Tomas Tranströmeri ja Lars Gustafssoni järel on jälle lahkunud üks rootsi kirjanduse võrratu sõnaga Meister, 78-aastane Torgny Lindgren (16. VI 1938—16. III 2017).

Ehkki olen temaga ainult korra põgusalt kohtunud, on tema mõju mulle olnud suur, vahest isegi tema tõttu sai minust tõlkija.

Oli aasta 1987, kui „Loomingu Raamatukogus” ilmus Ülev Aaloe tõlkes romaan „Mao tee kalju peal”. Ehkki Torgny Lindgren oli luuletajana debüteerinud juba 1965. aastal ja esimene romaan „Muud küsimused” avaldati 1973. aastal, sai „Mao teest” tema läbimurdeteos. Seal leidis ta oma kordumatu stiili ja teema, lapsepõlvemaa karmis Västerbottenis, kus tegelikkus ja väljamõeldis tema loomingus lootusetult sassi läksid. Kui Lindgreni kirjaniku­tegevus ühe lausega kokku võtta, siis luiskas ta nii, et suu suitses, ja mida rohkem see suitses, seda usutavamana kõik mõjus. Ehk nagu on öelnud Pirandello: kõik ei ole nii, nagu paistab. See ta just huvitavaks teebki.

Romaani „Mao tee kalju peal” lugemisnauding oli võrreldav Gabriel García Márqueze ja William Faulkneri lugude lugemisega. Tellisin huviga selsamal aastal ilmunud Lindgreni raamatu „Ljuset” ja ma ei pidanud pettuma. See ei olnud grammigi kehvem. Oli hall ja värvitu nõukogude aeg, igavus sundis otsima värve. Kutsusin kaasvõitleja Väino Klausi kampa ja tegime „Eesti Raamatu” toimetajale Arnold Ravelile pakkumise. Tema pilk oli umbusklik, aga ta andis meile võimaluse. Nii sündis kahasse tõlgitud „Valgus”. See oli nagu kolme tilga vere loovutamine. Seejärel võtsin juba üksi ette piibliainelise „Batseba”, mis rääkis armastusest, salakavalusest ja võimuihast. Ravel kergitas kulmu ja ühmas: „Poiss, sinust võib asja saada.”

Sellele järgnesid mitmed teiste autorite tõlked, aga Lindgreni juurde tõmbas mind miski ikka ja jälle tagasi. Vana arm ei roosteta. „Loomingu Raamatukogus” ilmusid „Kumalasemesi” ja novellikogu „Värvi-Piltide vees”. Ja kui Anu Saluäär tegi ettepaneku ühiselt tõlkida triptühhon „Isa arm”, kuhu minu tõlkes läksid sisse „Kumalasemesi” ja „Mauk” ning Anu Saluääre tõlkes „Doré Piibel”, olin otsekohe nõus. Vahepeal oli vanameister Vladimir Beekman tõlkinud romaani „Pistodaga Madonna: pildiraamija Theodor Marklundi enda jutustus” (originaalis „Till sanningens lov”, ‘tõe kiituseks’).

Ühel Göteborgi raamatumessil sain Torgny Lindgreniga ka kokku. Ta oli just lõpetanud kohtumise lugejatega ja tundis suurt igatsust oma piibu järele. Lühikeses jutuajamises avaldas ta soovi tulla kunagi Eestisse mõne oma raamatu esitlusele. Ehkki ta oli üsna suur rännumees, keda eriti tõmbas Saksamaa, jäi see plaan kahjuks teostumata.

2010. aastal ilmutas Lindgren oma nii-öelda „Mälestused” („Minnen”), mis aasta hiljem avaldati Anu Saluääre tõlkes „Loomingu Raamatukogus”. Teos pidi kokku võtma selle, mida kirjanik oli tegelikult tahtnud oma loominguga öelda, ja jääma tema viimaseks raama­tuks. Õnneks ei suutnud ta oma lubadust pidada. 2014. aastal ilmus tema tõeline opus magnum, särav kunstnikuromaan „Klingsor”, mis mullu minu tõlkes eesti keeles trükivalgust nägi.

Kokku on Lindgreni loomingut eesti keelde vahendanud viis tõlkijat. Enda kohta võin öelda, et tema tekstide tõlkimine ei valmistanud kunagi vaeva, vaid laused kandusid nagu iseenesest paberile. Saateks kumalasemee mõrkjas maik.

Mõistagi on Torgny Lindgreni looming mahukam, kuid kinnitan, et paremik sellest on eesti keeles esindatud. Meil jääb üle ainult rõõmu tunda, et see katoliku usku läinud ja Rootsi Akadeemia 9. toolil istunud Meister elas nii pika loomingulise elu, kuigi juba lapsena võinuks ta surra tuberkuloosi, mis Põhja-Rootsis oli tema lapsepõlves õige tavaline ja mis on selgelt esil ka tema loomingus.

See on küllap ka üks põhjus, miks tema raamatutes on nii palju surma. Aga kui osa lugejaid peab seetõttu tema raamatuid veidi süngeks, siis minu jaoks on need tema pillerkaaritava fantaasia ja võllahuumori tõttu alati täis helgust.

Ühes ajaleheintervjuus tunnistas ta, et ei karda surma, kuid see on tulnud lähemale. „Ma tajun seda ja lehvitan talle vasaku käega,” ütles ta.

„Torgny Lindgren oli suurepärane jutustaja. Ta valitses meisterlikult vormi, mille oli ise loonud ja välja arendanud. Raske on luua vormi, mis on valmis purustama omaenese piire, selles oli ta meister,” ütles oma järelehüüdes kirjanik P. O. Enquist.