Veronika Kivisilla: „Kuni armastus peale tuleb 3.0”.
Hunt, 2022. 127 lk.

Veronika Kivisilla raamatu „Kuni armastus peale tuleb” pealkiri viib mõtted esmalt romantilisele armumisele. Kuid nagu lugedes selgub, koosneb teos hoopis igapäevastest märkamistest, autor leiab elurõõmu väikestest seikadest, mis toovad välja inimsuhete mitmekesisuse. Kivisilla näeb soojust ja rikkalikkust erisugustes olukordades, näiteks vanaema ja lapselapse vestluses, müüja ja poekülastaja dialoogis, aga ka inimeste (sh autori enda) suhestumises kultuuriliste märkide ja ümbritseva keskkonnaga. See on kollektsioon inimeste ütlemistest, tegutsemisviisidest, erinevate paikade ja situatsioonide meeleoludest.

Inimliku kontakti väärtustamine on läbiv joon Kivisilla miniatuurides. Hea näide sellest on juhtum, kus toidupood on pühapäevahommikul ootamatult kinni ning inimesi aina koguneb. Autor kirjeldab, kuidas tal õnnestub aidata üht naist, kellel on kiiresti vaja kahte muna lapselapsele sünnipäevakoogi küpsetamiseks. Aidatav rõõmustab: „.. nüüd on külalistele veel niisugune lugu rääkida, et välismaalane andis koogi jaoks munad!” (Lk 93.) See seik paneb mõtlema, kuidas kapitalistlik süsteem tugineb näiliste mugavuste pakku­misele, need mugavused aga tähendavad tihtipeale teiste inimestega kontakti vältimist. Aga just see elusus ja seikluslikkus, mis kaasneb teiste aitamise, ootamatute kokkupuudete ja ebaharilike lahenduste leidmisega, loobki elus tõelist tähendust. Kivisilla kaardistab armastust, kogudes väikeseid hetki, kus sähvatab elususe säde.

Liigutav on pala hooldekodus elavast naisest, kes määratleb armastust muinas­jutulise kujundi kaudu: „Oleksin tihti soovinud olla veel väiksem, nii väike, et mahtuda oma mehe südamepoolsesse rinna­taskusse, lihtsalt selleks, et olla kogu aeg tema ligi, temaga kaasas.” (Lk 111.) Päevikusissekanded on mõnikord väikeste lugude moodi, enamasti aga killud, mis toovad paari lausega välja olukorra tuuma. Need mõjuvad portreedena, kuid autor ei kujuta tingimata inimesi, vaid hetki ning inimestevahelisi suhteid. Kivisilla on tihti kirjeldavates stseenides ise osaline, mõnikord vaatlejana, sageli aga kirjeldab ta muu hulgas ka oma rolli, pelgamata kirjutada oma lähisuhetestki. Kaunis ja liigutav on nimekiri küsimustest, mis jalutades pähe tulevad. Nende seas: „Miks mind ajab nutma see, kui mu lapsed magades varbaid liigutavad?” (Lk 75.)

Lugedes tekib küll küsimus, kuidas on raamistatud teiste inimeste hääled ning mis moel autor kohatud inimestega suhestub. Näiteks jääb kriipima pealkiri „Anorektik varahommikusel saareringil”, mille keelekasutuses taanduks kohatud inimene justkui eriliseks tähelepanuobjektiks kliinilise diagnoosi alusel. Jääb ka veidi ebaselgeks, mis rolli mängib autor selles kohtumises, sest lugu omandab kergelt paroodilise atmosfääri: „Ja ta kuulab uudishimulikult, kui ütlen, et sõin just keedumuna. Kas see oli kanamuna? küsib ta natuke kohkunult.” (Lk 94). Mõnel teisel korral on stseeni muljeline, justkui udust ilmuv olustik aga võluv, näiteks lugu mehest, kellel on nähtamatu hobune: „Tõesti, see mees hoidis käsi nii, nagu oleksid tal ohjad peos .. Ma küsisin, kust ta selle hobuse sai. Ta ütles, et hobune oli ise tema juurde tulnud, juba väga ammu.” (Lk 6.)

