03 2021
-
LOOMING/4/2017
Triin Soomets *kiitusest mul hakkab endast hale / *olen kolmnurga külg jt luuletusi Peeter Helme Vendade maa. Katkend romaanist Kai Aareleid Loe mind Toomas Liiv Õmblusmasinad Jüri Kaldmaa Läbikukkunud riigikukutus / Maailma lõpp Hiiumaal jt luuletusi Kristiina Kivil De profundis — sõime sügavusest. Pihtimus Jan Kaus Naise laps Jürgen Rooste Minu luuletused / Registreerimisprotseduur…
-
Veaparandus
Eelmises „Loomingu” numbris ilmunud Maarja Pärtna luuleülevaatesse on sattunud eksitav viga (lk 407). „;paranoia” kirjastuses ilmunud „Kogutud teoste” autoriks on mitte Rein, vaid Raul Velbaum. Palume vabandust!
-
Asja ilust
On luuletajaid ja kirjanikke, kelle tekstid edastavad või loovad meeleolu, kutsudes kaasa elama ja tundma. On neid, kelle tekst on nagu võimas vool, kus sõnamass pöörleb või kihutab hirmuäratava kiirusega edasi, haarates kaasa lugejat, kellel pole enam võimalik sellest voolust kuivale pääseda. Aga on ka neid, kes ei tee ei…
-
Uusi raamatuid Rootsimaalt: taasleitud juured, sünged tulevikunägemused ja naise elu kui rollimäng
Rootsis on 2017. aasta kevadtalvel jõudnud ilma teha mitu romaani, ning kuigi osa neist peegeldab kahtlemata suuremal või vähemal määral keerulist (hetke)olukorda maailmas ja kodumaal, ei puudu üheski ka ajatumad jõujooned. Eesti lugejale „Loomingu Raamatukogust” kahe, Anu Saluääre ja Ruth Laidmetsa tõlgitud teosega tuttava Theodor Kallifatidese (snd 1938) raamat „Veel üks…
-
Tiit Tarlap 13. XI 1954—24. II 2017
Me võitleme, joome ja naerame, kuni lõpuks me haihtume põrmuks. Ei kellestki rohkem jää järele kui rajake tähetolmus. Sel’ rajake silma ei hakkagi, kes vaadata täpselt ei oska. Nii näinud on seda vaid vähesed, kes ära ei lasknud end osta. Need Tiit Tarlapi viimaseks jäänud raamatu, 2016. aasta lõpus…
-
Teraapiline
„Ja nüüd võiksite rääkida näiteks oma lapsepõlvemälestustest.” Innustus noore naise näos peaks nakatama ringina tema ümber sätitud gruppi. Aga need kümmekond istuvad oma toolidel krampis ja kammitsetult. Porilane lendab põrinal üle ringisistujate peade ning suundub saali akna poole. Põrin kõlab suures kõledas ruumis võimendatult ja pinge tõstab kokkukutsutute õlad kõrvadeni.…
-
Vabadus olla teine
Tõnis Vilu: „Kink psühholoogile”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 85 lk. Kelle varbad need on minu pastelse seina peal? Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile” Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja…
-
Kannatuse andmekandja
Maarja Kangro: „Klaaslaps”. „Nähtamatu Ahv”, 2016. 208 lk. Maarja Kangro on meister kirjutama asjadest, mis lähevad valesti. Kui novellides on tal valesti kord boyfriend, kes ei vasta ootustele, kord praad, mis pole päris see, või hoopis seltskond, kes on liiga väikekodanlik, siis esikromaanis „Klaaslaps” on päästmatult valesti sootuks tõsisemad, et…
-
Meeliskleva tuiutaja pärlendav hallus
Juhan Hellerma: „Tühjusse, kaugusse”. „Tuum”, 2016. 71 lk. Mida hakata peale raamatuga, mis algab eriti igavalt: „Aknast paistab täna õhtul kuu, suur kollane täiskuu. Üks sääsk oli tuppa tulnud, lõin maha” (lk 7)? Ja järgnevaski ei peljata sama tuhme argielu registreeringuid („Tramm seisis keset pimenevat õhtut. Juht luges lehte. Paar…
-
Kirjad sõgedate ajast
Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”. „Petrone Print”, 2016. 134 lk. Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta üks neid, kelle autobiograafia puhul on lugejal, kes mingilgi määral Märka tegemistega kursis, suured ootused. Võib-olla põhjendamatult suured,…