg. Ka maja Tatari tänav 15 oli omapärane kas või selles asuvate asutuste koosluse poolest. Üks neist oli usuasjade komitee, mida tollal juhatas markantne isik Meinhard Teder, üks Eilarti lugematutest intellektuaalsetest tuttavatest. Muide, usuasjade poole peal nägin ehtsat Konstantin Pätsi kabineti sisustust. Looduskaitse selts asus poolkeldri­korrusel, seal oli väike koosolekute saal, saun ja pidulik ruum koos kamina ning Eilarti töölauaga. Seinu kaunistasid Kaljo Põllu graafilised tööd sarjast „Eesti maastikud”. Aseesimees Eilart juhtis meid enamasti kaugkorras, kirjakeste (tal oli iseäralikult peen, kiilkirja meenutav käekiri) ja telefonikõnedega. Korra nädalas saabus ta Tartust ka ise kohale, seda intensiivsem oli siis töömeeleolu. Mäletan, et pidin instruktorina vanast aiajäänusest maja kõrval­krundil kujundama väikese skvääri. Meie ligidal, vaid mõneminutise jalutus­käigu kaugusel oli ka kuulus Süda tänava hõlmikpuu. Kahju, et see puumaja nagu ka selle ümbruse vanad kastanid sattusid lõpuks ühe teise, vajalikuma maja ohvriks. Loodan, et olen neid olusid suutnud mõnevõrra edasi anda oma romaanis „Hilis­kevad”. Seal on juttu ka ühest raamatukogust. Tegelikkuses oli selleks eesti päritolu botaaniku Liisa Steinbergi pärand, mille Eilart oli kuidagiviisi Leningradist ära toonud ja mis sulas seltsi raamatukokku.

Aga mu ühisretked Eilartiga algasid juba tudengipõlves ja olid seotud Tartu üliõpilaste looduskaitseringiga. Need olid teinekord ülikooliloengutestki sisukamad ja viisid huvilisi Eestimaa eri paikadesse ja looduse meeleoludesse. Eilart oli kahtlemata mu teise mentori Endel Varepi kõrval niisama silmapaistev Eestimaa-tundja. See huvi oli tema puhul alguse saanud juba poisikesepõlves Kirna mail, nagu võib lugeda siinsest kogumikustki. Nende kahe tubli mehe (ja mitte ainult nende) koostöö märgiks oli ka koguteos „Kas tunned maad” (1965), üks tollaseid põhilisi teatmeteoseid Eestimaa kohta tudengitele ja teistele asjahuvilistele. Retked Eilarti seltsis pakkusid uut mitte ainult looduse ja kultuuriloo vallast, minu jaoks aimus mõneski märgilises paigas midagi säärast, mida vanad roomlased nimetasid genius loci’ks. Korduvatest retkedest on meeles igasügisene käik Ahjale, „Väikese Illimari” radadele ja igakevadine lõpulõke kusagil Kastre-Peravalla soosaarel, „maailma nurga taga”.

Kultuurilooliste persoonide hulgas olid Eilarti erilised lemmikud muidugi kirjanikud, selleski kogumikus räägib ta kõige sagedamini Liivist, Tammsaarest ja Tuglasest. Viimasega sidus teda aastatepikkune tutvus. Arvan, et Eilartil oli kõige täiuslikum rahvakirjaniku signeeritud teoste komplekt. Ja üldse oli tal kadestamisväärne isikupärane raamatukogu. Ei tea vaid, milline on olnud selle raamatukogu saatus pärast tema kaasa Silvi lahkumist 2014. aastal.

