Ostsin jõulude ajal soodusmüügist Kalju Kruusa nimelise kaasaegse poeedi luule­kogu – kas see on mingisugune luule?! Ja need y-d!!!

HAIGEKASSAKAARTI ENAM EI OLE
ei tea mida ette vytta
hakka füüsilisest isikust ettevytjaks
aga mis myttes ettevytjaks
mida luuletaja ette vytab
pliiatsit ja paberit ja klahve ja kuvarit
lihtsalt hakka
hakka füüsilisest isikust hakkajaks
hakka pääle
ole füüsilisest isikust päälehakkaja
füüsilisest isikust käiseüleskäärija
mida iganes
füüsilisest isikust
füüsilisest isikust
pneumaatilisest olevusest vireleja ja viriseja
ja mulle eneselegi hakkab pikapeale
nii tunduma
kuigi tegelikult olen
füüsilisest isikust luuletaja
ja luuletan
füüsilisest isikust
füüsilisest isikust

Tsitres 31.5.2009

Nii kaeblevad kirjanikud, need „oma arust” kirjanikud. Olen minagi klassikalise kirjandusega kursis, ega ma harimatu ole – nooruses õpetajana töötanud. Mitte midagi ei ole, kujuta ette, haigekassakaarti ei ole! No ja siis?!

Nii palju võiksin küll kirjanikelt lugejana vastu küsida, et kas Dostojevski kaebles, kas Bulgakov seisis, käsi pikal, mingisuguse institutsiooni ukse taga, et antagu raha – nagu meie skribendid seal kultuurkapitali ukse taga? Ei ja veel kord ei, neil oli ANNE ja VÄÄRIKUS, mida sellistel pole, olgu nad pealegi kirjanike liidu liikmed! Kaeblevad ja kaeblevad, ülbikud, et peavad äraelamiseks teiste varesejalgu toimetama (sic! „teiste varesejalad!” – missugune üleolek ja põlgus!) lugematutes intervjuudes, mida teised, lihtsa töö tegijad, trükikojas varavalges paljundavad. Kultuursetele inimestele meelelahutuseks, hommikukohvi kõrvale. Nemad peavad mingit muud tööd tegema, kusagil kontoris oma tunde täis istuma! Kõrgugu enne päriskirjanikeni, siis tulgu raha nuruma. Kas nad siis õhtuti ei saa kirjutada, kui lapsed magavad? Või öösiti, kui kogu pere magab – kui kirjandus nendele nii suur hobi on! Inimene leiab oma hobideks ikka aega. Rääkimata kutsumusest. Kutsumus tähendab seda, et selle nimel saab ka nälgida.

Näljasel inimesel on teravdatud tajud, kirjutati Naistelehes. Seda väidavad nii psühholoogid kui ka usu kaudu valgustuseni jõudnud inimesed. Teravdatud tajud, see tähendab, et ka kirjanik peaks oma elus mingil perioodil nälgima – et luua oma teravdatud tajudega surematuid teoseid. Naistelehte ma ikka loen, sest seal ilmub intervjuusid meie tuntud poetessidega – vähemalt räägivad nad inimkeeli, inimeste asjadest; ka majapidamistöödest, aiapidamisest ja lastest. Nemad sisendavad lugejatesse vähemasti usku, et kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.

Muidu aga ma lausa ei talu neid kirjanikke. Kirjandus on alla käinud, luuletajad ei suuda enam riimidagi, prosaistid ei oska lauseid moodustada, ilus eesti keel on täiesti ära rikutud.

Nendel on raske, aga mida mina, lihtne inimene, tegema pean? Aga kuulaku nad siis natuke ka minu elust, kellel mul on selg haige ja kes ma ei saa enam kontori­tööd teha. Mõelgu, mida mina tegema pean, arendagu endas natukenegi empaatiat. Maitsku ka minu elu – saavad kah natukene ainest, millest kirjutada, muidu istuvad oma elevandiluust tornides, lihtsa inimese hing jääb neile üha võõramaks ja kaugemaks.

Panen siis oma loo ka kirja – võtku siit materjali või ammutagu ainest oma halisemiseks, mille eest neile veel preemiaid jagatakse, või mida iganes. Palun, austet kirjanikuhärrad, siin on siis minu lugu!

 

Aedniku või koka tööd ma ei oska, seega pean endale mingi muu ameti leidma, kus ei tule järjest kaheksa tundi sundasendis istuda. Kandideerin niisiis lasteaiaõpetaja abi ametikohale. Olen 45-aastane naine, välimuselt küll vähemalt viisteist aastat noorem, sest ma vaatan hoolikalt, mida ma endale näost sisse ajan – ega mul pole õieti rahagi endale muud osta kui tatart ja teed –, aga no ega ma litsi lööma ka ei hakka!

Enne kontoritööd töötasin ma niisiis õpetajana, aga selle palga eest ei saanud ma elada. Elan koos mehega, lapsi meil temaga pole. Miks? Sest mu mees on nii­samuti õpetaja. Ta on lapsi terve oma elu näinud, nendele pea kogu oma vaimse elu pühendanud, isegi mingeid aastaarve pole ta nende käest nõudnud, ainult veidi komasid õigetesse kohtadesse, aga üks õpilane viskas talle mobiiltelefoni näkku, kui mu mees püüdis talle seletada meie oma Friedebert Tuglase imelisi meeleseisundeid. Õpilane oli parajasti TikTokis ja ekraanist vaid korraks – õpetaja mõistvail sõnul „hetkekeseks” – loobumine, mõnu katkestus, tundus talle talumatu.

