Vladimir Putini valitsemisaeg on kestnud juba viisteist aastat (see, et aastatel 2008—2012 oli Putin vaid peaminister ja ametlik president oli Dmitri Medvedev, ei mängi suurt rolli, reaalne peremees on kogu selle aja jooksul olnud nimelt Putin). Seda on palju, eriti kui võrrelda Mihhail Gorbatšovi kuueaastase ja Boriss Jeltsini kaheksa-aastase võimulolekuga. Ei taha ennustada, millal ja kuidas Putini aeg lõpeb, kuid ühte võib väita: tal on Venemaa ajaloos kindel koht. Need viisteist aastat ei ole olnud ühtlased. Kõige üldisem jaotus on praeguse seisuga 14+1 — neliteist aastat stabiilsuse märgi all, viimane aasta aga agressiivne ekspansionism.

Tegelikult ei ole ka neljateistkümneaastane stabiilsusperiood olnud homogeenne, selles võib eristada kolme etappi. Putin tuli võimule siis, kui Venemaa majandus ja rahandus olid turbulentsed. Majandusreformid ei kandnud oodatud vilja ja ühiskondlik arvamus seletas seda liigse demokraatiaga, tunti igatsust kõva käe järele. Nii mõnigi liberaalselt meelestatud autor esines loosungiga „vajame vene Pinochetti”, kõva käega valitsejat, kes viib läbi ebapopulaarsed, kuid hädavajalikud majandusreformid, mis demokraatlikus ühiskonnas ei läheks lihtsalt läbi. Alles siis, kui need on edukalt teostatud, võib endale lubada demokraatliku korra luksust. Kiidusõnu Tšiili diktaatori aadressil võis kuulda nii suurvene šovinistidelt kui ka liberaalidelt ja isegi end demokraatideks nimetavatelt autoritelt (piisab, kui mainida siin Valeria Novodvorskajat või Andrei Illarionovit).

Putin tuli võimule ja alustaski nimelt „vene Pinocheti”- idee tähe all. Andrei Illarionov kutsuti Putini majandusnõunikuks ja Putinil õnnestus tõepoolest tuua majandusse ja rahandusse stabiilsust, eelarvedefitsiit asendus tulukusega. Asi pole siin üksnes Putini oskuslikus majanduspoliitikas, sellele aitas kaasa ka 1999. aastal alanud järsk naftahinna tõus. Kuid õnn saadabki edukat valitsejat. Ka suur osa intelligentsist oli valmis Putini KGB-mineviku peale silmad sulgema (intelligentsi hulgas populaarne endine Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak, kelle alluvuses Putin oli töötanud, esines üleskutsega, et ei ole vaja Putinit karta). Veelgi enam, intelligentsi tavapärane soovmõtlemine omistas Putinile igasuguseid liberaalseid ning isegi filosoofilisi ideid (Putini filosoofilisest projektist rääkis üks tolleaegseid moodsamaid Venemaa filosoofe Valeri Podoroga). Siiski selgus varsti, et mingeid põhimõttelisi majandusreforme Putin läbi viia ei oska ega taha. Isegi väljakuulutatud korruptsioonivastane võitlus ei vähendanud korruptsiooni määra Venemaal, kuid muutis siiski märkimisväärselt selle olemust. Kogu protsessi võiks nimetada korruptsiooni riigistamiseks.

Selle protsessi avalöögiks sai oligarh Mihhail Hodorkovski vangistamine, millele järgnes teiste oligarhide kiire allutamine oma võimule. Oli 2003. aasta, naftahinnad maailmaturul lõpetasid kasvu ja langesid ajutiselt, kuid tunduvalt. Üldse on märgatud, et Putini populaarsus korreleerub olulisel määral maailmaturu naftahindadega. 2003. aastat võiks pidada Putini valitsemise esimese etapi lõpuks. Pinochet oli unustatud, meelde tuli Stalin, keda Putin nimetas efektiivseks mänedžeriks.

