04 2021

    Ülo Mattheus: „Tema salajane palve”. „Tuum”, Tallinn, 2013. 208 lk.   Vahel mõjub mõne teose kaanele või tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus üleliigsena. Hakkad lugema ja on endalegi selge, et näe, luuletused. Või et ongi novellid. Või romaan. Kuid Ülo Mattheuse möödunudaastasele Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhinnale kandideerinud teose puhul on määratlus „romaan” igati asjakohane.…

    On lahkunud kirjanik Silvia Airik-Priuhka. Meile on ta tuntud kui luuletõlkija ning mitme mälestusteose autor. Silvia Airik sündis 25. jaanuaril 1926 Tallinnas. Koolis käis ta Elfriede Lenderi eragümnaasiumis, mille lõpetas 1944. Sama aasta sügisel põgenes ta Soome kaudu Rootsi. Silvia Airik-Priuhka on teinud suure töö eesti luule ja eriti Marie Underi loomingu tõlkimisel…

  Viimasel ajal on Prantsusmaal aina rohkem kõneainet pakkunud proosa­kirjanik Mathias Enard. Ta on võitnud mitmeid väiksemaid auhindu ning olnud korduvalt ka nende hulgas, kelle nimega seoses kõneldakse Goncourt’ist. Tema romaane on tõlgitud inglise, saksa, hispaania ja itaalia, aga ka araabia ja heebrea keelde. Tema romaanist „Tsoon” ilmus 2011. aasta jaanuaris „New York Times’is” üks…

    1. märtsil avati Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonnas Elle Metsa ja Endel Annuki näitus „Kivist kirjanikud”. Näitus esitles 12 kirjandusklassikut ja nendega seotud paiku ning mälestusmärke. 2. märtsil kuulutati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Friedebert Tuglase novelliauhindade laureaatideks Maarja Kangro novelliga „Atropose Opel Meriva” („Vikerkaar” 2013, nr. 4/5) ja Madis Kõiv novelliga „Vikat”…

  P. I. Filimonov: „Nekroloogide kirjutamise oskus”. Vene keelest tõlkinud Katrin Väli, Kajar Pruul ja autor. „Kite”, 2013. 216 lk.   P. I. Filimonovi esimene novellikogu on justkui tema esikromaani „Mitte­eukleidilise geomeetria tsoon” käepikendus, kujunduseltki on teosed üsna ühte värvi ja ühesuurused. Seda võib käsitleda kui vahelejäänud episoodi, milles salalik väike õde näitab lugejale autori…

  Margo Vaino: „100% Margo Vaino”. „Ji”, 2013. 109 lk. Margo Vaino: „Tee on auklik”. „Ji”, 2013. 118 lk. Margo Vaino: „Väike joomaraamat”. „Ji”, 2013. 174 lk.   1 Kolm raamatut ühe aasta jooksul on tähelepanuväärne tulemus, liiatigi debütandi kohta. Aga et tänases Eestis ilmub ilukirjandust hoomamatul määral, ei pruugi kvantitatiivne jõudemonstratsioon sugugi garanteerida, et…

  Andra Teede: „Ühe jalaga põhjas”. „Kite”, Tallinn, 2013. 56 lk.   Kui 2006. aastal ilmus Andra Teede esimene ainunimeliselt tema raamat „Takso Tallinna taevas”, räägiti Teedest kui verinoorest linnaluuletajast, Tallinn oli juba pealkirjas, kõik oli selge.[1] Nüüd, viimaste kogudega on see Tallinn üha kaugemale maha jäänud, laias laastus alates „Atlasest” (tasub tähele panna Teede…

  Jan Kaus: „Vasaraheitja”. „Ji”, 2013. 96 lk.   Kõigi paranoiliste lugejate rõõmuks võtsin arvustada Jan Kausi uut raamatut — et oleks ikka kindel ja teada, et me otse ja avalikult üksteist kallistame ja karvustame. Alustan pidurdamatu kiidukõnega. Kaus, va linnalemb, romaanikirjanik ja tunnustamata, aga suurepärane luuletaja, on (:)kivisildniku kirjastuse karvase käpa alt lasknud me…

  Rahvuslikkus — milleks? Küsimus võib tunduda puhtalt retooriline. Sama hästi võiks küsida, miks me üldse olemas oleme. Ja me justkui ei peaks iseendale oma olemisvajadust põhjendama. Aga kui vaatame eemalt ja kõrvalt, siis muutub asi keerulisemaks. See, mis meile tundub elementaarne, ei kipu selles ilmas üldse enam niimoodi olema. See, mis meile on justkui…