01 2017

    Peeter Oleski artiklisse „Värsistuudium keele kaudu” („Looming” nr. 7, lk. 990—999) on sattunud rida eksitavaid vigu. P.o.: Virányí, László, Szabó, József, Jenő, Jakó, Berecski, „Petőfi Sándor Összes költeményei”. Toimetus vabandab.

  * Tihased nokivad tasapisi tyhjaks päevalillede näod. Mina lappan läbi mõned kallid raamatud. Sinna jääb veel kyll leida. Öösiti, kui akna kuma sirutub õue, istub maja juures ritsikas. Ta teab, et palju pole jäänud. Võtab pimedalt lisa. Ta hiline laul on mu moodi. * Jah, Santōka[1], vihmapiiskade hääl vananeb koos minuga, läheb kylma kannul…

    Tiina Laanem: „Õnnelik jää”. „Pegasus”, 2012. 154 lk.   Tiina Laanemi raamat „Õnnelik jää” koosneb üheteistkümnest loost, mis kõnelevad Eestis soovmõtlemiseks saanud õnneliku jää tootmisest. See lause ei olnud just kõige arusaadavam, selgitan lähemalt. Laanemi ühiskonnakriitika seisneb järgmises — inimesed sagivad ülearu, tihtilugu mõttetult, ning muutuvad tunde- ja tahtevabadeks robotorjadeks, vaikivaks enamuseks. Inimesed,…

    Kodaverest pärit Mari Vallisoo luule eelõitseng jääb 1960. aastate teise poole Tartusse, legendaarse Vello Saage kirjandusklassi aegadesse, tollastest koolialmanahhi „Tipa-Tapa” numbritest leiame terve luulekogu jagu tema kergejalgseid värsse. Pärisdebüüdiks sai siiski kümmekond aastat hiljem „Kallid koerad” (1979), mille kriitika võttis vastu harvanähtavalt üksmeelse tunnustusega. Noore autori lennukas mängleva kerguse vaim, mis samas pürgis…

    Helle Helle on üks tänapäeva tunnustatumaid prosaiste Taani kirjandusmaailmas. 1965. aastal sündinud Helle Krogh Hansen avaldas esimese jutustuse 1987. aastal ajaleheveergudel, ent tõsiseltvõetav debüüt Eksempel på liv („Näide elust”) ilmus 1993. aastal, ja seda juba siis, kui ta oli oma kirjanikunimeks võtnud vanavanaema perekonnanime Helle. Ta teosed on kahtlemata modernistlikud, võib öelda, et…

    Juku-Kalle Raid: „Ja teisi luuletusi”. Ema ja Isa OÜ, 2013. 88 lk.   Juku-Kalle Raid ei ole luuletajana tundmatu — käesolev raamat on tema kolmas autorikogu, lisaks on ta luulet ilmunud kahes kirjandusrühmituse „Õigem Valem” ühisraamatus („Õigem Valem”, 2000; „Enam-vähem”, 2003). Kes on mainitud teostega tuttav, sellele võib öelda, et uues kogus jätkab…

    3.—5. juulini korraldas Tartu NAK Tsoorus 14. kirjandusseminari „Lätete pääl”, seekord alapealkirjaga „Kuidas elada?”. Ettekannetega astusid üles Hasso Krull, Veiko Märka, Peeter Helme, Leo Luks, Terje Toomistu ja Kiwa, Vahur Afanasjev, Olavi Ruitlane, Mihkel Kunnus, Piret Bristol, Jüri Kolk, Kristel Mägedi, Valdur Mikita, Katrina Helstein, Mehis Heinsaar, Kristi Haljasoks ja Mari Niitra. Lisaks…

    Tundub kummaline, et eesti kunsti suurkujule Konrad Mäele võib tänapäeval mitte ainult mõtelda, temast monograafiaid kirjutada, vaid teda võib ka mäletada, ja seda väga isiklikult. Mõistagi ei saanud ma kokku puutuda kunstniku endaga, mõnel määral vaid tema kolleegidega, kes teda isiklikult olid tundnud ja mälestusi jagasid. Kuid on olemas eelkõige tema maalid, midagi…

    Suviti vanaema juures olles kuulsin suuri inimesi kasutamas sõna „kotipoisid”, vahel pandi selle ette ka täpsustus — „vene”. Selle sõna tähendust ma ei teadnud, kuid kontekst ütles kõik. Sõna kõlas juhtudel, kui leiti järjekordne põhjus kiita Pätsi-aegset ülemaalist lausausust, mille avalduseks oli näiteks selline huvitav meenutus, et majauksi ei lukustatud ning aidadki jäeti…

    Elo Viiding: „Teised”. „Tuum”, 2012. 174 lk.   Lõpuks on ikka nii, et teised on lihtsalt teised. Olendid, kes küll käituvad vähemasti füsioloogilisel tasandil umbes nagu meie; ühiskondlikud loomad, kellest justkui eeldame, et neid seob meiega mingi olemuslik sarnasus, kuid lõpuni kindlad ei suuda me selles iialgi olla — oleme sünnihetkest alates üksi…