Mitte miski ei konkureeri ekraaniga – seda peaksid kõik haridusministeeriumi ametnikud teadma! Aga ei, nemad sunnivad õpetajaid õpilastele rääkima meie pühadest klassikutest. Mis sellest kasu on, see on ju selge keele ja kultuuri rüvetamine. Räägi ainevalus narkomaanile magusatest maasikatest, pardipraest, panna cotta’st või crème brûlée’st, too vaatab sulle põlevate silmadega otsa ja lööb su mättasse!

Telefoni kest purunes tollest viskest, kuna mu mehe pea on kõva.

Poisi ema loovis järgmisel päeval klassituppa ja ütles, et mu mehel tuleb lõhutud telo välja maksta: nende perel ei olevat raha iga kuu uusi iPhone’e osta – nemad ei kummarda asju, vaid praktiseerivad mindful living’ut ja nõustavad inimesi spirituaalselt. Tänapäeval olevat hädalisi palju. Mu mees võttis siis uue telefoni isikliku järelmaksu peale, seepeale poisi ema leebus ning andis talle oma Kalamaja stuudio nimekaardi ja ütles, et kui õpetaja nende mindful living’u kursustele tuleb, saab ta kindlasti kümme prossa soodukat – tema kui ema teab, et õpetajad ei ole rikkad, aga haridus on tallegi südamelähedane teema, Perekooli foorumis on ta sellel teemal paljusid valgustanud ja mõttekaaslasigi leidnud: mida rohkem õpetaja palka saavat, seda parem ta õpetajana on! Erakoolid olevat hea näide sellest, kuidas õpetajad on endaga rahul, õpilased õnnelikud ja hariduse andmine kui läbimõeldud süsteem toimivat laitmatult.

Ühiskonnale olevat ometigi vaja haritud inimesi, kes suudaksid oma stuudioid avada, kes suudaksid teistelegi midagi õpetada ja südamest edasi anda – midagi, millest tõeliselt kasu on. Tema kui kogenud coach soovitas mu mehel ka endale paremat reaalsust manifesteerida – kõige tähtsam olevat uskuda iseendasse ja oma väärtusse. Too võimukas emme ütles ka, et mu mees tõmbab negatiivsust ligi, kuna poiss kodus kurtvat, et õpetaja keskendub tundides ainult negatiivsele – vanade kirjanike kannatustele ja hädadele. Selle asemel tuleks aga leida pigem juba olemasolevast positiivset ning tunnetada, kuidas noortel on meile, vanadele, palju õpetada.

„Tõelised väärtused ühendavad meid,” sidistas tolle raisus mehehakatise ema mu mehele kelmikalt, enne kui lahkus.

 

*

Laps on inimesetaoline olend, hoiatas mind mu mees enne, kui lasteaeda tööle kandideerisin. Lapse aju on inimajutaoline, korrutas ta, kunagine kirjanduskriitik ja olude sunnil praegune kooliõpetaja, mulle sugestiivselt, mõnuga: „Aju areng saavutab oma haripunkti alles kahekümnendais, mõnedel aga ei arenegi see kunagi piisavalt välja.” Muidugi selleks, et ma ametivaliku osas ümber mõtleksin.

„Mõni aju saavutab hetkelise küpsuse kahekümnendate lõpuks, ent siis hakkab sootuks taandarenema.”

Kui me kurameerisime, siis armastas mu mees seda „hetkelise küpsusega aju” kasutada minust ja mu isapoolse suguvõsa meesisenditest või inimeste üleüldisest infantiilsusest rääkides. Sedasorti ajutüüp tähendas tema jaoks peaasjalikult isekust, lapsikust, mõtlematust, soovimatust oma käitumist ja reaktsioone analüüsida, erinevatest elunähtustest ja kinnistõdedest edasi mõtelda. Ma küll ägestusin tema jutu peale, aga mõtlesin sealjuures alati oma kadunud isale, kellele ta oleks kindlasti meeldinud.

Kui olin noor, kordas mu isa alatasa, et tema tütrele sobiks meheks ainult väga tark ja korralik mees, kindlasti mitte mingi kunstnik ega näitleja. Ja hoidku joodikud eest! Küll oleks neil praegu omavahel koos tore seda inimesetaolisuse ja infantiilsuse teemat hekseldada.

„Ah, jäta!” nähvasin oma üliküpsele ja infantiilsust põlgavale mehele. „Mis seal ikka nii väga hirmutada… Lapsed nagu lapsed ikka!”

„Kas tead, et nende vanemad on ka inimesetaolised, mõni neist koguni taandarenenud ajuga! Sa pead hakkama nende emotsioneerivatele kirjadele vastama, miks nad kiigelt maha kukuvad, kuigi pole lubatud suurt hoogu teha, miks oma riided ära lõhuvad, kuigi neid on õpetatud mitte üksteist rebima, või miks kindad ära kaotavad, ehkki kindaid ei tohiks ka nalja pärast esikulakke loopida. Sina vastutad ja oled alati süüdi – kõik õpetajad on alati süüdi, kui laste elu ei suju laitmatult ja vanemate ellu kuhjuvad omaenda lastega tegelemise kaelast veeretamise tõttu tarbetud ebamugavused!”

Kui ilusasti on kirjutanud Artur Alliksaar:

Friedebert Tuglasele
Veider nähtus on süüme, – vahel näib, et on vaba ta,
sest mõistus ei suuda ta ahelaid tabada.

Ei aita meid tarkus, ei tahe ja hoolikus,
süngeks farsiks jääb elu ses maailmas poolikus,

kus me puhtamad püüded on määratud luhtuma,
meie lootused hääbuma, unelmad kuhtuma.

 

*

Ma ei tea päris täpselt, mida see lasteaiaõpetaja abi töö endast ette kujutab, aga loodan, et igapäevase arvutijõllitamise asemel leian eest vähemalt inimliku suhtluse ja palju füüsilist liikumist.

