7 2024

Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma. Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi ta rääkis inglise keelt hästi ja oli esitanud tõsise küsimuse,…

Villem Valme: „Öömüük aknast”. „Kirimiri”, 2018. 77 lk. Kui luuletajalt küsitakse, miks ta kirjutab, siis saab sellele olla mitu vastust, kuid üks võimalikest on päris kindlasti see, et lugejaga, teisega, otsitakse dialoogi, jagatakse midagi: oma seisundit, mõtteid, väljendusrikkuse pärle. Kuid ka dialoogi otsimise teel võib luuletaja sattuda kinnisesse mulli. Vahest koguni enda puhutusse. Vastukultuur võib…

Mudlum: „Ümberjutustaja”. „Elusamus”, 2017. 302 lk. Kusagil nullindate keskel ja lõpu poole (aga küllap ka varem ja hiljemgi) manitseti Tartu ülikoolis tulevasi kirjanduskriitikuid arvustustes mitte liialt enesele osutama. Seda ei esitatud sajaprotsendilise maksiimina, aga siiski piisava kindlusega, et see mõnd aastateks kummitama jäi — et pigem ära kirjuta, kuidas toimetaja pakkus sulle raamatut ja sa…

fs: „Tätoveerimata inimene”. EKSA, 2018. 70 lk. Nullindate hakul toimus eesti luules mingi põhimõtteline teisenemine arusaamas, kuidas peaks luulet kirjutama, kuidas peaks kvaliteetne luule välja nägema. Vähemasti puudutab see ühte konkreetset poeetilist suunda, mille keskmes on/oli vaieldamatult fs-i looming. 2006. aastal üritas Tiit Hennoste siinsamas „Loomingu” veergudel tabada eesti kirjanduse muutusi, tendentse, tõstes luule perspektiivist…

Ja viimne päev ja viimne öö see tuleb ka, ei tulemata jää. Enne veel, oh anna veel üks päev, üks öö, üksainus päev, üksainus öö. Need read pärinevad „Lihtsa eesti mehe laulust”, mille Hellar Grabbi kirjutas Eesti taasiseseisvumise künnisel. Päevi ja öid anti talle pärast seda veel rohkesti. Ent lõpuks saabus ka viimne. Hellar Grabbi…

Eesti- ja Liivimaa põliselanikel oli XIX sajandil ümberrahvustumiseks vähem võimalusi kui tänapäeval. Valikuid oli õieti üks — saksastuda. See tee oli avatud igale haritud eestlasele, ka abielu kaudu seda legitimeerides. Vabatahtlikke „ülespoole” venestujaid oli üle-eelmisel sajandivahetusel suhteliselt vähe hoolimata sellest, et Peterburi oli meie rahvusliku ärkamise aegu suurima eestlaskonnaga linn maailmas ja vene „kaardis” nägid…

7. juulil toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” „Esoteeriline laupäev. Antiik”. Esinesid Neeme Näripä, Siim Lill ja Rauno Alliksaar. 8. juulil esines Luulur Kärdlas Ave Vita! aias. 11.—16. juulini peeti Rumeenias Curtea de Argeşes 22. rahvusvahelist luulefestivali, Eestist osales Kätlin Kaldmaa. 13.—15. juulil viidi Jõgevamaal Udu talus läbi iga-aastane ulmehuviliste kokkutulek Estcon 2018. Kirjanik Sylvia…

Eesti Kirjanike Liidu teatmikus (2017) leiame Paul Laane nime. Mida me temast õieti teame peale selle, mida iga huviline võib „Eesti kirjanike leksikonist” (2000) lugeda? Ei varja, et käesoleva kirjutise ajendiks on Paul Laane sünnidaatum 28. august 1928. Neis, kes meest nüüd juubeli puhul õnnitledes esmakordselt näha võiksid, tekitaks see kahtlemata hämmastust. Auväärses eas meie…

Kärt Hellerma: „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris”. „Tuum”, 2018. 358 lk. Romaan algab sisukorrast (kas tõesti nõnda? romaan ei vajavat ju sisukorda, fiktsionaalsus kulgevat omasoodu, juhisteta). Aga miks ka mitte? Esimene päev romaani ajas, esimene Kuu päev (rõhuasetuse ja lahkukirjutamisega) määratlemata aastaarvuga jaanuaris lumise-tuisuse-libedaga üllatavas Tal­linnas algab kortermaja esimese korruse elaniku, vana arhitekti…