Hodorkovski kohtuprotsess oli oluline tähis Venemaa uusimas ajaloos ja Putini proovikivi. Proov õnnestus. Hodorkovski vangistamine osutus rahva silmis väga populaarseks sammuks. Putin tabas ühe hoobiga vähemalt kolme kärbest. Rahvas vihkab rikkureid, ja ennäe, Venemaa esirikkur istub vangis. See, et ta on juut (tegelikult peab õigeusklik Hodorkovski end venelaseks, ja kuna tema ema on rahvuselt venelanna, ei saa teda ka juudi ortodoksia seisukohalt juudiks pidada), on lisaboonus. Ning sugugi mitte väheoluline pole ka tõsiasi, et kõikidest oligarhidest oli Hodorkovski kõige sõltumatum ja demokraatiameelsem.

Viimane seik vajab selgitust. Oligarhide teke oli üks Boriss Jeltsini sotsiaalmajandusliku poliitika eesmärke. Tema ja ta nõunikud arvasid, et Venemaa vajab ülirikaste inimeste klassi, mis oleks oma tegudes ja arvamustes täiesti sõltumatu, ning seda ka võimustruktuuridest. Ülirikkaks ei olnud Venemaal võimalik saada ilma riikliku toetuseta. Skeemi, mille abil Hodorkovski sai Jukose omandamisega Venemaa rikkaimaks inimeseks, töötas välja Jeltsini lähim mõttekaaslane, samuti oligarh Vladimir Poltoranin ning selle viis ellu Jegor Gaidari liberaalne valitsus. Vahetult tegeles sellega Anatoli Tšubais, kes oli erastamise ideoloog ja läbiviija nii Jegor Gaidari kui ka Viktor Tšernomõrdini valitsuses. Ehkki skeemi (nn. pandioksjoni) ideoloogia pidi lähtuma läänelikust turumajandusest, nägi see välja pehmelt öeldes kummaline. Näiteks pank Menatep (sisuliselt Mihhail Hodorkovski) ostis Jukose kolmesaja miljoni dollari eest, samas kui selle hind oli kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi kolm ja pool miljardit, aga mõnede hinnangute järgi kuni kuus miljardit dollarit. Kuid ei Hodorkovskil ega Menatepil polnud ka kolmesada miljonit. Need tuli laenata riigilt. Teisisõnu, te ostate riigilt asja, mis maksab kuni kuus miljardit, laenate selleks samuti riigilt kolmsada miljonit, järgmisel päeval tagastate laenu ja teie puhastulu on üle viie ja poole miljardi dollari. Ja see kõik oli täiesti legaalne.

Tekib küsimus, kas Jeltsini valitsused koosnesid hulludest. Ehkki Jeltsini erastamispoliitikat võib ja peabki kritiseerima (ning Andrei Illarionov on üks selle ägedamaid arvustajaid), oli tema tegevuses kindel loogika. Esiteks vajas kohmakas riiklik majandus kiiret ja oma mastaabilt pretsedenditult suurt privatiseerimist. Riiklikud suurettevõtted töötasid ebaefektiivselt, ja toosama Jukos on hea näide selle kohta, kuidas suurfirma lööb erakätes õitsema. Kui riiklikud ettevõtted oleks müüdud oma reaalse hinna eest, tähendanuks see, et kogu Venemaa tööstus oleks läinud välismaiste ärimeeste ja kontsernide valdusse. Seda Jeltsin ei tahtnud, ning nagu öeldud, oli talle tähtis ka sotsiaal­poliitiline aspekt. Venemaa vajas rikkaid ja ülirikkaid inimesi, kes pole võimuga seotud. Jeltsini lähikonna ideoloogide arvates oli see üks, kuid oluline samm kommunistliku mentaalsuse purustamiseks ja tsiviilühiskonna rajamiseks.

