03 2021

Milleks ööpäev, kui täiesti tehtav on päevpäev, öeldakse sulle, ja paistab, et jääd mõttesse — et oledki minemas, uppunujume meelsasti näol — valgesse laeva, mis lubab sind päästa polaarjoone taha: seal on kindlus, kus seisab päev — — ja kes poleks päri — öö läheb meelest ära — ümber on kindluseseinad — olgu või ebakindlus…

* Vello Salole Sa olid valguse värav ja elava sõna läte, alati soe ja särav. Mis eales Sa võtsid ette, ka lõpuni viisid, visa, küll pillates haljaid nalju. Hea karjane olid, isa — ja tallesid oli Sul palju, päev pikk ja rikas. Nüüd mööda ööviiuleid tuul otsib sõnu. Kaks tahaksin Sinule öelda. Need sõnad on…

1 Algas kõik nagu ikka. Kuskilt sai midagi tellida. Kellegi kaudu. Välismaalt. Postipakiga. Kinnine FB-grupp. Kõverad naeratused. Vaiksed noogutused. Välja ütlemata sõna, mida kõik pidanuksid isegi teadma. Suurem osa ei teadnud. Juhan kuulis ludest esimest korda Anneli sünnipäeval. Seisti akna ja diivani vahel, veiniklaasid käes, ja söödi diivani kandilise seljatoe peale tasakaalu sätitud kandikult juustu.…

Helga Nõu: „Ingel ja idioot”. EKSA, 2019. 234 lk. Helga Nõu uus raamat on kummaline segu trafaretsest materjalist, mis on rüütatud uljalt moodsasse vormi, see põimib tondijutte, naistelektüüri ja ajaloojutustust. Säärane reaalsuse ja imelugude segamine on iseloomulik ka autori varasemale loomingule. „Ingel ja idioot” on põhiolemuselt lihtsakoeline oma juurte otsimise lugu, kuid kirja pandud nagu…

Kui Oskar vene keele klassi jõudis, olid tunnid Jurjevi Reaalkoolis juba alanud. Vahetunnis oli värskel 2. klassi õpilasel asja usuõpetajaga, kes tahtis temaga kõnelda sisseastumiseksamil usuõpetuses saadud puuduliku hinde pärast. Kui Oskar oli piiblisalmi sealsamas peast ette kandnud, sai ta loa tundi minna. „Aga klassi avatud ukse juurde jõuan just ühel ning samal momendil isand…

PEETER HELME: Mida te viimati lugesite? LEO KUNNAS: Viimati lugesin Heinrich Weinbergi „Tõrkeotsingut”. Kahjuks jõuan igal aastal lugeda läbi ainult paar kodumaist ulmeraamatut. Raamatuid on nii palju ja minu suutlikkus on nii vilets. Võrreldes nõukogude ajaga on ka aeg väga erinev: siis oli iga ulmeraamat suur defitsiit ja loeti läbi kõik, mis ilmus — oli…

Ennevanasti Ennevanasti, kui ilmad jagunesid enesetapuilmadeks ja matuseilmadeks, oli matuseilm päikesepaisteline, nukra valguse ja kõleda tuulega. Enesetapuilm oli päikesepaisteline, kalgi valguse ja lõikava tuulega. Kevad oli luitunud ja pikk. Plaat jäi kordama Concerto de Aranjuezi aeglaselt mõtisklevat teist osa, plaati tuli edasi aidata hüpleva kolmanda juurde. Õues oli enesetapuilm… Nädala pärast, matuseilmaga, maetud lähedaste nutukahina…

Essee Selgituseks: Nimetan oma kirjatööd esseeks, mitte arvustuseks, kuigi olen selle kirjutamisel (ja kirjutamiseks) analüüsinud Jaak Jõerüüdi novelli „Lõputu sõlm ehk geomeetria õppetund” ja sellele ka korduvalt viidanud. Nimetan oma lugu esseeks, sest minu eesmärk ei olnud siin J. J. novelli arvustamine, vaid kasutasin seda ühe iselaadse nähtuse uurimiseks. Ei oska seda nähtust teisiti nimetada…