Maja, kuhu töövestlusele tulen, asub kesklinnas – see on uhke, remonditud, valge, puhas. Ja soe! Mitte nagu need kallid kesklinna firmade show-off-kontorid, kus minagi olen oma elus töötanud ja kus alailma kütte pealt kokku hoitakse. Ning mille omanikud – firmajuhid – peavad näitama, et suudavad city’s kalleid pindu üürida, kuid lõpuks peavad nad ikkagi majas tegutseva ühistu riiakate juhtide ehk korteriomanikest pensionäridega nõustuma, et küte juba veebruari lõpus maha keerataks.

Aga et koledalt turult oma odavat lõunatoidumaterjali ostvad tigedad pensionärid on nende miljoniliste pindade omanikud, siis maksab nende sõna, mitte uhketes ülikondades firmajuhtide-üürnike oma. Mis sellest, et su firmal on nimeks Cänd Consultations – kui pensionäride juhitav ühistu otsustab veebruaris korterites kütte maha keerata, pead oma moeka office’i jaoks leidma tagasi­hoidlikuma pinna mõnes teises linnaosas.

Lasteaed on aga viimseni euronõuete kohaselt toimiv ja korras, asub otse linna­südames ning kannab uhkusega rohelise lasteaia tiitlit, kuna lastega viibitakse palju looduses. Direktor, umbes viiekümnene lahke olekuga naine, räägib mulle, et nende kollektiivis väärtustatakse meeskonnatööd. See on ka mulle tähtis. Tunnen ennast tema kabinetis koduselt, vastan, et ka minule on hea töökliima oluline.

„Kas te ei ole õpetaja abi ametikohale pisut ülekvalifitseeritud?” küsib direktor ettevaatlikult.

„Ehk olengi,” vastan, „aga tahaksin teha midagi muud, midagi uut, midagi senisest erinevat. Erinevat paberitööst, arvepidamisest, raamatupidamisprogram­mist ning dokumentide ja arvete vormistamisest. Mul on aastatega välja kujunenud krooniline seljahäda – see on kange sundasendis istumisest.”

„Aga teil on ju kõrgharidus, olete kunagi isegi õpetajana töötanud, miks te kohe õpetajaks ei taha?” uurib direktor lahkelt edasi.

„No… ma ei ole selline inimene, kes tuleks kohe teise eriala pealt niimoodi enesekindlalt, prauhti… Tahaksin enne kohaneda, õppida kogenumate pealt, vaadata, kuidas need asjad käivad… Kindlasti ei ole lasteaialaste õpetamine kerge – ma vajan ikkagi algkursust. Mina tegelesin omal ajal ju koolilastega, ja ajad olid teised, hoopis teised! Toona lapsed veel austasid õpetajaid. Praegu õpetajaid tulistatakse…”

„No vaevalt nüüd lasteaiaõpetajaid!” naljatab direktor.

„Ega tea midagi, relvatööstus on arenenud, ja vaevalt et enam lastelegi relvi keelatakse,” vastan skeptilisel toonil.

Töövestluse käigus selgub ka, et õpetaja abi ametikoht sellisel kujul sügisest alates kaotatakse – kui ma soovin sel kohal edasi töötada, pean läbima koolituse, mis annaks mulle lapsehoidja kutsetunnistuse. Koolitus maksab ligi tuhat eurot, ilmselt maksab osa sellest kinni riik. Tõenäoliselt aga peaksin juba praegu oma 850-eurosest brutopalgast koolituse jaoks märkimisväärselt suure osa kõrvale panema.

Õppetöö toimuks õhtuti, peale tööd – see tähendab, pärast kahekümne lapse nõude ja lasteaia nelja ruumi koristamist kolm korda päevas. Õppepraktikana läheks aga kirja mu päevane töö lasteaias ja lastega – see tähendab peaasjalikult koristustegevus ja mõningane õpetaja assisteerimine õppetöös: laste ­kääride, paberi ja plastiliiniga varustamine ning liimi ja guaššvärvide eemaldamine lauaplaadilt.

Luban pakkumist kaaluda. Miskipärast meenub mulle mu esimese klassijuhataja julgustav lause ajast, mil olin umbes kümnene ja proovisin innukalt hiigelsuure koristusharjaga, mis mulle aeg-ajalt pähe kopsas, klassipõrandat puhtaks rookida. „Tublid tüdrukud saavad ikka hakkama!” Ja mina rookisin, selle asemel et viriseda.

Nagu virises keegi Leene Vee nimeline luuletaja, kes avaldas värske kapitalismi tuules mingisuguse eksperimentaalse teose pealkirjaga „Internaliseeritud miso­güünia”. See Vee on muidugi eelmisest sajandist, praegu on neid vist terve põlvkond peale tulnud, kes tema vaimus hädaldamist ja virinat toodab, ühega viska teist. Vee kohta kirjutasid asjalikud mehed omal ajal õigesti, et temas puudub selline emalik hellus, et ta ei oska sellist sooja ja kodust luulet luua, mis temast õige poetessi teeks. Et ta on üks sinisukk, linnapreili ja üks igavene vares Barbarus, kes küll sotsiaalsetel teemadel viriseda jaksab, aga kellut ise vaevalt õigesti käes hoida või mörti segada oskaks, näljane maimuke puusal, nagu tublile nüüdisaja feministile kohane!

Nii et ühegi säherduse elukauge viripilli raamatut mina enam ei osta.

