Ülo Mattheus: „Tema salajane palve”.

„Tuum”, Tallinn, 2013. 208 lk.

 

Vahel mõjub mõne teose kaanele või tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus üleliigsena. Hakkad lugema ja on endalegi selge, et näe, luuletused. Või et ongi novellid. Või romaan. Kuid Ülo Mattheuse möödunudaastasele Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhinnale kandideerinud teose puhul on määratlus „romaan” igati asjakohane.

Lugedes on selge küll, et tegu on romaaniga. Muidugi on see romaan! Üsna unenäolinegi veel teine. Algab ühe kummalise ööga, kus lugeja saab päris kärmelt aru, et piirid elavate ja surnute ilma vahel on lahti, peategelane Pawo Karpo suudab neid piire ületada ning mingis mõttes kahte ilma isegi ühendada. See ja tõsiasi, et tiibeti šamaan Chöje Drolkar näeb Pawos ümbersündinud laamat, vallandavad sündmusteahela, mis mingis mõttes muudabki viimaks maailma kulgu. Võib-olla ainult paarile inimesele, aga esiteks ongi iga inimene ise maailm ja teiseks piisab maailma muutmiseks kõigi silmis vahel sellestki, et üks inimene on õigel hetkel õiges kohas ja langetab õige otsuse.

Öeldule vaatamata — või vahest ka sellest tulenevalt — on sõna „romaan” raamatu kaanel ja tiitellehel siiski tarvilik. Sel lihtsal põhjusel, et Ülo Mattheus on kirjutanud väga mitmekihilise teose, ning kui seal puuduks selgitus „romaan” või oleks sinna kirjutatud midagi muud, annaks see raamatule hoopis teise tähenduse. Praegugi on tähendusi palju, kuid see üks sõna aitab meil tähendusi ja tõlgendamisvõimalusi kuidagi mõistlikult organiseerida. Kõlab võib-olla kuivalt ja tõsiteaduslikult igaühe kõrvus, kes on seda ülimalt poeetilist ja fantaasiaküllast raamatut lugenud, kuid tahes-tahtmata tekib lugedes vajadus paigutada autori tekst mingisse arusaadavasse ja mingile loogikale vastavasse süsteemi.

Süsteem ei pea tingimata olema õhtumaine formaalloogiline ahel, kus A-st tuleneb B ning viimasest C ja nõnda edasi. Pigem võiks rääkida tähendusväljadest, need on Mattheuse teoses ujuvate piiridega, kuid lasevad tänu teose määratlusele ilukirjandusena, ja mitte näiteks budistliku traktaadina (vähemasti mõningaid selle raamatu osi on võimalik ka sel kujul lugeda), poliitilise seisukohavõtuna (teose teatud lõigud sobivad sellekski) või etnoloogilise reisikirjeldusena (ka selliseid episoode leiame) võtta end just sellistena, nagu nad on. Nimelt vabadena nimetatud konnotatsioonidest. Ja vabadus ei tähenda siin sääraste konnotatsioonide puudumist, vaid seda, et iga lugeja võib neid tõlgendada vabalt, suhtuda neisse vabalt, ühendada neid enda peas vabalt ja tõmmata paralleele ehk sinnagi, kuhu autor neid tingimata ei tõmmanud.

Samas on Mattheus osanud jätta viimase küsimuse meeldivalt lahtiseks — raamatul on muidugi peatükid ja tegevustel kronoloogiline järgnevus, mida autor lausa kuude ja aastaaegade nimetamisega registreerib. Samuti esinevad „Tema salajases palves” teatud teemadki, mis üha arenedes korduvad (neist vahest keskne on küsimus aja olemusest, ent sellest hiljem). Kuid kõigele sellele vaatamata on siin olemas ka ajaülene.

Olgu selleks siis šamaan Chöje Drolkari mõtteuiud, professor Krügeri heietused või Pawo Karpo otsingud enese hinges. Kõigis neis on mingi järgnevus, ent raamatu lõpus jääb tunne, et tegu polnud mitte lineaarse arenguga, vaid sel on ringi, võib-olla isegi kera kuju, kus ristumisi ja kordumisi leidub lõputult.

Sama võib öelda ka raamatus esineva nelja ajadefinitsiooni kohta. Kõigepealt sedastab autor, et „aeg on ühes hetkes”, seejärel, et „aeg pole päris”, millele järgneb tunne, et „aeg on muutumine”, ning kõik võtab kokku üsna lohutu „aeg saab otsa”.

Esimesel lugemisel tundub tõesti, et on võimatu vastu vaielda — meie kõigi aeg saab ühel päeval otsa. Universumigi oma. Kuid ringi võib ka tagasi kerida, ja nii mõjub üsna loogilisena hüpe tõdemusest, et aeg saab otsa, arusaamiseni, et miski, mis saab otsa, ei saa ju kunagi olla päris, sest päriselt, kohe päris-päriselt tegelik saab ju olla vaid miski, mis on igavene, mis ei saa otsa. Kas säärane igavik endas ka muutumist sisaldab, ma ei tea, kuid lõppjäreldus oleks sel kombel, tagurpidi harutades, seesama, millest Mattheus raamatut alustab — aeg on ühes hetkes. Igavik on lihtsalt midagi ajavälist ja sellisena võib selle vabalt võrdsustada ka hetkega.

Nõnda on Ülo Mattheus kirjutanud väga omapärase, eri lugemistaktikaid võimaldava romaani. Kulka nominentide kirjandusõhtul Musta laega saalis nimetas ta ise raamatut budistlikuks romaaniks, kuid budismist ise palju jagamata võtsin seda üldisemas mõttes filosoofilise romaanina, millele on lisatud mitmesugust eksootikat — koha ja aja, kirjutamisviisi ning üldise elutunde eksootikat. Midagi sellist ei juhtu meie kirjanduses just sageli.

Sinna juurde tekkis veel üks kummaline paralleel Paavo Matsini romaanidega. Võimalik, et see tundub üllatav, kuid paralleel tekkis selle pinnalt, et mõlemad autorid suhtuvad aega ja ruumi, ümbritsevasse maailma ja inimestesse väga vabalt. Nad võtavad neid suhtelistena. Nad on autorid, kes tajuvad igavikku ning saavad seega aru, kui tühine ja muutlik on kõik igaviku palge — või miks mitte ka kirjaniku sule ees.