12 2016

    Mihkel Nummert: „A. Kirjad”. „Varrak”, Tallinn, 2014. 192 lk.   Debüüdipreemia viimatiste nominentide sekka sattunud „A” on üks isevärki teos, mis esialgu tekitab koguni nõutust — mis see siis on, stiiliharjutuste kogumik, kirjanduslike ponnistuste eksperimentaalne komplekt või lihtsalt lustlik egotsentriline mäng motiividega, millest võib eri kunstiliikides leida sadu tõlgendusi? Teos on aga väärt…

  1. aprilli kirjanduslikul kolmapäeval „Maailma otsa ja tagasi” tuli Kirjanike Liidu saalis kokku Kultuurkapitali 2014. aasta tõlkeauhinna nominentide vestlusring Triinu Tamme juhtimisel, kus osalesid Veronika Einberg, Kalle Kasemaa, Märt Läänemets, Carolina Pihelgas, Lauri Saaber ja Maiga Varik. 2. aprillil oli Tartu Linnaraamatukogus vestlusõhtu raamatu „Minu Tenerife. Noor pensionär” autori Mart Normetiga. Õhtu sai teoks…

    Janar Ala: „Ekraanitseremooniad”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 115 lk.   Janar Ala raamatut lugedes hakkasin mõtlema kirjutamise protsessist kui niisugusest. Raamatud sünnivad teadagi erineval viisil. Toon selgituseks mõne näite. Lapsest saadik on minus miskipärast kinnistunud nägemus, kuidas mingi suur kirjanik, kes on täielik tõsiseltvõetavuse kehastus, istub korrastatud kabinetilaua taha ja hakkab hoogsa käekirjaga lehti…

    JAAK URMET: Härra Hando Runnel! Sa sündisid Järvamaal Võhmuta vallas Liutsalu külas talupidaja pojana. Kas sinu lapsepõlve iseloomustab selline ütlus: kuueselt koerapoiss, kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss? HANDO RUNNEL: Ma ei oska nii äkki põllumajandusse tagasi hüpata. Mõtlesin, et hakkame rääkima hoopis kirjandusest. U.: Aga see on sinu kirjanduslik algus. Ma täna just sirvisin…

    Triin Tasuja: „Vastuseta kirjad”. „Kite”, Tallinn, 2014. 63 lk.   Alvar Loog on Triin Tasuja luulekogu „Provintsiluulet” kiitnud kui debüüti, millel on erakordselt ühtne luuletaja „oma hääl”. Niisuguseid tugeva oma häälega debüüte (nagu näiteks Andrus Kasemaal või Tuuli Taulil) saab Loogi sõnul määratleda ka kui teatud mõttes „veeuputusejärgseid”, s. t. neis ei ilmne…

    Siin oli, oli allikas ja vesi uhkas hallikas ja kruus kui kullanõidus ka kruus ta alla leidus   Hää oli tulla ringiga ta talikülma hingata ja oma kõrbet kasta Miks ta hääl ei vasta…   Aknalauaantrakt. Isand Immortell, hing elatust hell, istus aknalaual, kõhnad linnupõlved lõua all könksus. Akent võis vaadelda kui lava-ava…

    Mu lapse- ja noorpõlve interjööri, olgu kodus või külas, kuulus lahutamatu esemena korv erinevat värvi ja erinevas suuruses lõngakeradega. Tavaliselt asetses see tugitooli kõrval — nii oli see meil — või diivani või kummuti veeres. Enamasti kattis korvi ka varrastele ülesloodud tulevane sokk, kinnas või kampsunisiil. Mäletan hetki, kui seisin ema vastas, kätel…

  Hilja on ümber pöörata   Vihm sajab mantli jõeks ja ümber on kõu ja ikka sa kõnnid ja iga kiri algab samamoodi. Et ei saa tagasi tulla, sul on org, kuhu jõuda, ja orus maja ja majas Eelija voodi. Ainult üks koht, kus sa võiks olla, on org, mis on roheline ja kaugel. Ikka…

    Püüdkem vahelduseks kirjandusteost vaadelda mõnevõrra teisest vaatenurgast, kui seda kogeb lugeja või ehk ka kriitik. Jah, seestpoolt, autori nägemusena. Ja asja huvides võiks vaadeldava žanrimääratluseks olla romaan. Ei, ma ei keskenduks üldsegi sellele, kuidas sünnib mõne romaani idee või kui raskelt-kergelt kulgeb selle kirjutusprotsess. Hoopis huvitavam on mõtiskleda, kust see kõik pärineb, millised…