Viimane piisk oli selle Kalju Kruusa lugemine, kes oma küllap purjus peaga (eks ta oma joomaraha sai kah sealt kultuurkapitalist!) ära kaotatud haigekassakaardist kirjutas – tuju läks ikka täiesti nulli. Milleks kirjutada lameda keelega mingisugusest nürist olmest? Argipäevast saab ju ka teisiti luuletada – nii, et lugeja silmadel poleks valus.

Ent kirjandust ma ometigi armastan. Seetõttu loen hoopis klassikuid.

Kas on tänapäeval midagi sellistele värssidele vastu panna?

Maimuke ei häälitse… Kas ongi enam hinges?
Issameie noorikul läks segi meelte pinges.

Hüüdis püharistikest – ei võõras veelgi iitsa:
äragi kuid tundis juba kübara ja piitsa.

Kahvatuna kumas läbi koidueelse hägu
koju jõudnud laadalise noor ja range nägu.

(Kersti Merilaas)

 

*

Toiduga lähikontaktis olev hooletöö tegija peab esitama tervisetõendi, et ta ei põe tuberkuloosi. Mitte mina pole ohus (võiksin saada sarlakid, millesse ma pole varem haigestunud, rääkimata muudest kergematest viirustest), vaid olen ise lastele potentsiaalne ohuallikas.

Mu fantaasia hakkab tervisetõendi nõuet seedides tööle: ilmselt peljatakse, et õpetaja abi on alkoholismi tõttu eelmisest töökohast vallandatud, oma tervise käest lasknud ja põeb nüüd tiisikust. Nii madala palga eest keegi ju sedasorti tööd vabatahtlikult ei tee, üksnes häda sunnil! Panen arstile aja kinni, niikuinii peaksin oma tervist aeg-ajalt kontrollima.

Analüüsid näitavad, et olen terve. Seega kõlblik ühiskonnale kasulik olema.

Jumal tänatud, et ma ei hakanud omal ajal kirjandusega tegelema ega loomisluulus elama – vähemalt pakub elu mulle tegeliku väärtuse loomise võimalust!

 

*

Esimesel päeval laste keskel tundub, et mind võetakse omaks.

Päris raskeid natuure ei paista olevat, aga mind on hoiatatud, et üks „omamoodi” poiss ei ole veel lasteaeda tulnud. Tema eelistavat riietes magamist ja tegevat üldse ainult väga kindlaid asju. Teda ei tohtivat ka pahandada. Poisil on küll tugiisik, aga et too on alles noor ja õpib koolis, siis ei saa ta hommikupoole poisiga lasteaeda kaasa tulla.

Taipan, et teised pedagoogilise hariduse omandanud proovivad mulle maakeeli autismispektri häiret selgitada – olen muidugi nähtuse kohta piisavalt lugenud, harimatuses ja vanamoodsuses mind süüdistada ei saa. Pealegi on ühiskonnas autismispektrit rohkelt, nii et selle kohta ilmub palju teaduslikke artikleid.

Noogutan ja ütlen, et ma olen erinevate spektritega vastava kirjanduse kaudu hästi kursis ja et katsume ikka toime tulla.

Selgub, et poiss ei ole valmis lasteaias olema. Esialgu tuuakse ta lasteaiaga harjuma, paariks päevaks nädalas. Esimesel päeval viskab ta ennast põrandale ja keeldub rühmatuppa tulemast, aga ma saan ta kuidagi esikust edasi, kui luban, et tema kaasa võetud autod saavad teiste autodega suurteks sõpradeks ja me võime autodest laua peal mitu täiesti ühesugust rida moodustada.

Kui lõunalaua katmiseks läheb, ei jõua ma oma autoridade-ideed ära kiruda, kuna ainsatki masinat ei tohi millimeetrigi võrra liigutada, aga supitaldrikud tahavad väljajagamist. Annan alla ja jätan autolauale taldrikud panemata, lohistan selle teistest – söögilaudadest – eemale. Et autismispekter on üliinimlik, minusuguse lihtsa inimese piiratud tajude jaoks masinlik, siis mingeid plusspunkte ma sellega ei teeni – kui, siis ainult jumala enda ees.

Supp saab kõigil lastel siiski söödud ja ka autod omavahel tülli ei pööra.

 

*

Sõnad võtavad jälle üle
jooned hajuvad värvid tuhmuvad
häälikud tasa häälitsevad
ööbikutega rööbiti
saar saarde sukeldub

(Ivar Ivask)

Nelja-aastane tüdruk ütleb „kümne” asemel „punne” ja tema kõnest on väga raske aru saada. Ta olla kannatanud keskkõrvapõletiku all, sellest oletatav kõne-mahajäämus. Tüdrukuke käib eripedagoogi ehk logopeedi juures, kiisuhäälne eripedagoog viib ta endaga kaasa neljapäeviti. Oma nime kirjutab laps kenasti, oskab juba väikesi ehk kirjatähtigi, meisterdab plastiliinist igasugu olevusi imehästi, tundub olevat kunstiandega.

Temaga tuleks palju tööd teha – hakata ka kodus arusaadavalt ja sõnu õigesti korrates rohkem kõnelema, mainib vanemõpetaja. Kõrvapõletik polevat põhjus, arvab ta, vaid hoopis tagajärg tähelepanuta jätmise eest.

On tunda, et vanematel ei ole mahti Facebooki kõrvalt lastega piisavalt rääkida, üksikute õnnelikega vestlevat õpetaja sõnul vanaema ja vanaisa, kellel nutitelefonis istumise asemel on aega päriselt suhelda. Kust sellist täiskasvanut võtta, kui pole vanaema ega vanaisa, kes saaks sedasorti suhtlemistööd teha?

„Eks meie siin siis räägime,” sõnab ta entusiastlikult ja rõõmsalt. Tore naine, arukas!

