12 2016
-
Vahing–teater–Vahing
Sissejuhatuseks Peaaegu sada aastat tagasi väitis vene kirjandusuurija Boriss Tomaševski, et kirjanikke on kahte liiki – biograafiata ja biograafiaga kirjanikud. Viimaste loomingu mõistmiseks on tarvis arvesse võtta eluloo legendi, mida autorid tihtipeale ise on kultiveerinud ning mis muutub kirjandusfaktiks, kuna „tekstide kõrvutamine autori biograafiaga ning mäng tema subjektiivsete tundepuhangute ja pihtimuste potentsiaalse reaalsusega”…
-
Video. Ave Taavet loeb katkendi oma novellist „Meelis ja rästad”
-
Värvilistest klaaskommidest vanaduse võludeni
Foto: Tartu Mänguasjamuuseum Tiia Toomet, kellelt on alates 1975. aastast ilmunud üle kolmekümne raamatu, on kirjutanud: „Olin mõelnud, et tahaksin kunagi kirjutada jutu, kus mitte midagi ei juhtuks, aga ma polnud kindel, kas ma suudan.” Seda lugedes tundub, nagu peegelduks nendes sõnades igatsus tabada korraga maailma keerulisust ja lihtsust. Lugejatena võime seda vaid aimata, aga kuidas…
-
Kroonika
4. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Triin Soomets oma luulekogu „Pind ajajoone all”. Autoriga vestles Igor Kotjuh. Raamatut esitleti ka Paide Wabakohvikus 7. jaanuaril, kus autoriga vestles Jaan Malin. 6. jaanuaril esitles Merle Karusoo Viru Keskuse Rahva Raamatus oma teost „14. juuni needus”. Katkendeid teosest esitasid EMTA lavakunstikooli üliõpilased. 7. jaanuaril avati Eesti Rahvusraamatukogu väike maja. Avaüritusel…
-
Õnnitleme!
9. veebruar – Victoria Traat 80 9. veebruar – Tiia Toomet 75 21. veebruar – Ilmar Trull 65
-
Kes ohverdatakse?
Natalja Nekramatnaja: „Sinine pojeng”. Tuum, 2021. 86 lk. Natalja Nekramatnaja tulek kirjandusse on lusti ja hoolega läbi mõeldud. 2020. aastal hakkasid kultuuriväljaannetes nagu paisu tagant ilmuma seni tundmatu luuletaja tekstid ning ilmus ka lühiintervjuu „Värskes Rõhus”.[1] Esialgu tundus mulle Nekramatnaja luule ebaühtlane – ühes väljaandes olid nagu tugevamad luuletused, teises jälle nõrgemad. Pisut häiris…
-
Sardooniline pilguheit olnule ja olevale
Mait Vaik: „Simulatsioon”. Puiestee, 2021. 188 lk. Mängin mängu. Panen silmad kinni, on õhtu, nädala keskpaik. Lasen päevast lahti ning püüan loetleda, mis teosest meelde jäi. Olen pikali diivanil, kass ronib kõhule, midagi justkui ei meenu. Aga siis ikkagi. Mati Unt, pohmellis bussisõidud, kellegi kohmakas ääremärkus, klaustrofoobiline koosviibimine ammuse klassivennaga, kes on tuntud ärimees…
-
Ärevalt rahulik
Jagan oma sõnavõtu kolme ossa. Hakatuseks mõned punktid, mis objektiveerivust taotlevale pilgule tunduvad olevat XXI sajandi eesti kirjanduse puhul märkimisväärsed. Teises osas püüan neid punkte lähemalt selgitada. Kolmandas osas olen sunnitud tunnistama, et objektiivsuse saavutamine on võimatu, ja loetlen raamatuid, mis on mulle isiklikult korda läinud. Objektiivsuse võimatus on osalt seotud sellega, et lugemislünki on mul…
-
Jälle paar sammukest Jaan Krossi uurimise teel
Jaan Kross: „Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946–1954”. Koostanud ja kommenteerinud Eerik-Niiles Kross. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2021. 976 lk. Kui kaanel on autori nimeks märgitud Jaan Kross, siis mida muud võibki oodata, kui kuue ja poole sentimeetri paksust telliskivi?! Ligi tuhat lehekülge pole selles mõttes mingi üllatus,…
-
Lõhnu, sõnu ja hambaid täis ruum
Jorge Luis Borges kirjutas, et ta on paradiisi alati ette kujutanud omamoodi raamatukoguna. Raamatukogu mitmekihiline maailm avaneb ja sina, lugeja, võid saada selle igaveseks rändajaks. Raamatukokku sisenedes sünnib lootus raamatu avamisest ja lehekülje pööramisest. Raamatu leheküljed on nagu maapind, millele on hea toetuda, ja nad köidavad sind päris maapinna külge ka väljaspool raamatut. Minu esimene…