5 2024

On saabunud imelikud ajad. Maailm on viimastel päevadel muutunud. Oota­matult kiiresti ja küllap mõneski mõttes pöördumatult. Mis suunas ent on need pöörded? Järgnevatel „Loomingu” lehekülgedel on 2019. aasta eesti luule ülevaade, mida kirjutama asudes polnud põhjust mõelda, et ka mullu ilmunud luule võib peagi kuulutada vahest mõneski mõttes eelmisesse ajastusse kuuluvaks. Oma koduses vaikuses ärevate…

Tõnu Õnnepalu: „Lõpmatus. Mujal kodus III”. EKSA, 2019. 252 lk. 1 „Üldiselt on kirjutamine pateetiline ja üsna lootusetu. Parem oleks olla kirjutamata, elada kokkulepitud signaalide maailmas nagu kõik inimesed. Kõik inimesed, kes ei kirjuta, näib mulle, on suhteliselt õnnelikud. Mina olen õnnelik vahel ainult siis, kui ma kirjutan, ja vahel siis, kui mul kirjutamine ja…

* teenijad olid tusased ja vanad lapsepõlv rõõmus pereliikmed muretsesid nagu üksteise sisse käivad hiina karbikesed ta kujutles et seisab isa armukese köögis sügispäike veeres õhtusse armukese voodis oli jean-claude juncker soe söögituba oma kaarjatele taladele toetuva võlvlaega pigimännipuust vaheseinte ja põrandaga ning väikese aknakesega laagna teele nagu juncker ütles ei olnud iial ühelgi ajajärgul…

Arvo läks öösel kööki suupistet otsima. Süda oli läinud vesiseks. Üldiselt Arvo öösiti ei söönud, sest see pole hea dieet, vastupidi — ebatervislik avantüür, potentsiaalne mõrvar, aga Arvo oli just enne magamaminekut astunud kaalule, trussikute väel, et vaatab, kuidas päev möödus, ja leidnud, et oli päeva jooksul kaotanud tubli poolteist kilogrammi kehakaalust. Arvo kaal kõikus…

Vanasti, Nõukogude ajal — või Vene ajal, nagu mina olen harjunud ütlema —, kõrgus Tallinnas „Estonia” teatri vastas — õigemini küll mitte päris vastas, vaid diagonaalis vasakul — suur mürakas kivimaja, kaetud halli terrasiitkrohviga, väga kalli ja kvaliteetse seinakattematerjaliga, vähemalt niimoodi tol ajal öeldi… Tegelikult ilus maja? Ja tõesti, krohv on püsinud tal viiskümmend aastat…

Hetked Su sõnadel ehavaikuse pitser. Salamisi pimedus loeb koidupalvet. Su igatsus kui ritsiklinnu vaikne sirin. Kuu öösse nõrutab kuldset vaiku. Hiline armastus randastrina õitseb. * Kummutan suure veepaja ümber, vesi kaob solisedes ära, maapinnale jääb kuhi jääkristalle. Puutun neid käega. Juhtus mu tundega ju sama — kui surm tuli hingeastjat tühjaks kummutama, kõik jäätus, kõik…

Nikolai Baturin: „Maskide defilee. Poeetiline elurännak”. „Ilmamaa”, 2019. 271 lk. Nikolai Baturini viimaseks jäänud raamat on varjamatult ja üksiti varjatult autobiograafiline. See on poeetiline raamat, autori muu loomingu ja eelkõige tema keeleloome vääriline, see on maskeraad, mille abil saab nii varjata kui veelgi enam avada avamatut, ja see on defilee, sest kulgeb pidulikult — paraadsammul…

Unes või ilmsi; igatahes ilmub pilt. Eredalt, vastuvaidlematult, peaaegu pidulikult — ehk peaks ütlema kangastub? heiastub? terendub? ilmutub? Igatahes nähtavaks saab. Võiks arvata, et tegu on tuntud kunstniku tundmatu metsotintoga, mis, imelik küll, tundub tuttavana — uduhämar, iidvana. Inimene paadis, selg vaataja poole, taamal tume mets. Hele täht, aga kas ao- või ehataevas, ei tea.…

Keel Isa loominguga kursisolija ei imesta, kui mainin tema vaibumatut kirge eesti keelt uuendada, leiutada ja taasluua. Sõnu lahti võtta ja kokku panna, andes nii neile varjundeid, mis võiks kanda mõne suurkeelega võrreldavat väljendusrikkust. Võrdlusmoment ja latt oli just seal — suurkeeltes. Näitena tõi ta tihti vene keele kakskümmend vastet sõnale „tee” ja arutles selle…