12 2016

    Robert Kurvitz: „Püha ja õudne lõhn”. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 240 lk.   Kui suhtuda surmtõsiselt raamatu teisel leheküljel seisvasse märkusesse „Proloog romaanitsüklile” ning võtta arvesse ka köite seljal olevat järjekorranumbrit (#0), siis vist polegi võimalik Robert Kurvitza debüüdi kohta suurt midagi öelda — tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese kunstlikkus ja selle kõikjalt tilpnevad…

    Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid”. Ajakirjade Kirjastus, 2013. 325 lk.   Kui luuletaja torkab parema jala proosa­ukse vahele, jääb vasak ikka luule­ilma tasakaalu hoidma ning ühest lehe servast teiseni kirjapandud read kisuvad vägisi kõveraks ja keelendid pressivad end ÕS-i heakskiidetud normidest välja. Sel viisil sündinud teos ei taha eriti mahtuda ühegi paikaloksutatud…

  Pille Õnnepalu: „Õde”. „Henrik”, 2013. 158 lk.   Luule ja elu piirid segunevad, hägustuvad, kaovad. Väga sageli. Ma olen ise olnud säärase „ausa” (aga kas ta siis polegi seda?) luule lõksus, olen jäänud sellesse vahel kinni, ja seetõttu ka mässanud ta vastu. Aga kui ma vaatan miskit perspektiivis, kui ma loen lisaks mõistusele ka…

    Olen vahel mõelnud, mis on mul ühist Doris Karevaga pääle selle, et oleme kirjutanud ja avaldanud mitmeid luuleraamatuid. Üht-teist on. Näiteks oleme Kirjanike Liidu nimekirjas peaaegu kõrvuti, ainult Ruth Karemäe jääb vahele. K on eesti keeles väga sage täht. Nagu A. Kreutzwald. Koidula. Kaalep. Kross. Kangro. Kolk. Kivirähk. Kaplinski. Kareva… Meid on päris…

    Maria Lee (s. 1984) on luuletaja ja dramaturg. Tal on ilmunud kaks luulekogu, „Äramõte” (2007) ja „Stereomeetria” (2012), mõlemad raamatud on nii kriitikute kui publiku poolt väga hästi vastu võetud. Maria Lee on töötanud dramaturgina Tallinna Linnateatris ja mujal, samuti juhtinud Kultuurikaja saadet Vikerraadios. CAROLINA PIHELGAS: Mida tähendab sinu jaoks kirjutamine? Kas kirjutamise…

    1   Tagantjärele ta muidugi enam ei mäletanud, millal kanalisatsioonitoru asetamine muutus tunneli kaevamiseks. Või oli see hetk nõnda enesestmõistetav, ilmselge. Arvatavasti oli see lausa möödapääsmatu, nii pidigi minema. Ta ei saanud ju kuhugi minema lennata. Kuhu oleks tal olnud minna? Pealegi oleks niikuinii pidanud tagasi tulema. Kanalisatsioonitoru tõttu tekkiski neil suur tüli.…

    Noa-aeg   Oli noor Noa-aeg. Vesi ulatas veel üle mägede. Lapsed, linnud ja loomad olid kõik veel laevas. Leib hakkas aga juba lõppema, heinad otsa saama, lihaloomad mõtlesid üksteist sööma hakata. Siis tuli aga pääsemine: vihm vähenes, vesi alanes, maa hakkas paistma. Noa-laev jäi kuivale. Kõik astusid välja. Muusika pandi mängima. Algas tants…

    1 on ka häid suhteid ja nende sees on saladus aga seda saladust pole vaja lahti kangutada harutada suhtepusasid ja kerida niidirullile nende peale peaaegu ei mõtlegi või kui siis väga harva tuleb vaikne õnnelik hetk küll on kena et hea sott on kingitud kas hea sott antakse ja halvad loome ise? või…

    August Eelmäe: „Eluvõla kandmise raske kohus”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012. 340 lk. „Eifeli” just nimelt ühe f-iga, nagu maarahvale kohane. Sest ei prantsuse leidurinseneri ega Pariisis kõrguva teraskonstruktsiooniga pole selle raamatu autoril midagi pistmist. Nagu ka XXI sajandi hakul Hiiumaale kerkinud puu-Eiffeliga. Puit lihtsalt ei ole tema element — ta lähtub iseenda…