Mart Laar: „Hoia Ronk: ühe konservatiivi elukaar”.
Varrak, 2021. 256 lk.
Karl August Hindrey on aastatel 1875–1947 elanud kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik, aga selle kõrval ka avaliku elu tegelane, vahest isegi üks XX sajandi mõjukamaid Eesti kultuuriisikuid. Seda tervitatavam on, et 2021. aastal täienes tema postuumne pärand koguni kahe teosega. Esiteks ilmus Hando Runneli koostatud kogumik Hindrey artiklitest ja esseedest pealkirjaga „Minu sajand” ning teiseks kõnealune „Hoia Ronk: ühe konservatiivi elukaar” – esimene monograafia mõõtu ülevaade Hindrey elust.
„Hoia Ronk” täidab niisiis olulise lünga, kuivõrd Hindrey elutee polnud mitte ainult värvikas, vaid jooksis läbi enamiku toonaste oluliste sündmuste vahelt ja aitab paremini mõista ka tema loomingut. Laari käsitlus on sealjuures hoogne ja kaasahaarav – „Hoia Ronk“ on küll ajalooraamat, kuid on kirjutatud populaarteaduslikus võtmes, laiemale publikule mõeldes. Nõnda on ka selle stiil kaasaegne, olgugi et mõningane kõnekeelsus silma riivab. Kord läheb olukord „päris käest” (lk 37), teinekord iseloomustatakse Hindrey teravaid sõnavõtte kui „ikka täiega mõõtmist” (lk 154) või võrreldakse tema töötempot Vändrast tulevate saelaudadega (lk 150, lk 191), kui tuua vaid mõned näited. Vabadussõda käsitlevas peatükis, mis on „Loomingus” varem eraldi artiklina ilmunud, kipub aga hoog raugema.[1] Kroonikana on see igati ülevaatlik, kuid ilmestab pigem vabadusvõitlejate kangelaslikkust kui Hindrey enda elukäiku ning tulnuks raamatu tarbeks natuke sujuvamaks lihvida. Neist konarustest hoolimata täidab „Hoia Ronk” siiski päris hästi oma peamist eesmärki – avada uuele põlvkonnale tänini teenimatult tähelepanuta jäänud autorit. Liiati on selle taga tunda põhjalikku eeltööd. Ent teosest kumab läbi ka teine, märksa laetum eesmärk, mis avaldub juba teose alapealkirjas: see on Hindrey konservatiiviks pühitsemine.
Eriti selgelt ilmestab seda teose viimane peatükk, kus Laar väidab, et Hindrey sobib koguni järjekindla konservatiivi etaloniks, et tema näitel saab muu hulgas selgitada, „milline on õige konservatiiv ja milline mitte” (lk 241). Järgneb ülevaade vastavatest hoiakutest ja iseloomujoontest, mille võib koondada nelja punkti. Selgub, et õige konservatiiv on 1) alalhoidlik ja tasakaalukas, ei räuska ega lärma, 2) jääb alati endale ustavaks, tehes seda, mida ise õigeks peab, 3) toetab muutusi ja uusi algatusi ning 4) peab kõige olulisemaks vabadust, hinnates kõrgelt ka traditsioone, õilsust, ja moraali. Nimekiri ise on austusväärne, kuid lähemalt vaadates paljastuvad selles mitmed mõrad.
Esimene vastuolu puudutab konservatismi keskset telge, vana ja uue vahekorda. Kõigepealt tuleb tekstist välja, et konservatiivid viivad ellu muutusi, aga mittekonservatiivid üritavad neid „äärmuslike vahenditega läbi suruda” (lk 241). Sama lõigu lõpus selgub aga, et „[t]egelikud muutused toimuvad vaikselt ja järk-järgult, neid ei panda tihti tähelegi”. Traditsioonide ja vana talletamise osas rõhutab Laar, et konservatiiv ei hoia „vanast küünte ja hammastega kinni” (lk 241), täpsustades hiljem, et „[k]inni on mõtet hoida neist [traditsioonidest], millest saab, ja lahti lasta neist, millest ei suudeta kinni hoida” (lk 243). Siinkohal jääb esiteks segaseks, mis eristab tegemist vajavaid muutusi „tegelikest muutustest”, mis ise toimuvad. Teiseks jääb vastuseta küsimus, kuidas traditsioone ikkagi alal hoida. Ühest küljest tuleks seda teha viimse suutlikkuseni, teisalt aga küüsi-hambaid kasutamata.
