6 2024

    Eesti dramaturgia mitmekesisest pildist võib teha erinevaid ristlõikeid ning väärtuslikku leidub igas vaates. Teater peegeldab oma vormilise ja temaatilise mitmekesisusega päris hästi Eesti ühiskonda, mis on ju samuti järjest enam fragmenteerunud erinevate huvide ja vaadetega gruppideks. Käisin mullu varasemast vähem teatris ja nii olid mulle tekste lugedes rõõmsaks avastuseks — lisaks juba tuntud…

    Viieaastaselt sain elu esimese õppetunni selle kohta, et kus on armastus, seal luurab alati surm. Vanaema ja vanaisa elasid väikeses rohelises aedlinnas, kus möödusid minu lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad. Seal õppisin ma tundma elu maitseid, vanaisa lõputu valduse lõhnu, värve, hääli: niiske turvas, küpsed tomatid, kollaste ja valgete nartsisside sirged rivid, vurrist suurde…

  Marko Pühvel oli valvur. Inimeseks oli ta arenenud, nagu väidab Charles Darwini evolutsiooniteooria, viimases staadiumis ahvist. Valvuriks oli ta arenenud inimesest. Tema hüüdnimi oli Maroko Pühvel. Maroko oli ilmne tuletis Markost. Selline nägi välja siis Marko inim- ja nimeevolutsioon. Marko perekonna­nimi ei arenenud aegade jooksul kuhugi. Pühvel on pühvel on pühvel. Markantsust lisas hüüdnimele…

    Maarja Vaino: „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 260 lk.   Anton Hansen-Tammsaare (AHT) on tõeline Eesti klassik. Hiljaaegu ei andnud liberaalse turudemokraatia kriitiline realism talle enam teispoolsuseski rahu, vaid tiris kirjaniku parteivankri ette. Klassikut ei unustata! Kuigi akadeemiline kirjanduslugu, kooliõpikutest rääkimata, püüab juba aastakümneid kogu Tammsaare loomingut kriitilise realismi tuhamägede vormi…

    Järgnev ei käi meeleheite kohta, mille põhjuseks on sõjad, taudid, ikaldused ja muud inimese või looduse tekitatud katastroofid. Samuti ei kehti see Iiobit tabanud õnnetuste ega igavikuliste paratamatuste puhul nagu surm ja muud kaotused. Samuti mitte pettumuste korral inimsuhetes nagu reedetud sõprus või vastamata jäänud armastus. Jutt on usust, motivatsioonist, mis aitab meil…

  Holger Kaints: „Päev, mil Stalin suri”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 143 lk. Ajaloost meil pääsu pole ja vanu arveid tuleb klaarida nii kaua, kuni jaksu jätkub. Holger Kaintsi lühiproosaraamat „Päev, mil Stalin suri” sisaldabki enamjaolt lugusid nõukogude argipäevast, väikeste inimeste elust suures riigis ja nende vahele tänapäevasemaid vesteid väikeste inimeste elust suures ja vabas…

  3. detsembril 2015 kuulutati Moskva hotellis „Zolotoje Runo” välja Vene Bookeri võitja. Selle sai Aleksandr Snegirjov romaani „Vera” eest. Vera, lihtsa nimega noor vene naine, kelle vanemad üksteist ei armasta, otsib oma kohta elus. Tema unistuseks on leida kindel mees. Ta sõidab Ameerikasse ning naaseb pettunult, seejärel püüab luua peret Kremli tšinovniku, siis pankuri…

  Jan Kaus: „Tõrv”. „Tuum”, 2015. 112 lk. Jan Kausi uus jutustus on eriskummaline ja mitmepalgeline. Autor põimib siin oma teada-tuntud käekirja sekka palju uudseid vormivõtteid, nii et lugemisel jääb domineerima imelikku­se-mulje. Juba sündmustiku areng on ootamatu ja kentsakas, kuid kõige kentsakam asjaolu kõrgub teksti kohal metatasandil: Kausi jutustus on küll eri kihtidest kokku miksitud…

1. veebruaril avati Tartu Linnaraamatukogu Karlova harukogus Soome Instituudi koostatud näitus „Elada, unistada, hõljuda — Tove Jansson (1914—2001)”. 2. veebruaril toimus Tartu Kirjanduse Majas kirjanduslik teisipäev „Antsu saab?”. Ants Orasest kõnelesid ja tema tõlkeid esitasid Villem Varik, Siim Lill ja Rauno Alliksaar. 3. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval „Asjast saab ainult asja” esitles Triin Soomets Kirjanike Liidu…