05 2020
-
Luule
Lumi puhtakõnõ I Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä, tuiska kinni kõik sõalaiva ja sõalinnuki. Las näist saava müräskidse mäe, kost poiskõsõsakõrmanni suuskõga alla kihutasõ. Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä, tuiska kinni kõik sõariistavabriku ja sõamassinide hoiukotussõ, nii et niä suurtõ sügäväle unnõ vaossi nink hinnäst sääl unõn tandsusaalõss arvasi. Lumi puhtakõnõ,…
-
HEAST SEKSIST ÜKSI EI PIISA
Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”. „Varrak”, 2016. 197 lk. Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse ja niisiis üleliigse sedastuse valda. Ehk on suurema komplimendikaaluga tunnustus raamatu üsna sagedaste seksistseenide eest: need pole ei nilbed ega punnitatud,…
-
LOOMING/11/2016
Eda Ahi lugemine / inventuur jt luuletusi Mats Traat Hoffmanni tilgad Indrek Hirv *Sa värised kevadtuules / *Sa oled lainetav meri jt luuletusi Lehte Hainsalu Õhtute õhtu Ingeborg Bachmann Mine, mõte / Päikesele jt luuletusi Wido Moritz Rohujuure tasandil Vahur Laiapea *Vihmased varjud näe lakuvad jalakäijate jalataldu / *Hoonetes need varjulised kohad / *Kui silmad…
-
VILDE SALADUS LAHENDATUD?
„Loomingu” juuninumbris avaldatud kirjutises „Lars von Treier ja Tammsaare” tutvustas Toomas Haug 1931. aastast pärinevat Eduard Vilde kirja, kus välismaal tervist parandav kirjanik vahendab seal kohatud Tallinna reaalkooli õpilase teadet, et kevadtalvel on kinos „Gloria Palace” jooksnud Vilde romaani „Külmale maale” põhjal tehtud Saksa film. Haug oletas, et nooruk oli kinos näinud midagi,…
-
Loomingulise lehtimise aegu
Mats Traat: „Roheline laev. Noorpõlve luuletusi 1953—1964”. „Ilmamaa”, 2016. 111 lk. Mats Traat debüteeris luuletajana esimeses luulekassetis „Noored autorid” 1962. aastal. Luulevihu pealkiri oli „Kandilised laulud” ja mõneks ajaks jäi „kandilise maamehe” kujund külge ka loojale endale (tänapäeval öeldakse: bränd). Traadi trükidebüüt jääb aastasse 1959, mil ajalehes „Nõukogude Hiiumaa” ilmusid tema esimesed…
-
Meie — „uued eurooplased”
Pühendatud Czesław Miłoszile (1911—2004) Meie koos teiste baltlastega, keda poliitikud mõnikord liigitavad n-ö uue Euroopa rahvaste hulka vastandina vanale Euroopale, oleme tõepoolest üks omamoodi seltskond. Tuulemaade rahvas, kellest on korduvalt käinud üle võõrvallutuste tormid ja keda on tabanud kaos, mis pole siiski suutnud kaotada meie erilist identiteeti. Siin ollakse paigal, elatakse raskuste kiuste…
-
Ühest tundelisest taevakaardist
Jan Kaus: „Läheduste raamat”. „Verb”, 2016. 72 lk. Jan Kaus on oma miniatuurides kujutanud ruumi, eriti linnaruumi, eriti Tallinna ja sealseid kohti köitvalt kas või juba seetõttu, et rakurss ja ruumikujutuse mastaabid ta miniatuurikogudes aina uuenevad ja muutuvad. Muutuvad ka juhul, kui tullakse tagasi samade paikade manu. Muidugi ei kirjuta Kaus ainuüksi…
-
Mees vms
Ivar Sild: „Heinakõrred”. „Lauapealne”, 2016. 90 lk. „Heinakõrred” on luulekogule intrigeeriv pealkiri. Esmapilgul pole heinakõrres midagi poeetilist ega erilist; looduses on heinakõrre konkurentideks kirev põllulill, sinine taevas ja läikiva kitiinkestaga putukas. Linnas võistleb heinakõrs kokteilikõrrega, ja kaotab. See tekitab huvi: mida näeb heinakõrres luuletaja Sild, kas heinakõrred võiks olla tema luulekogu võtmeteks?…
-
In memoriam Valeri Alikov 1. I 1960—11. IX 2016
Pärast rasket haigust lahkus suur Eesti ja Soome sõber Valeri Alikov, estofiil, kriitik, luuletaja, tõlkija, visionäär ja õpetaja. Ta sündis Marimaal Mäemari rajoonis Äväsiri (Novoja Sloboda) külas, mis asub Sura jõe kaldal. Õppis Nižni Novgorodi tehnikumis ja töötas Hatsinas (Gattšina) tehnikuna. 1980. aastate alguses tuli Eestisse ja asus õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas…
-
Rohujuure tasandil
Pjotr Kruger ei vajanud äratuskella. Ta jõudis kontserni sisehoovi varavalgel, avas garaažiukse, vahetas viledaks kulunud teksad töötunkede vastu, pani saapad jalga, nokatsi pähe. Pjotr — üldiselt kõikidele Petja — oli punase pea ja hõredate vurrudega, ei noor ega vana, kuivetu — polstrit polnud kehal ollagi. Ta avas kusagilt leitud sigaretitoosi ja süütas plotski.…