01 2017

  „Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast”. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 164 lk.   Vastset kogumikku iseloomustab tabavalt sarja üldnimetus, kuhu raamat kuulub: etüüde nüüdiskultuurist (nr. 4). Kui sarja eelmised numbrid keskendusid igaüks ühele autorile (Ehlvest, Unt, Heinsaar), siis vastne vihik on nii temaatiliselt kui žanriliselt kirju, isegi heas mõttes eklektiline. Pealkirjas välja kuulutatud fantastika mõiste…

  Mart Kivastik: „Vietnami retsept”. „Väike öömuusika”, Tartu, 2012. 285 lk.   Mart Kivastiku „Vietnami retsepti” ilmumisest on tänaseks piisavalt aega möödunud, et esimese vaimustuse lahtumise järel rahumeeli tagasi vaadata ja muheldes küsida, kas midagi meelde ka jäi. Ja kui, siis mis nimelt. Ja kumb peale jäi, kas Kivastik või Vietnam. Või retsept. Mulle meeldib,…

  Mehis Heinsaar: „Ülikond”. „Menu Kirjastus”, Tallinn, 2013. 157 lk.   Heinsaare novellid on omaette mõiste, mida kuuldes lisakommentaare polegi vaja. On selge, et tegemist on tekstidega, mille autoril on oma äratuntav käekiri, mõttemaailm ja andunud lugejad. Arvan ka ennast Heinsaare loomingu austajate hulka ja seetõttu avasin tema uue novellikogu rõõmuga. Kuigi „Ülikond” on kokku…

  Mari Vallisoo: „Viimäne vihim”. „Ilmamaa”, Tartu, 2013. 103 lk.   On nii, et inimesed lahkuvad, veel siin viibijaile aga jääb alles nende hääl, nende sõna ja mõte. Mari Vallisoo puhul pole kahtlust — elus omapäi olija, üksi kulgeja, on tema luule puudutanud mitme põlvkonna lugejaid. Olgu kirja- või kodaverekeelne, Vallisoo on äratuntavalt omahäälne. Ajaülene.…

  Kirjanikuna teadlaste seas olla on pisut pentsik, kõigil on siin ette kanda konkreetsed teemad, uurimisvaldkonnad ja rääkida ilmselt mingitest rahva­luulealastest avastustest. Minul teaduslikku juttu rääkida ei ole ja ma isegi ei tea täpselt, mida transmediaalne siire tähendab. Aga ma aiman, et mind on siia kutsutud, kuna ma olen oma loomingus sageli kasutanud folkloorset ainest…