Ilmselt ei saagi sedasorti dilemmadel üheseid lahendusi olla. Tõsi ta on, et Laar peab konservatismi juures kõige olulisemaks (isiklikku) vabadust. Kuid ka seda kirjeldades kipub ta endale vastu rääkima. Kord kirjutab Laar vabadusest kui piirangute puudumisest ehk vabadusest „olla selline, nagu oled, ja elada nii, nagu õigeks pead, ilma et keegi sind õpetama tuleks”. Kohe sealsamas tähendab vabadus aga juba tunnetatud paratamatust, kuivõrd „[a]inult vaba inimene saab tegelikult täita oma kohust” (lk 243). Kohus on vabadusega muidugi lahutamatult seotud, selles tuleb autoriga nõustuda. Tavaliselt tähendab see lihtsalt kohustust vastutada oma valikute eest. Laari käsitluses on kohus aga midagi märksa salapärasemat, mis ulatub meieni „läbi aegade loori” ja selja taga kõlavate „esivanemate sammude ja hinguse”. Sellest ka konservatiivide otsustavus ja meelekindlus: „Keegi peab lihtsalt langetama otsused, mille vajalikkust kõik mõistavad, aga teha ei julge. Parata pole aga midagi – et olla peremees ehk „härra”, pole teist võimalust kui täita oma kohust ja teha seda, mida peab. Kui see teadmine sul esiisade kaudu veres on, löövad õiged omadused õigel hetkel ka välja.” (Lk 244.) Nii näib, et kohus on justkui mingi konservatiivne tung, mida tajuvad samas kõik, kes saavad aru võimalikest valikutest ja otsuste vajalikkusest. Õiged konservatiivid on lihtsalt need, kes oma kohust täita (s.o vabadust teostada) julgevad.
Teisisõnu teeb Laar kõik endast oleneva, et kujutada konservatismi kui midagi poliitikaülest ja üdini loomulikku, mis avaldubki pigem geenide kui kirjasõna kaudu. Vastasel juhul oleks tegemist järjekordse „uhke teooria järgi loodud ismiga” ja sellised „sulepeast välja imetud õpetused” ei kõlbavat kuhugi (lk 243). Need muutvat inimesed kurjaks ja tekitavat ainult konflikte. Kui korjata konservatismi mõiste alla kokku kõik kaunis siin ilmas, variseb see aga omaenda raskuse all kokku. Ometi pole Laari enda hoiakutes midagi uut. Hoopis tähelepanuväärsem on, et autori sõnul oli Hindrey see, kes oma järeltulijaid konservatiivina elama õpetas ja ülalmainitud käitumiskoodeksi välja töötas. Nõnda kindel kõneviis nõuab tugevaid allikaid. Olgu Laari enda konservatismi lühikursuse koherentsusega kuidas on, aga miks on selle mõõdupuuks seatud just Hindrey?
Nagu Kaarel Tarand „Sirbis” ilmunud arvustuses[2] välja toob, tuleb esiteks tõdeda, et Hindrey eraelu polnud sugugi nii vooruslik, nagu seda vaoshoitud konservatiivi musternäidiselt oodata võiks. Pigem leiab raamatus kinnitust vastupidine. Skandaalid, isiklikud konfliktid ja isegi füüsiline vägivald polnud Hindreyle võõrad, nagu ka sagedased rahamured ja priiskav eluviis. Hindrey abielu nimetab Laar samuti ebatavaliseks, andes mõista, et selles figureerisid ka mitmed noored naissoost peretuttavad. Võimalik, et just seetõttu on Hindrey konservatiivsuse argument rajatud peaasjalikult kirjamehe ilukirjanduslikule pärandile. Hindrey novellid ja romaanid tõukusid paljuski autori enda ja tema lähedaste elust ning oletusi autori isiklike sümpaatiate kohta saab nende põhjal kahtlemata teha. Pealegi on mitmed kirjandusteadlased (teiste seas Oskar Kruus,[3] Toomas Liiv[4] ja Rutt Hinrikus[5]) varemgi välja toonud, kuidas konservatiivsed hoiakud Hindrey loomingust korduvalt läbi kumavad. Laari biograafias korduv interpreteerimistehnika on aga märksa resoluutsem: iga tsitaadi järel märgitakse ära, milline tegelane väljendab parasjagu Hindrey hoiakuid ja mida ta tsiteeritud mõttekäiguga tegelikult öelda tahab. Muidugi võib kirjandust ka nõnda tõlgendada, aga iseasi, kui asjakohane see on. Hindrey on näiteks nentinud: „Kunst, looming, tahab olla omaette maailm. Kui tahetakse öelda, et kunst peab olema niisugune või teistsugune, siis ütleb kunst: kunst ei pea üldse mitte midagi, kunst loob. Nagu loodus. Tema otsustab ise enese üle, tema on moraalitu, apoliitiline oma tahtelt – vähemalt peaks ta seda olema.”[6]