 

Minu tööülesannete hulka kuulub toidu serveerimine ja rühmaruumi korrastamine: saan teada, et majas palgal oleva koristaja ülesandeks on koristada vaid üldruume, mitte aga rühmatube. See tähendab, et lisaks õpetaja abistamisele pean kraamima elu- ja magamistuba, samuti esikut ja WC-d.

Teen ära väiksemad puhastustööd, et hiljem oleks kergem. Nühin puhtaks vannitoapeeglid ja kraanikausid, lasen desoainega üle vetsupottide prill-lauad ja lõpuks loputan need ka veega üle, et keegi desoainest mingit allergiat ei saaks. Kahjuks osutub töö tulutuks, sest keegi pole poistele eraldi selgitanud ja korrutanud, et prill-laua peale ei tohi siristada. Õpetan lapsi ka WC-ust enda järel sulgema – kogu rühmast oskab seda ainult tüdruk nimega Marleen.

Pean pidevalt meenutama, et vetsuuks tuleb sulgeda käratult, mitte tagantkätt pauguga kinni virutada. Küllap seegi treenib pidurdusprotsesse omal moel. Õpitakse küllaltki kiiresti – on hakanud tekkima harjumus uks inimese kombel sulgeda.

Esimene päev on läinud talutavalt. Kodus võtan kätte Juhan Viidingu „Elulootuse”.

Suure kirjaoskuse tausta
päris hästi ei teata.
Kulupead kummarda, hallpead austa –
kuhu see kõik on jäänud?
Mida ei teata, seda ei teata.

Juusteta.

Mütsita.

Peata.

Eks ole tabav?! Vaat, vanasti osati kirjutada, igas luuletuses oli selge sõnum sees!

 

*

Teisel päeval tajun, et lapsed hakkavad minuga tasapisi harjuma. Enamik lapsi harjubki uute nähtustega kiiresti, kuna neid ei vangitse eelarvamused. Täis­kasvanud minu isikut nii ruttu taluma ei hakkaks, seda tean oma endisest töökohast. Ega ma ei olegi meeldiv inimene!

Serveerin toitu ja pesen nõusid, kuna see on põhiline õpetaja abi ülesanne – mulle meenub, et vanasti öeldi õpetaja abi kohta söögitädi.

Lapsed jätavad toidu järele, väga palju lendab solgi- ehk biojäätmete ämbrisse. Küsin, kas lasteaed teeb toidupangaga koostööd, et jagada üle jääv toit hädasolijatele. Õpetajad leiavad, et äraviskamine on halb, kuid lasteaia juhtkond toidupangaga koostööd ei tee. Mõte raiskamist vähendada tundub neile niisiis pikemas perspektiivis hea, ainult et kuidas seda korraldada? Kes toidu tasuta minema viiks? (Mina, õpetaja abi?) Seda tuleks ilmselt taksoga teha, linnavalitsusel praegu eraldi toidu äraviimise teenust pole.

Laste suhtumine toitu on heaoluühiskonnale omaselt kapriisne, üksikud tänavad, kui oma söögi kätte saavad, enamik krabab toidu räuhti, otsekui loomaliku nobedusega enda kätte. Harilikult tänavad need, kes oskavad ka lusikat õigesti käes hoida. Üldjuhul aga kuulutatakse kõva ja pahura häälega üle maja, kui toit ei maitse või on suisa vastik.

Koristan, kraamin, loputan rasvased nõud, pistan nõudepesumasinasse. Nõude­pesuvahend on ökoloogiline, kohalikku päritolu. Väidetavalt mittemürgine. Perenaist see ollus paraku ei aita ning mürgise, aga efektiivse Ameerikamaa koduperenaiste abilise – klassiku Fairyga – ei konkureeri. Pole ime, kui pean kakskümmend taldrikut masinast välja võttes veel korra üle loputama. Otsustan edaspidi kodunt kaasa võtta paki soodat, see peaks rasvaste nõudega jändamisel kõige kindlamaks abiks olema.

Küürin laudu, pühin põrandalt maha aetud piima.

Lõuna ajal pakub mulle end appi Morẻn, minu uus sõber, tark ja asjalik, veidi jässakas prillidega poiss: „Ma õpetaja Kerlit ka aitasin!”

Tore! Tänan Morẻni ja luban tema pakkumise edaspidi kõrva taha panna. Eelistan siiski pudrukulbiga ise töötada, et peaksin pärast vähem laualt ja põrandalt mannalaga kraamima.

„Lapsed peavad proovima asju ise teha,” kuulen vanemõpetaja nõuannet.

See on muidugi õige – ise enda kaussi pudru tõstmine arendab motoorikat, koordinatsiooni, käe ja pea koostööd. Kuid kas seda ka kodus söögilaua taga arendada saaks ja kas emad-isad selle tegevuse üle rõõmustaksid, sosistab oma küsimuse minus hea toiduhaldja asemel isekas saatan. Lasen siiski paaril lapsel endale ise toitu tõsta, eks ta õigem ole. Morẻn on selles osas vilunum kui teised. Tema kohta võibki öelda, et ta on juba teel inimeseks olemise poole – inimesetaolisuse paha vaim on tema ajust vaat et juba alatiseks lahkunud. Millegipärast ütleb ta mulle söögitädi asemel õpetaja, kuigi ma sellise ametinimetuseni oma katseajal veel ei küündi.

„Õpetaja, mul on kodus mitu erinevat aabitsat,” teatab ta mulle, kui olen viimaks kraani all rasvast puhtaks loputatud kakskümmend toidutaldrikut ja piimaklaasid nõudepesumasinasse pannud ja me asume koos rühmas olevat koera-aabitsat vaatama.