 

Päevikud, nimekirjad

Mida tähendab päeviku pidamine ning avaldamine? Susan Sontagi ­päevikutes kõlab mõte päevikupidamise kohta: „Pealiskaudne oleks mõista päevikut lihtsalt inimese privaatsete, sajalaste mõtete vastu­võtjana – usaldusisikuna, kes on kurt, rumal või lugemisoskuseta. Oma päevikus ma mitte ainult ei väljenda ennast avalamalt kui ühelegi inimesele; ma loon ennast.”[1]

Kivisilla päevikukatked on päevikuna ebatüüpilised, kuna pole niivõrd introspektsioonile ja enesereflekteerimisele suunatud, kui on pigem tähelepanekud sellest, mida autor enda ümber näeb. Sellegipoolest on kirjutatus midagi ühist isikliku päevikuga, kas või selles, kuidas lugeja näeb kuupäevaliselt kulgevat aega ning saab aimu ajast ja kohtadest, kus autor on viibinud. Kirjutamisstiilis on tunda lugejale suunatust, luuletustest või romaanist midagi igapäevasemat ja lähedasemat, samas mõjub see kureerituna.

Fookusesse tulevad need väikesed detailid, mis võiksid mõne teise inimese jaoks moodustada igapäevamüra, näiteks poeskäigud, mis tuleb ära teha, et seejärel olulisega tegeleda, kuid mis Kivisilla maailmas moodustavadki olulise osa elukanga lõimedest. „Mina korjan ju alati maast üles kõik kaotatud poenimekirjad, sest on lihtsalt nii põnev teada, mida inimesed ostavad, ja tihti on neil paberilipikuil lausa luuleread, minu jaoks vähemalt.” (Lk 64.) Kildude märkamine ja kokkukorjamine on nagu hingetoidu korjamine siit-sealt. Kui linnainimene saab toidupoolise poest, võib hoopis väikeste väärt hetkede kogumine ja meeles hoidmine muutuda omamoodi koriluseks. Kas poenimekirjade üleskorjaja võiks olla midagi kujuteldava korilasest eellase ja (suur)linliku uitajast kollektsionääri vahepealset? Robert E. Belknap kirjutab nimekirjadest lisaks nende puhtpraktilisele otstarbele ning nende koostamisel tekkivale lapselikule mängurõõmule: „Võib-olla kajab nimekirjade koostamises vastu kauge poeetiline impulss nähtusi ja esemeid nimega nimetada: päike, kuu, tähed, mina, sina. Võib-olla, nagu kõige varasemal ajal, annab säärane esemete nimetamine meile väge, lubades meil ümbritsevas maailmas ajutiselt korda luua, seda verbaalselt või sümboolselt oma soovi järgi seada, olgu või hetkeks.”[2]

Nimekirjade koostamine on tihti kuulunud naiste tegevuste hulka, nii argisel kui ka kirjanduslikul tasandil, tuues neid kahte üksteisele lähemale. Meenuvad Sei Shōnagoni „Padjaraamat”, Susan Sontagi nimekirjad meelepärasest ja mitte-meelepärasest, Emily Dickinsoni ümbrikuservadele kribatud luuleread. Siit-sealt rebitud katked, mis lubavad aimu saada teiste inimeste isiklikest eludest: „Kas „v. leib” on vormileib või väike leib või väike vormileib? [—] Kütkestav, kuidas satuvad loetelus järjestikku liimipulk, tuhksuhkur ja tampoonid.” (Lk 74.) Kivisilla märkab tundlikult üllatuslikkust ja irreaalsust, mida sellised kontekstist väljas kohtumised paberijupil tekitada võivad. Elu killukesed mahuvad kokku pisikesse poenimekirja, mis muutub omakorda väikeseks aknaks kellegi teise maailma, isiklikku ja privaatsesse.