Hodorkovski juhtum on hea näide selles mõttes, et erinevalt mitmest teisest oligarhist tundis ta sotsiaalset vastutust ning ei tegelenud mitte üksnes traditsioonilise heategevusega, vaid kavandas ka ise mitmesuguseid kulukaid hariduslikke ja teaduslikke projekte. Samuti investeeris ta demokraatlike institutsioonide arengusse. Võimalik, et talle saigi saatuslikuks opositsiooni finantseerimine Riigiduuma valimistel. Hodorkovski vahistamine tekitas rahvamassides entusiasmi, kuid lõhestas intelligentsi: läänemeelne vähemus toetas Hodorkovskit, „patriootlikud” intellektuaalid ja ennekõike kunstitegelased olid „koos oma rahvaga”, s. t. Putiniga.

Nagu öeldud, Hodorkovski oli Putini proovikivi. Ja et proov õnnestus, siis järeldas Putin, et reforme ei olegi vaja, piisab hirmutamisest ja represseerimisest. Pinochet ilma majanduslike reformideta muutus Staliniks. Nii algas Putini valitsemise teine periood, mis kestis kuni Gruusia sõjani 2008. aastal. Selleks ajaks oli Putini populaarsus uuesti langenud ning väike võidukas sõda lõunanaabritega kergitas seda taas oluliselt. Ei hakka siin peatuma välispoliitilistel aspektidel, kuid Gruusia sõda tähistab olulist piirjoont Venemaa intellektuaalses elus. Putin kaotas igasuguse usalduse läänemeelse demokraatlikult meelestatud intelligentsi silmis, kuid muutus seda populaarsemaks „patriootliku” intelligentsi seas. „Venemaa on tõusmas põlvedelt”, sai nende loosungiks.

Kuid sõjaeufooria läks pikkamööda üle, ja kui Putin teatas 2011. aastal oma otsusest põhiseadust eirates taas Venemaa presidendiks kandideerida, tekkis protestilaine, mis tipnes 2012. aastal, kui Putini valimisvõit oli paljude arvates võltsitud. Tuli kiiresti leida midagi muud. Oletan, et Putini lähikonnal oli välja töötatud mitu erinevat stsenaariumi, kuid käiku läks see, mida võiks nimetada konservatiivsete väärtuste kaitsmiseks. Putini järgmise valitsemisetapi algust võib dateerida reaktsiooniga Pussy Rioti esinemisele Lunastaja Kristuse katedraalis. Ükskõik, kuidas ka tütarlaste aktsiooni suhtuda (minu meelest oli see selgelt sobimatu), ületasid sellele järgnenud reaktsioon ja pikaajaline reaalne vanglakaristus igasugused piirid. Kui Hodorkovski protsess äratas massides kahjurõõmu, Gruusia sõda aga suurrahvaliku uhkustunde, siis nüüd käivitus solvumismehhanism. „Meid” solvatakse lakkamatult. Seda teevad lääneriikide russofoobid ja nende kohalikud sabarakud. Ateism, kosmopolitism, modernistlik pseudokunst, seksuaalne lodevus ja pederastia õõnestavad Vene tsivilisatsiooni ja riiklust.

See oli liig isegi paljudele patriootlikult ja rahvuslikult meelestatud intellektuaalidele. Nad said aru, et kogu see solvumine on võlts. Üks vene õigeusu tuntumaid teolooge, Moskva Vaimuliku Akadeemia professor Andrei Kurajev, kes on vaadetelt äge vene rahvuslane ning võitleb katoliikluse, islami, juutide ja homoseksuaalsuse vastu, astus Pussy Rioti kaitseks välja, kuna nad tema meelest ei rikkunud ühtegi kirikukaanonit, mis aga puudutab pederastiat, siis ei saa ta aru, miks kirik võitleb sellega ilmalikus maailmas, kuid soosib seda enda ridades. Tema võitlus selle vastu, mida ta nimetas patriarhia „geilobiks”, lõppes fiaskoga ning ta vallandati otsitud ettekäändel Akadeemiast.