Kord küsinud Tuglas Eilartilt, kas ta pole üritanud ka proosat kirjutada. Küllap rahvakirjanik oli märganud Eilarti virtuoosset sõnaseadmisoskust. Selles kogumikus on mõned seesugused vihjed, näiteks lühipala „Vaikus”. Ühes kirjutises on Eilart omakorda Tuglase „Väikese Illimari” eriliselt tähelepanelik lugeja. See on koht, kui ta küsib tee ääres seisva imepeene, mõtliku näoga poisikese prototüübi kohta. Ja Tuglas vastab: „Suits küsis täpselt niisamuti. Ma ütlesin: sa võid ise arvata.” Eks ole, Ahja ja Võnnu asusid ju kirjandusmaastikena nii ligistikku…

Ka paljud Eilarti kaasaegsed kirjanikud olid tema retkekaaslasteks, tihti nooremale matkaseltskonnale üllatus­külalisteks kaasa kutsutud. Mäletan August Sanga, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandit. Eriline kokkukõla oli Eilartil August Sangaga, nii tema rahuliku natuuri kui ka luulega. Võimalik, et Sanga kaheköiteline luuletuste ja tõlgete kaksikraamat sai illustreerija just Eilarti vahendusel — selleks kunstnikuks sobis igati Kaljo Põllu. Ka Günther Reindorff, seltsi asutajaliige, oli üks Eilarti lemmikuid. Ükskord Eilartiga KuKu klubis istudes sain tuttavaks Richard Kaljoga, hiljem suundusime samas majas asuvasse kunstniku ateljeesse, kus peremees kinkis meile mõlemale mõned oma vaimustavad sensuaalsed eksliibrised.

Eilart oskas luua sidemeid ka väliseesti kirjanikega (Bernhard Kangro, Valev Uibopuu), kasutades selleks oma rohkeid välislähetusi.

Sagedaseks retkekaaslaseks oli ka teatrikorüfee Voldemar Panso ja neist kordadest on mõndagi lõbusat meenutada. Näiteks kord Koiva puisniidul pidi Eilart kogukama Panso koguni seljas üle tüma koha tassima. Pansolt on meeles väga temalik kalambuur: „Eilart räägib siin ja näitab meile kõige suuremat kivi, kõige suuremat puud. Aga näidaku meile hoopis seda kõige väiksemat…” Kõrvemaa retkel käisime ka Salu Mardi ehk Martin Tompi suitsu­tares. Mart liikus enamasti ringi paljajalu ja nägi välja üsna täpselt samasugune nagu näitleja Elmar Salulahe mängitud peategelane filmis „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Seal kuuldud vestlusest on meelde jäänud Mardi arvamus, et Aegviidu kandi vallseljakud on vulkaanilise tekkega!

Eilarti raamatu kokkupanijad küsivad oma järelsõnas, kas Eilart oli silma­paistvam suulise esinejana või siiski kirjasõnas. Ütleksin, et ta oli mõlemas üsna samaväärne. Tema esinemislaadis oli heas mõttes midagi pastorlikku (nagu selgub, oligi ta sugu­võsas üks kirikuõpetaja), mis väljendus muuseas selleski, et talle meeldis järele­hüüdeid kirjutada ja säärastel puhkudel esineda. Igatahes oli teda hea kuulata, juba tema tämber oli iseäralikult baritonaalne, tekst läbimõeldud, sugestiivne ning samas teabe­rikas. Tudengi võlus ta ära juba esmakordsel kohtumisel-kuulamisel. Eilarti kirjutatud tekstides võib märgata teatud baroksust, üheks tunnuseks selle täispikitus kõiksuguste kõrvalfaktidega. Aga just see teaberohkus sunnib neid asju pikemalt uurima. Jah, ma kujutan ette tema toimetajate, näiteks Helju Valsi või Linda Pootsi mõnekordsetki nõutust. Kuni vist jõuti järelduseni, et Eilarti teksti ei saa kuigivõrd redigeerida, et seda tuleb võtta sellisena, nagu see on kirja pandud. Eilartlikuna.

Selles kogumikus vilksatab mitmel korral geniaalse vene geneetiku Nikolai Vavilovi nimi ja tema kuulus elujuhis „Kullake, elu on lühike, kiirusta!”. Mäletan, et Eilartil ilmus 1973. aastal ajakirja „Kultuur ja Elu” mitmes numbris Pamiiri reisikiri, kus oli samuti Vavilovist juttu. Veel varem oli ta tõlkinud Vavilovi raamatu „Viis kontinenti”, mis ilmus sarjas „Maailm ja mõnda” aastal 1967. Tõlkele oli lisatud Eilarti meeldejääv eessõna.

