05 2020

    Eesti Televisiooni suvist saatekava silmitsedes meenus taas Ruhnu koguduse omapärase nimega pastor Gustaf Magnus Elephandt (Soome 1781—1819 Ruhnu). Sel eksootilisel väikesaarel teenis ta alates 1807. aastast kuni oma varajase surmani. Teadagi polnud tollased liiklusolud kiita ja nii pääses vaimulik kubermangupealinna Riiga vaid kord aastas suviti. Alati olevat ta ostnud sealt kaasa ka kohaliku…

    Valeeria Villandi: „Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968—2015”. Koostanud Viire Villandi. Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 90 lk.   See on lõikuskuu laste tehtud raamat, aga mitte lasteraamat. Mulluse lõikuskuu lõpus oma elutee 90. verstapostilt kaduvikku vaadates värsistas Valeeria Villandi luuletuse „Haavad”, mis algab ridadega: Meie põlvkond — vaevalt läbi leerist — sattus keset vapustuste keerist…

    Jelena Skulskaja: „Marmorluik. Lapse­põlveromaan”. Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub. „Petrone Print”. 256 lk.   Selles põhiliselt memuaarse koega raamatus viib Jelena Skulskaja lugeja oma lapsepõlve, Tallinna viie-kuuekümnendail ja Tartusse, kus ta seitsmekümnendail vene filoloogiat tudeeris. Raamat ilmus kirjastuse „Petrone Print” sarjas „Aja lugu”, mida Skulskaja on nimetanud kui sarja, kus „kuulsad inimesed räägivad…

  1. oktoobril pidas Anu Saluäär Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones avaliku ettekande teemal „Rootsikeelne eesti kirjandus. Kirjandus paguluses: teine põlvkond”. 1. oktoobril korraldas Kirjanike Liidu 50+ klubi ekskursiooni Keila-Joa mõisa. 3. ja 17. oktoobril toimusid Tartu Kirjanduse Maja Arhiivis kirjandusviktoriinid. 6. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Majas „Ugrimugriõtak”, kus astusid üles Kauksi Ülle ja Merca. 6. oktoobril…

    Olavi Ruitlane: „Vee peal”. ZA/UM, Tallinn, 2015. 196 lk   Nende ridade trükis ilmumise ajaks on Olavi Ruitlase proosaraamat „Vee peal” saanud ohtralt kiita arvustajailt ja minister Mart Juurelt isiklikult ning napsanud tänavuse Bernard Kangro kirjanduspreemiagi, mida annab välja Võru maavalitsus Võrumaaga seotud autorile või teose eest. Sama preemia on Ruitlasele osaks saanud…

    Kui Eduard Vilde koos elukaaslase Linda Jürmanniga 1917. aasta kevadel pärast pikka pagulusperioodi (Vilde oli poliitiline pagulane 1906—1917) kodumaale naasis, sukeldus ta ühe tuntuma sotsiaaldemokraadina kiiresti siinsesse poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vildet jätkus sellel murrangulisel ajal justkui kõikjale. Ta osales Tallinna linnavolikogu töös, avaldas sagedasti päevapoliitilisi artikleid ja panustas „Estonia” teatri arengusse (oli…

    Mats Traat: „Kolm Solveigi. Lühiromaane ja novelle”. „Ilmamaa”, Tartu, 2015. 411 lk.   Oled sa ikka selgusel ja kindel, et sul on Mats Traadi proosa ja eriti tema kultuuriloolise proosa asjus midagi olulist veel avalikult ütlemata? Niisugune või umbkaudu niisugune kahtlemine andis endast üsna varsti märku, kui olin toimetusega kokku leppinud, et kirjutan…

    Kärt Hellerma: „Seniitvalgus”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. 160 lk.   Saja aasta tagune ameerika luuletaja Don Marquis märkis tabavalt, et avaldada luuleraamat on umbes sama, mis lasta roosi õielehel Suurde Kanjonisse kukkuda ja jääda siis kaja ootama. See kehtib muidugi suuremates keeleruumides. Eestis luuleraamatu avaldamise puhul on roosileht ilmne liialdus, liiga suure ilmkärakaga…

    Täide tarkus   Juuksejuure tasandil ringi liigub täi, elab oma elu, valimas ei käi.   Kuid ei leia asu kirp, ta verevend, kargab siia-sinna, varjamata end.   Tahab luua uue, kirpude partei. Kas sest oleks kasu? Ei! Ja veel kord ei!   Hoidku ikka varju söödikute hõim. Siis on täide päralt täidesaatev võim.…