Putini valitsemise praegune periood algas Euromaidani võidukäiguga Ukrainas. Naaberriigi protsessid hirmutasid Putinit. Ükskõik kui mitu korda ta ka valimisi ei võidaks, kuid erru ei pruugi teda saata mitte valimiskaotus, vaid väljakule kogunenud rahvamass. Ent Ukraina revolutsioon avas ka võimalusi. Väike võidukas sõda ja: „Krimm on meie!” Demokraatlikud protsessid Ukrainas ei tohi võita ja selleks tuleb luua riigi kaguosas pidev pingekolle, kus käib relvastatud võitlus ja ideaalis oleks vaja moodustada Transnistria-taoline enklaav, millele on nimigi valmis — Novorossija. Nüüd enam solvangutest ei piisa, ühiskonna valitsemismehhanism on rajatud hirmule ja vihkamisele.

Riigikord, mis praegu Venemaal valitseb, ei mahu traditsioonilisse klassifikatsiooni. Uurides üleminekutüüpi autokraatlikke režiime Lõuna-Ameerikas ning ennekõike Brasiilias ja Argentiinas, tuvastas rida autoreid (nendest ehk kõige kuulsam on Guillermo O’Donnell) uudse nähtuse, kus autoritaarsed režiimid ehivad ennast atribuutikaga, mis on iseloomulik demokraatlikule ühiskonnale. Selliseid režiime on hulganisti Aafrikas. Näiteks on lubatud vabad valimised, aga valitud riigipea on sisuliselt diktaator. Jne. Sellist tüüpi riike hakati nimetama hübriidseteks. Jekaterina Šulman, üks Vene poliitilise süsteemi parimaid asjatundjaid, iseloomustab hübriidseid režiime nõnda: „Imitatiivsete demokraatiate teke ei ole tõelise demokraatia rikkumise tagajärg. See on hoiakute progressi vili, mis ei luba enam kasutada vägivalda nii laialdaselt ja hooletult, nagu see oli tavaks veel viiskümmend aastat tagasi. Kui „silmakirjalikkus on andam, mida pahe maksab voorusele”,[1] siis imitatsioon on maks, mida diktatuur maksab demokraatiale.” Šulman toob välja Venemaa spetsiifika teiste hübriidsete ühiskondade seas: „Tegelikult on [Venemaa] hübriidne režiim imitatiivne, ja seda kahes suunas. Ta mitte üksnes ei imiteeri olematut demokraatiat, vaid ka kujutab diktatuuri, mida reaalsuses samuti ei eksisteeri. On lihtne märgata, et demokraatlik fassaad on tehtud papist. Raskem on aru saada, et Stalini vuntsid on samuti ette kleebitud.” (Царство имитации, 2014.)

Öeldu ei tähenda, nagu oleks režiimi ohtlikkus vaid kujutletav. Putin on valla päästnud protsessid, mille üle tal ei ole enam täielikku kontrolli. Hirm ja viha võivad viia kaugele.

Nagu üks autoritaarne valitseja kunagi, on Putin lahke metseen ning truualamlike kunstnike ja kirjanike toetaja. Kuid ametlik vene kultuur on oma viletsuses täiesti trööstitu. Ootamatul kombel muutuvad jälle aktuaalseks opositsioonilised ja tihti ka põlualused kirjanikud. Nii sai äkki taas päevakaja­liseks Vladimir Voinovitši antiutoopia „Moskva 2042”, mis kirjutati juba Nõukogude ajal, kuid Moskvarep, mis on ümbritsetud vaenulikkuse piiramisrõngastega, meenutab väga putinlikku Venemaa-kuvandit. Venemaa reaalseid arenguid jälgides võib vaid imestada, kui täpselt on neid ette aimatud selliste autorite teostes nagu Viktor Pelevin ja eriti Vladimir Sorokin.