7 2024

    Avan kapiukse, sorin kassettides. Kas on alles? Jah, on alles. Läbipaistev 90-minutine Sony, kokkumurtud paber karbi vahel. Ma ei ole seda kassetti pärast salvestamist kunagi üle kuulanud, rääkimata mahakirjutamisest. Pole jõudnud. Kuid aeg-ajalt on see kassett mulle meelde tulnud. Ta on olnud ootel, oodanud õiget aega. Täna on see aeg käes. Täpselt tema…

    Leelo Laurits: „Kütioru tillukesed asjad”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 83 lk.   Leelo Lauritsa esimene päris oma raamat „Kütioru tillukesed asjad” sattus mu lauale Mudlumi ja Janar Ala raamatutega samal ajal. Kokkusattumised võivad olla juhuslikud, kuid ikka tekib tahtmine üldistada. Kolm täiskasvanud debütanti oskavad kirjutada, see selgus kiiresti. Ühtlasi tekkis tunne, et…

    Aado Lintrop: „Imeline koda”. „Ilmamaa”, 2014. 192 lk.   Aado Lintrop on 2012. aasta märtsis resideerinud Itaalias Rooma lähedal Mazzano loomemajas ja võtnud seal endale kohustuseks iga päev midagi kirjutada ning vorminud selle hiljem raamatuks, võttes sellesse oma tekste nii tollele kuule eelnenud kui ka järgnenud ajast, monteerinud päevik-raamatusse sõber Urmase Meeksi valla…

    Kui kunagi aastaid tagasi Tuomas Anhavaga juttu ajasin, siis hakkas mulle kõrva, et ta kasutas oma tõlkimistööst kõneledes sõnu „minu tõlkekunst”. Mina pidasin teda luuletajaks, tema kunst oli minu arvates luule. Anhava oli mitmekülgne man of letters. Ta oli 1940.—1980. aastate Soome kirjanduselu võtmeisik, mees, kes seisis meie sõjajärgse lüürika ja proosa väljendusliku…

    Esimesel korral, kui ma nägin seda väikest ilusat siniseks värvitud puukirikut, mille juurde isa tuhk maeti, valitses erakordselt ränk põud ja me jõudsime kiriku ette parajasti siis, kui preester vihma palus ning musta riietatud eidekesed põrandal lömitasid ja seda usklikus harduses musutasid. Oli tekkinud kojujõudmise-tunne, äratundmine; sellest hoolimata, et olud olid primitiivsed, majad…

  * Lapsed! Kull! hüüdis vanaema ja me teadsime kohe mida teha — joosta kiiruga vanaema suurde kanaaeda kus ähmi täis kanad proovisid end juba ploomipuu alla peita. Kull! Kull! Kull! kisendasime ja vehkisime kätega. Kull tiirutas pisut kanaaia kohal piidles meid tüdinud ilmega ja hõljus siis aeglaselt metsa ja jõe poole tagasi.   Imelik, vanaema…

      Maret Käbin on pärit Valgamaalt Pukast, lõpetas 1947 Tallinna 10. keskkooli ja 1952 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna loogika-psühholoogia osakonna. 1959—1963 töötas ta korrektorina „Loomingu Raamatukogus”, seejärel asus tööle kirjastusse „Eesti Raamat”, kus oli eesti kirjanduse ja hiljem tõlkekirjanduse toimetuse toimetaja. Aastast 1982 oli Maret Käbin vabakutseline tõlkija ja toimetaja, aastast 1983 Eesti Kirjanike…

    1. detsembril toimus A. H. Tammsaare muuseumis 10. sügiskonverents „Kodu kuvand eesti kirjanduses”. Ettekannetega astusid üles Mari Sarv, Rein Veidemann, Anneli Kõvamees, Tanar Kirs ja Mari Niitra, Toomas Haug, Külliki Kuusk, Maarja Vaino, Brita Melts, Ene-Reet Soovik ning Madli Kütt ja Katre Talviste. Kõneldi ka Andrus Kivirähki, Jaan Kaplinski, Uku Masingu ja Mati…

    Liina Tammiste: „Väike must kleit.  (T)imeline poeem detailides”. Näo Kirik, 2014. 172 lk.   Liina Tammiste tuntus luuletajana sai alguse ta facebook-profiilist[1], mille tähiseks on ka vastav kirje: „oktoober 2010, started writing poetry, koht: facebook”.[2] Lühikese aja jooksul õnnestus tal koondada oma avaliku konto ümber mitusada püsilugejat. Facebook’is avaldatud tekstide populaarsust mõõdetakse selle…