05 2020

    (:)kivisildnik: „Tunnete sümfoonia ehk Kerjused liftides”. „Ji”, Saarde-Pärnu, 2014. 100 lk.   (:)kivisildnik on nii töökindel masin küll, et tema arvustusliku ülevaatuse välp ei tarvitse olla lühem kui seitse aastat. Viimatise ülevaatuse raport leidub 2007. aasta mai „Loomingus” („Endast ja Eestimaast”, lk. 775—777), kus keskenduti raamatutele „Vägistatud jäämägi” (2006) ning „Torti ja aborti”…

    Kätlin Kaldmaa: „Väike terav nuga”. „Tuum”, Tallinn, 2014. 206 lk.   Jutukogude arvustamisega kipub olema nagu luulekogudegagi — ma võin lugeda ja lugeda, mõelda ja mõelda, aga enne mingit murrangupunkti, kui raamat ütleb mulle, millest ta tegelikult on, millest kõik need lood kokku lõpuks räägivad, mi(k)s see raamat tervikuna on, ei saa kuidagi…

    Oli hommik ja Eduard üksi kodus. Juba kolmandat kuud oli see tavaline, naine oli üksinda kohvi joonud ja autoloksuga linna tööle sõitnud. Mõlemale sobis nii, vähemalt teesklesid nad, et sobib. Eduard teeskles magamist ja ootas, kuni Linda tasakesi välisukse kinni tõmbas, võtit keeras ja õueski kõik vaikseks jäi. Linda teadis, et just nüüd…

    3. veebruaril tähistas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus muuseumiosakonnas Nõmmel Artur Adsoni 126. sünniaastapäeva murdeluulehommikuga, kus loeti Mari Vallisoo luulet ja luuletajast kõneles tema tütar Tuuli Vallisoo. 4. veebruari kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis kandis nime „Üdi klubi õhtu”. Esinesid Mihkel Kunnus ja Birk Rohelend. Muusikat tegid bänd koosseisus Siim Aimla, Kusti…

    Jaan Tooming: „Teater kui saladus”. „Ilmamaa”, 2015. 173 lk.   Jaan Toominga uus raamat on sõnumi­selge ja -ühtne, samas tekstide žanri poolest eklektiline rännak teatrimaailma. Kogumik sisaldab memuaare, mõtisklusi, teatriarvustusi, näidendeid, uurimusi šamanismist ja erinevatest orientaalsetest teatritraditsioonidest. Iga tekstiga vaatleb autor teatrit erinevast küljest, loobudes hindajana aeg-ajalt justkui ka oma lavastaja-autoriteedist, praktiku-vaatepunktist, ning…

    Ma ei tea, kas see on midagi üleüldist või hoopis isiklikku, et tajun aimeteoseid tihti väga poeetilistena. Lapsenagi juba sundis miski mind sageli võtma riiulist teose, mis oli kõike muud kui lastepärane või eakohane. See võlu võis peituda imelikes mustvalgetes joonistes, tabelites, tingmärkides, salapärastes sõnades, ladinakeelsetes terminites, mis jäid lausa iseenesest kõrvu kumisema,…

    MAREK TAMM: Mäletan, et kui lugesin paarikümne aasta eest ajakirjas „Akadeemia” su tõlgitud Richard Rorty artiklit „Pragmatism ja filosoofia”, siis mõtlesin, et seal manatud visioon „post-filosoofilisest” kultuurist võiks olla selline, kus sa ise hea meelega elaksid. Meenutan lugejatele, et Rorty sõnul on post-Filosoofiline kultuur selline, kus poleks ühtegi klassikalises mõttes filosoofi, „kes võiks…

    Jan Kaus: „Ma olen elus”. „Tuum”, 2014. 280 lk.   Ma olen sattunud rumalasse olukorda. Mu lubadus arvustust kirjutada pärines kusagilt detsembrist, aga kirjutamine sai algusest peale sätitud veebruari, sest varem lihtsalt ei olnud aega. Ja nüüd on ilmunud juba ma-ei-tea-mitu arvustust. Ma olen mitmeid lugenud ka, sest neid olid kirjutanud inimesed, kelle…

  * ma kirjutan sinule tätoveerimata inimene mul pole midagi uut öelda sinu jaoks on see uus muster   * tule ja kallista puid tule ja kallista betoonposte tule ja kallista prygikaste tule ja kallista sopalehti tule ja kallista muusikat öistest taksoraadiotest tule ja kallista uusi tooteid tule ja kallista kasutatud systlaid tule ja täida…