Ühel meie koosolemise usalduslikumal hetkel tegi Eilart juttu teatud pöörakust oma elus, kui ta vahetas kitsama akadeemilise teadlasekarjääri publitsisti ja loodushoiu propageerija töö vastu. Oli ta ju alustanud paljulubava geobotaanikuna zooloogia ja botaanika instituudis ning üheks selle märgiks oli 1963. aastal ilmunud monograafia „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras”. Ometi ei jõudnud Eilart kunagi teadusliku kraadini. Ma ei mäleta, kas ta just nii otsesõnu lausus, aga võis küll aru saada, et Eesti Looduskaitse Seltsi asutas ta omamoodi protestina kitsama ja spetsiifilisema Eesti Loodusuurijate Seltsi vastu, kus ta ju ise oli alustanud. Olen hiljemgi püüdnud mõistatada, kellele Eilarti populaarsus publitsistina ja rahvamehena vastukarva käis, kes võisid levitada arvamust, et ta on teaduse tegemiseks pealiskaudne ja rabe, kergesti ärrituv ja kriitikat mittesalliv.

Paljud on maininud Eilarti väga laialdast tutvusringkonda, head läbisaamist võimueliidiga (Edgar Tõnurist, Arnold Rüütel). Lisaksin neile nimedele omaaegse ministrite nõukogu osakonnajuhataja Guido Talijärve, kelle Eilart kutsus seltsi Tallinna osakonna etteotsa ja kellega minulgi oli meeldiv koostöö. Üldiselt peeti Eilartit papa Jannseni tüüpi meheks, kes oskas „kõndida ka munadel”, mõned teised on temas näinud pigem Gustav Vilbaste sugust loodushoiu tulihinge. Siin­kohal meenub mulle soliidse mälestuskivi avamine Vilbastele tema kodu­kohas Kodasool. Niisuguseid tähiseid eri laadi eestluse edendajaile rajati Eilarti-aja kümnenditel rohkelt, selts oli otsekui mitteametlik rahvapartei, üks väheseid institutsioone, millel polnud kohustuslikku nimelisandit „NSV”. (See tükkis isegi raamatupealkirjadesse, näitena kas või Eerik Kumari „Eesti NSV linnud”.) Selts kujunes just nimelt vanemale aatelisele põlvkonnale heaks tegutsemiskohaks. Ja Eilart oskas rahvuslikele meeleoludele toetuda ning niisugustele inimestele tunnustust jagada. Looduskaitse selts haaras neil aegadel tõesti kogu Eestimaad.

Lõpuks mõningatest faktidest, millest selles raamatus eriti juttu pole. Mäletan, et just Eilart algatas mõtte rajada Toomemäe jalamile Tartu teadlaste aumüür (millest pole tänini asja saanud). Ja Jaapanist naastes tõi ta kaasa looduse õpperadade idee; tema enda looduist on tuntuim Pühajärve oma. Ta oli ka Eesti krooni maastikuvaadete konsultant — ja need olid ju ilusad rahad. Kogumikus on piisavalt juttu temast kui rahvuspargi-idee arendajast ja seda mitte ainult meil, vaid ka mujal.

Minu meelest ei mahu Jaan Eilarti isiksus ühegi tavamääratluse alla. Ta oli unikaalne natuur, võib-olla liialtki mitmekülgne. Ja samas üsna rahutu natuur, pigem reisimehe kui paigalolija tüüp. Ta ei käinud ära küll kõigil viiel kontinendil, kuid tema maailmanägemine oli avar, ka rahvusvaheline suhtlus ja tutvusringkond lai. Siinkohal meenub mulle jutustus tema kohtumisest 1969. aastal New Dehlis IUCN-i kongressil Indira Gandhiga.

Jaan Eilartil ei olnud otseseid järel­tulijaid, kuid tema õpilaste arv on hämmastavalt suur. Ja neist igaühel oleks midagi eriomast lisada tema kujutluslikule portreele.