04 2021

    Paul-Eerik Rummo: „Taevast sajab kõikseaeg kive. Anakronistlik capriccio kahes vaatuses”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 117 lk.   Pealkiri on kohmakas, aga ma ei tahtnud lasta mööda juhust kohe midagi põhilist ära öelda, et arvustuses ennast kergemalt tunda. Tähendab, üritada jõudumööda püsida ühel lainel autoriga, kelle näidendis avaldub võime võtta raskeid asju — kive!…

    Nikolai Baturin: „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”. Menu Kirjastus, 2016. 135 lk.   Nikolai Baturini romaani pealkiri[1] on hästi valitud, küllaltki haruldane, et teose sisu ning olemus paari sõnaga sedavõrd selgesti esile tuleksid. Nomaadid, invasioon, Euroopa, unenägu… Ühendatud Euroopat on ju samuti Karl Suure unenäoks nimetatud, mis ei tähenda, et me sellesse unenäosse jätkuvalt…

    Kaheksas Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 25. maist 29. maini Kirjanike Majas, Keskraamatukogus, Lastekirjanduse Keskuses, teatrites, „Mustas Puudlis” ja teistes kohvikutes ning tänavail. mail etendati festivali eelüritusena teatris NO99 Eero Epneri, Hendrik Kaljujärve ja Kaarel Oja teatriteksti „Kodumaa karjed” (esitaja Jaak Prints) ja kuulati Indrek Koffi kuuldemängu „Eestluse elujõust” Viljandi Kultuuri­akadeemia tudengite esituses. Kahe…

    4.—7. maini toimus kolmeteistkümnendat korda Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista, kandes seekord alapealkirja „Müstifiktsioon”. Selle sõnaga sooviti rõhutada tänavuse festivali järjekorranumbrit ning selle inspireeritud salapära, mis andis tooni festivali üldises atmosfääris, samal ajal aga juhtida tähelepanu ka asjaolule, et ühel või teisel viisil leidub fiktsioonis, ilukirjanduslikus loomingus alati mingisugust salapära, sõltumata žanrist või…

    Sõnapaarist „õnnelik lapsepõlv” on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga. Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega „Õnnelik lapsepõlv” — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega,…

    Helga Nõu: „Nartsiss, meesteõgija”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 366 lk.   Kirjandusloos on arvutu hulk romaane, mis algavad pööningult / mere­mehe­kastist / mahajäetud maja keldrist / raudteejaama unustatud kohvrist leitud käsikirjast. Seesama juhtub Helga Nõu vastseimas romaanis. Kas järjekordne müstifikatsioon, et jutustada järjekordne fiktiivne lugu? Asja lähem uurimine näitab, et seekord on tõepoolest…

    Tõnu Õnnepalu: „Klaasveranda”. „Varrak”, 2016. 107 lk.   Kiil Nostalgia, nii nagu Johannes Hofer on selle 1688. aastal — mäletate ju, sel aastal oli erakordselt soe suvi, ma mäletan selgesti, olen seda hiljem ikka ja jälle unes näinud, et tollel kevadel me sõidame minu ju täiesti hästi abiellutud Lauraga linnast välja, mere äärde,…

    1 „Võtke riidest lahti,” ütles õde ning mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbi juurde. Sinna polnud midagi parata: õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan” ja kellega siin siis vaielda. Nõtke liigutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning jättis mind üksi. Mõni minut siin ahtas…