Kaua ma mõistust stimuleerivale tegevusele pühenduda ei saa, sest keegi on lasteaia judoringi ajal püksi teinud ja ma pean leidma kilekoti tema märgade riiete jaoks. Lisaks ootab serveerimist õhtuoode ja peab aset leidma päeva viimane nõudekoristus.

 

*

Kolmas päev toob endaga kaasa suuremaid muresid: Hannesel on eelmisel päeval kindad kadunud. Juba kolmandad kindad, no ei tahaks enam uusi osta, kurdab Hannese lasteaeda toonud ema. Tean ja arvan mäletavat kinnaste kadumise põhjust.

„Siin käis tõsine kindasõda,” ei suuda ma end tagasi hoida ja jätkan, naeratades kurjalt: „Poisid, sealhulgas kannatanu ehk kindaomanik, loopisid kindaid küll lakke, kapi otsa ja teise esikunurka ega kuulanud, et ei tohi. Peame seega kapipealsed ja -tagused nüüd kõik üksipulgi läbi vaatama. See võtab omajagu aega.”

Aitan vanemõpetajal otsida kindaid kapi otsast ja kapi tagant – õpetaja seletab hästi rahuliku ja meeldiva häälega, et kindad võivad olla mõnes teises kapis ja küllap need välja ilmuvad. Noor tragi ema on aga juba kõikidesse kappidesse vaadanud – nii palju siis privaatsusest, olgugi et alles põlvepikkuste inimeste omast.

„Ma loodan, et te leiate need üles, lapsed peaksid õpetajaid ikka kuulama! Kui ei kuula, on see õpetajate viga – täiskasvanul peaks ikkagi autoriteeti olema!” puhiseb noor südikas naine ning lahkub tähtsalt oma küllap ühiskonnale kasulikku tööd tegema.

Hannes on lisaks kinnastele kaotanud ka oma kalli legomehikese pea ning asub seda oma riidekapist otsima. Selleks on ta kõik isiklikus kapis leiduvad asjad riide­ruumi põrandale laiali loopinud. Pead kapipõhjas pole. Palun tal oma riided kappi tagasi tõsta, ta ei tee algul muidugi kuulmagi. Viimaks hakkab vastumeelselt riideid kappi pressima, lisaks on ta kapi ülemiselt riiulilt leidnud hunniku pabereid oma vanade joonistustega ja surub need nüüd sinnasamasse riidekuhja peale. Kapp näeb välja nagu prügikast.

Ma ei kavatsegi asuda näägutama à la „kas ema on sul kodus teenijaks?”, vaid sunnin teda karmilt segadust likvideerima ja käratan, et tehku kapp korda! Niimoodi läksid küllap ka kindad kaduma.

Kärkimist ta kuulab.

Lastega tuleb kannatlik olla, meenutan endale hingamisharjutusi tehes. Lapse aju on inimajutaoline! Oh ei, inimesest on asi kaugel – moodsa aja lapse aju on türanni aju, kes tahab teisi, vähem häälekaid ekspluateerida! „Laps on kapitalistliku ühiskonna kehastus,” ütles mu lemmikkirjanik, kes aastakümneid vabrikus tõelist elu maitses, fondidest rahanurumise asemel.

Tema tugevaim instinkt näikse olevat teiste nõrkuste ja headuse ärakasutamine – hea tädi peab põrandalt tema riided üles korjama samal ajal, kui temal on midagi palju tähtsamat teha, näiteks oma uue automudeliga teiste ees uhkustada või mõni samasugune metallihunnik hetkemõnu ajel looduses lagunematuteks osadeks lammutada. (T. W.)

Lasteaiaõpetaja peab lapsi armastama, korrutataks selle mu õeluse peale. Tõsi. Kuid kas ta peab lembima ka infantiilsust, pimestavat egotsentrismi? Vastus on – jah, ja veel kord jah! Ta peab seda armastama, armastama küllap ka iseendas, et seda häirimatult ja tasakaalukalt ohjeldada!

Silme ees peab tal pidevalt seisma õilis idee; idee õnnelikust täiskasvanust, kelleks pole ta ise, vaid laps, ning idee õnnelikust tulevikust, milleni tema ise iial ei jõua, arvestades tema palga väiksust ja stressist räsitud tervislikku seisundit, kui ta kord pensionil on.

 

*

„Õpetajad on kibestunud ja halvad,” julgustavad lapsevanemad teisi teadlikke lapsevanemaid netifoorumis nimega „Köökis ja nurkas” õpetajate terrorile vastu hakkama.

Kunagi tahtsid kõik õpetajad „baleriniks” saada – oma viga, kui paremat ametit valida ei osanud, naljatlevad nad.

„Kess ikka tahab saab direktoriks, politikuks, staariks, kelleksiganes, kess aga ei oska endale elus sihte seada saab õpetajaks!”

„Veelhullem, õppetaja abiks!”

„Väikse palkaga rumalaks ja koledaks vanamuttiks!”

 

*

Hannese kindad tulevad välja radiaatori tagant, keegi on need naljaviluks sooja kohta peitnud. See keegi on särasilmne Hugo, kes teatab kihistades, et ta soovis, et Hannese kätel ei oleks kunagi enam külm. Hannes saab vihaseks ja sööstab Hugole kallale. Hugo paneb käed rusikasse ja kuulutab trotslikult, et Hannes ei oska korralikult poksida. Hannes ütleb, et ta võtab homme oma poksijast venna lasteaeda kaasa ja vend võib tal päriselt silma siniseks lüüa! Lastekollektiivide klassika – suurem vend või isakuju. Õiglust toov jumalik printsiip. Kuidas kirjanikud küll aru ei saa, et niisugust pole, ning usuvad justkui igaveste tittedena kedagi, kes pilve piirilt alla laskuks ja neile nende eksistentsi eest peale maksaks ja kinnitaks neile nende väärtust, olgugi nad häbiväärsed jõuetud, kes ei suuda omaenda elule allaandmist tunnistada?