 

Muheda maailma servad

Elujaatuse ja soojusega edasi antud tähele­panelik maailmataju on juba iseenesest alternatiiv isolatsiooni soosivale tarbimiskultuurile. Kõlama jääb igatsus inimliku kontakti järele, eriti palades, mis kirjeldavad pandeemiaaega. Vahel tekib aga lugedes ka tunne, et autor ei kritiseerigi otseselt midagi – justkui olekski ühiskonnas lähemal vaatamisel kõik hästi, hubane ja humoorikas. Mehed teevad ikka kommentaare naiste jalgade pikkuse kohta (lk 126), nii nagu Fred Jüssi loodussaated teevad ikka tuju heaks (lk 30). Monumendid „kunagistele suurtele” muutuvad samuti südantsoojendavaks ja muhedaks: „Vahel saavad nad õpikupildiks. Lasevad tulevastel suurtel endale isegi prille ja vuntse ette joonistada ..” (lk 25), samas kui suur osa monumendikultuurist põhineb patriarhaalsel väärtussüsteemil. „Millised inimesed nad olid? [—] Tihti unustan üksikasjad, aga mäletan peamist: ju oli põhjust anda neile pärast surma meie maailmas edasikestev kuju.” (Lk 25.) Öeldus kõlab leppimine ning usaldus selle suhtes, kuidas on olnud – „ju oli põhjust”.

Sarnane mulje tekib näiteks lõigus, kus autor toob välja tänaval kohatud tuttavate öeldu: „Me hoiame sul silma peal!” (Lk 78.) Tuttav ütleb, et ikka „jälgib teda”, mispeale nendib autor: „Kui see kõik peaks nüüd kõlama hirmsalt ja ähvardavalt .. siis mind täidab see ennekõike rahu ja samuti tänuga. Ma võin olla julge ega pea kartma, et võiksin kogemata teelt eksida – mul hoitakse silma peal!” (Lk 78.) Huumori ja inimliku soojuse nägemine vaatamata hirmutavale sõnastusele kõlab lohutavalt, kuid samal ajal pole kokkusattumus, et metafoorid nagu „suur vend” põhinevad lähisuhetel, milles peitub samuti tihti artikuleerimata klaustrofoobia. Ühes teises lõigus kõlab frustratsioon tehniliste uuenduste ees, mis tungib lausa isiklikku ellu: „Tegelikult on see jabur: need lõputud uuendamised, mida arvutid ja telefonid sinu käest küsimata ette võtavad. [—] Ausõna, oleks ju kohutav, kui mööbel kodus sinu teadmata pidevalt ümber paigutuks! [—] Või et sul on need kaks last, oma ja armsat kõigi väikeste tuttavate vimkadega, aga korraga ootavad ühel hommikul ees uuendatud mudelid, kellega pead otsast peale tutvuma hakkama.” (Lk 98.) See tähelepanek tabab jälle millegi olulise pihta, kombib isikliku ja poliitilise piiri ning lähedaste suhete ja füüsilise/virtuaalse ruumi intiimset põimitust. Kuid ka siin jääb Kivisilla siiski armsa ja humoorika tooni juurde ega väljenda olukorra tumedust, nende kujutluste lähedust võimalikele düstoopilistele tulevikustsenaariumitele. Ta ei reflekteeri selle üle, kuidas digitaalsele maailmale näivad kehtivat reeglid, mida kehtestavad turu­loogikast juhitud suurkorporatsioonid.

Kivisilla kogu inspireerib tähele panema ja väärtustama inimsuhteid ning kohtumisi, mis meie ümber aset leiavad. See paneb küsima, kuidas väärtustada inimkontakti maailmas, kus aeg on raha ning suur osa suhtlusest toimub virtuaalselt. Lõpetuseks mõte, mis puudutab midagi, mida tahaks ühiskonnas rohkem näha – mitmekesiseid lähedasi suhteid, uusi vorme üksteisega suhestumiseks lisaks traditsioonilisele perestruktuurile ja romantilisele partnerlusele: „See ongi elus nii tohutu tore, et saame olla, kes me ise olla soovime: kas või vanaemad, olemata veel sellesse auväärt staatusesse jõudnud. Ja lapsed neile, kelle lapsed me tegelikult pole, lapsed mingis mõttes ka oma lastele, ja kes kõik veel…” (Lk 99.)

 

^[1] S. Sontag, Reborn. Journals and Note­books, 1947–1963. New York, 2013, lk 166.

^[2] R. E. Belknap, The List. The uses and plea­sures of cataloging. New Haven, 2004, xii.