„Kokatädi on keeksi küpsetanud, kohe hakkame sööma!” hüüatan reipalt ja poks lõppeb – selleks korraks.

Midagi rõõmustavat kah päeva lõpuks, iseäranis Hannese emale – kinnaste leidmine tähendab, et me oleme siiski usaldusväärsed täiskasvanud, mis sellest, et üksnes algharidustöötajad!

Krõlovi sõnul:

Kes ise läinud loomult nurja,
eks see siis teisi hurjuta ja nea,
sest teisteski jääb leidmata kõik hea,
kui enda südames on ainult kurja.

 

*

Olen juba nädala jagu töötanud – kõige raskem, kohanemisaeg ja esialgne peata­olek hakkavad mööda minema. Töökaaslased on meeldivad, see on peamine asi, kinnitan endale.

Direktor kutsub õpetaja abid koosolekule. Kõigepealt peame leidma midagi positiivset, see ei tohiks raske olla. Et mõtted väikesest palgast laiali hajuksid, naeran sisimas mõnevõrra õelalt. Leiame üheskoos, et kõik on positiivne, ise­äranis see, et meil on töö. Mina tõstan esile seda, et teen päevas treppidest üles-alla joostes ja lastele toitu tassides üle 10 000 kohustusliku sammu – arvuti ees sund­asendis istumise asemel. Igas töös leidub alati üks suhkrutükk… Tundub, et paljud teavad, et see on ettevalmistus selleks, et meilt rohkem nõuda. Ja kõik teavad, et võimaluse korral lähevad nad silmapilkselt teisele, paremini tasustatud tööle.

Halvani me niisiis ei jõuagi, koosolek lõppeb enne ära. Seesugune koosolekute pidamine on pärit Ameerikast, kus guru või coach, kes elu pärismuredega silmitsi seismata ehk nende eest pagedes ja oma elumõnu säilitades, end toore elu eest mentorlusse nihverdades üritab musta töö tegijaid oma pealiskaudse õnnekontseptsiooniga uimastada.

Innovatiivne lasteaed, innovatiivne kool – neid kontsepte mõtlevad välja elukauged indiviidid, kellest vähesed on päriselt õpetajatena või siis hoolekande­asutuses töötanud. Sodist kaltsu nemad juba puhtaks ei pese, katkisest perest hinge ei paranda, vaid asutavad meelsamini OÜ, mille tegevusvaldkonnaks on „mentorlus ja nõustamine haridusvallas, innovatiivsete lahenduste leidmine”.

 

Õue peal küsib minult katkistes dressides poiss kõrvalrühmast, kas ma tean, mida tähendab „iiveldama”. Vaatan talle umbusklikult otsa ja uurin, kas tal on süda paha. Haaran tema kõrvalt pingilt kellegi rikkama lapse peene beeži tuulejaki igaks juhuks enda kätte, enne kui hilja.

„Niisama tahtsin teada,” lausub poiss mõtlikult. „Ei tea, kas ma täna perepäevale saangi minna, äkki läheb mul hobusega sõites süda pahaks. Kui ta liiga kiiresti kappab.”

 

Lasteaia tasulisele perepäevale rahvusteemalisse atraktsiooniparki lähevad vaid kuus last – siiski ei jääda perepäevalt eemale mitte iivelduse tõttu, vaid seepärast, et kogu lõbu maksab ühele lapsele 20 eurot.

Vihma õnneks sajab ja ilm on jahedavõitu – see annab vaesematele ja palju­lapselistele vanematele põhjuse nii suurest kulust keelduda ja teeselda laste tervisest hoolimist.

Juhtkonna peas on aga küpsenud hea idee – õuelasteaed, kuna on juba suvi.

Ilusa ilmaga süüakse hommikusööki terrassil. Uhan tuuletõmbe käes köögist terrassile ja tagasi, küll leiva, küll piima järele. Ikka on midagi puudu. Käin lapiga mööda laudu, et pudrulärakad uute pealetulevate sööjate isu ei häiriks, ehkki enamikul tundub pudruplekkidest oma vanuse tõttu veel sügavalt ükskõik olevat. Milline õnnis seisund!

Mina armastan korda ja puhtust üle kõige! Ka töökuulutuses sooviti inimest, kes armastaks puhtust. Võiks öelda, et puhtus on minu obsessioon. Ja mõnikord on pudrulärakas lihtsalt pudrulärakas.

 

Õuelasteaia päev lõppeb mulle kehvasti, haigestun ja mul tõuseb palavik. Jään nädalaks ajaks koju. Kodusolek tundub harjumatu, aga ma jõuan selle aja jooksul kaks raamatut läbi lugeda.

 

*

Olen taas terve ja tulen reipalt tagasi tööle, kus mind on pikisilmi oodatud. Minuga on tore.

„Ära tule kiige ette,” karjuvad kaks poissi õuetunnil, kui nende eest, teeseldult leebe naeratus näol, möödun, et kellelegi kiiresti järele joosta, kes parajasti suure puuhaluga vehkides kaaslast taga ajab, „sa lähed veriseks!”

„Oh, ei ma nii kergesti veriseks lähe, ma saan enne lihtsalt väikese müksu! Ma olen nagu raud!” hõikan jooksu pealt kiikujatele vastuseks.

Saan puuhalu omaniku ja tema võimaliku hoobi ohvri olukorra kontrolli alla, pakkudes neile välja võidusõitu kolmerattaliste jalgratastega. Liginen taas kiigele, mille hoog on ohtlikult suureks läinud. „Võta palun hoogu maha, ma ei kuule muidu,” valetan silmagi pilgutamata. Hoog peatatakse armulikult, sest jutt minu raudsest olekust on tõsine ja oluline.

„Aga kui kogu maailma inimesed sinu peal trambivad ja hüppavad, kas sa siis lähed veriseks?” pärib üks poistest kavalalt teemat jätkates. Talle meeldib minuga vestelda.

„Miks peaksid kogu maailma inimesed minu peal trampima ja hüppama?” küsin vastu.

Ta ei oska vastata.

Aga mina oskan – sest ma olen väiksepalgaline hooletöö tegija, lasteaiaõpetaja abi. Söögitädi. Ma pole juht ega ka muidu austust vääriv olend. Ma pole isegi edukas väiksemat sorti müügiagent. Ma pole isegi kirjanik! Ega õpetaja! Kõigest söögitädi! Ma pole tegelikult rauast, küllap ta tajub seda. Nagu tema vanemad, kellest üks, atraktiivsem, reklaamib end suure loosungiga: „MINA MÜÜN KA REAALSELT! HELISTA 5789440098!”

Poisile ma oma nõrkust ei tunnista – ta teab seda niigi, olgugi et ei oska seda oma kõhutunnet veel sõnadesse panna. Saan vanemõpetajalt teada, et ta küsib nii sellepärast, et ta on Ahvi aasta poiss. Ahvi aasta poisse on selles rühmas palju.

Pole vist mõtet lisada, et võidusõit kolmerattalistega on eelnenud puuhalu­stseeni võimalikule ohvrile niisamuti kehvasti lõppenud. Ta on esirattaga vastu liivakastiäärt kinni löödud ja nutab, puuhalumees tema selja taga röökimas: „Sa oled surnud sitapea! Sa oled surnud sitapea! Sa oled surnud sitapea! Sa oled surnud sitapea! Sa oled surnud, sitapea! Sa oled… surnud Lotte!”

Last nähes mõtlen: Jumalaga!
sa peagi minu koha saad,
sul aeg on õitsta – minul aga
aeg maha jätta õitsvat maad!

(Aleksandr Puškin)

 

*

Laps on valmis inimene. Olen selles veendunud, nagu fatalistid oma sõgeduses. Temas on kõik olemas, miski ei muutu. Kõike muud võib juurde tulla, aga „geeni­komplekti” enam eemaldada ei saa.

Marleen on just niisugune, valmis inimene: erakordselt arukas, selge silmavaatega. Miks ta veel siin lasteaias on? Kui ta parlamendisaali saata, kõneleks ta mõistlikumat juttu kui paljud poliitikud. Tõenäoliselt ka kordades artikuleeri­tumalt, ning peaks ennast paremini üleval kui nood õllekõhuga põmmpead, kes ennast sügavad, nihelevad ja imelikke grimasse teevad, kui jutuks tuleb lisa­eelarve. Marleen on prokuröri tütar, kas siin mängib rolli vanema mõistus?

Kui õnnelik laps, kui helde on saatus, see tähendab geneetika temale olnud! Kas minust on tänu pidevale sotsiaalsele alandusele saanud eugeenik, fašist? Kas ma tõesti usun vääramatusse, ettemääratusse? Kas temastki saab prokurör, nagu on tema isa ja ema? Või saab jumalaga tingida?

„Kelleks sa saada tahad?” küsin Marleenilt. Lihtsalt selleks, et midagi rääkida, samal ajal, kui ma toidujääke solgipange kallan. Nii läheb igav töö kiiremini.

„Ma tahan saada õpetajaks,” vastab ta pärast pikka järelemõtlemist. Lobiseja ta pole. „Aga enne pean ma natuke kasvama ja õppima. Võib-olla tahan ma ka joonistada. Kindlasti tahan ma kirjutada lasteraamatuid ja luuletusi – igasuguseid raamatuid. Võib-olla kirjutan ma loomadest. Võib-olla hakkan ma hoopis raamatuid müüma. Enda kirjutatud raamatuid, aga kui kellelgi teisel on vaja, siis ma võin tema omasid ka müüa. Siis ma teen raamatupoe. Seal saab istuda ja lugeda ja alati ei pea midagi ostma. Sa võid tulla poodi ja kuulata, kuidas teised loevad. Ja siis sul on hästi huvitav, sest kõik inimesed loevad neid asju, mis neile endale meeldivad. Ja siis…”

Kui väga meenutab ta mulle minu kadunud tütart mu esimesest abielust, kes oleks praegu kahekümneaastane. Olin siis noor ega teadnud, et asjadel on noortele inimestele suur tähtsus; et riided aitavad kuhugi kuuluda, et keegi ei taha teistest halvem olla… Minu ajal oli teisiti – pidid selga panema need riided, mis ema sulle ostnud oli. Kui väga ma soovin, et oleksin saanud talle selle kirjadega jope osta, mida ta nii väga tahtis ja millised kõikidel teistel tema klassiõdedel juba olid! Kui väga tahaksin ma aega tagasi pöörata, et mitte sattuda sellesse hommikusse, kui ma sundisin teda enda vana halli mantliga kooli minema! Kõigest selle näruse jope pärast pidin ta tema kolmeteistkümnendal sünnipäeval matma, sest ta ei kannatanud enam teiste narrimist välja.

„Aga ma olen juba nii palju enda asjadest rääkinud,” naeratab Marleen. „Tahad, ma aitan sul need nõud ära kuivatada?”

Muidugi ma tahan. Kuid kes olen mina, et teisi, nõrgemaid ekspluateerida? Pean tegema oma tööd ja saatma lapsed mängunõudega mängima.