Samamoodi sõnastab Laar rangemaks teistelt autoritelt refereeritud hinnanguid. Näiteks kirjutab ta Hindrey vabavormilise novellistika kohta: „Oma konservatiivse sõnumi võimendamiseks kasutas Hindrey lühidalt öeldes kõige liberaalsemat raamistikku.” (Lk 168.) Arutlusviga ise (millest küll järeldub, et liberaalsus konservatismi võimendab?) on oma sõnastuses üle võetud eespool mainitud Liivi artiklist, kuid seal ei kõla see vabavormilise novellistika kontekstis vähemalt nii raskepäraselt. Küll aga väärib mainimist, et Liiv kõneleb Hindrey konservatiivsetest vaadetest, Laar aga tema sõnumist. Vahe on väike, kuid siiski märgatav – ühes on intentsionaalsust rohkem kui teises. Hiljem mainib Liiv, et Hindrey novellide vormiline uudsus väljendub kokkuvõtvalt selles, kuidas „tõeliselt, olemuslikult oluline jääb [neis] näivalt olulise varju”.[7] Laar esitab sõna-sõnalt sama väite, kuid lisab, et see tuleneb omakorda Hindrey „konservatiivsetest hoiakutest” (lk 172). Näib, et mida Hindrey ka ei kirjutaks, Laari tõlgenduses on see kuidagi ikka taandatav konservatismile. Isegi Hindrey ajaleheartiklite võitlev iseloom annab taas tunnistust tema põhimõttekindlast konservatiivsusest (lk 136).
Ometigi ei leia lugeja raamatust ühtegi viidet tekstile, kus Hindrey ise oleks end konservatiiviks kuulutanud või selle üle juurelnudki. Ainuke kaudne osutus Hindrey enese konservatiivsele hoiakule leidub päris teose lõpus, kui kirjaniku lähituttav Olli Olesk meenutab, et tema otsus korraldada Hindreyle kiriklik matus tulenes muu hulgas viimase „konservatiivsetest seisukohtadest traditsioonide suhtes” (lk 237). Tõepoolest, Hindrey kogutud publitsistikas („Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud „Kirjad noortele” ja „Minu sajand” ning „Akadeemias” avaldatud valimik pealkirjaga „Valve kui kohustus”) konservatismi mõistet ei esine. Kaudselt võib selle sealt muidugi välja lugeda – Hindrey ei tee oma isamaalistest aadetest saladust ja väljendab tihti kahtlust selle üle, kas üks või teine areng ikka liiga kiiresti ei toimu. Kuid tema artiklite põhjal oleks täpsem rääkida Hindreyst kui rahvuslasest, (vaimu)aristokraadist või demokraadist. Neile avaldab ta ka ise toetust ning meenutada tasub, et indiviidi suveräänsuse ja vabaduse väärtustamine, mida Hindrey nii oluliseks peab, pole üksnes konservatiivide pärusmaa. Ühe demokraadi elukaar kõlaks aga liiga üldiselt, aristokraadi oma ammugi vanamoeliselt ning rahvusluselgi on tänapäeval halb maik küljes. Sestap peab ka Laar vajalikuks lüüa Hindrey esindatav kodumaa-armastus lahku „pealesurutud, ametlikust rahvuslusest”, mis pole oma suletuses „piisavalt enesekindel, et maailmas läbi lüüa” (lk 243). Viimase osas tõestavad globaalsed trendid paraku vastupidist.
Samasugune oht radikaliseeruda ähvardab vähemalt Eestis ka konservatismi, ent ehk pole seda veel hilja päästa. Paistab, et Laar pole alla andnud. „Hoia Ronk” kujutab endast igatahes katset konservatismi Hindrey varal ümber kalibreerida ja viimane seeläbi enda ridadesse värvata. Mäletatavasti üritasid sotsiaaldemokraadid 2014. aastal midagi sarnast, kui erakonna valimisplakatitele ilmusid Gustav Suitsu, Eduard Vilde, Friedebert Tuglase ja A. H. Tammsaare näod. Arusaadavalt on n-ö klassikalistel konservatiividel Hindrey karismaatilisusest palju võita ning mitmeid tema hoiakuid võib tõepoolest konservatiivsena kirjeldada. Kuid omaette küsimus on see, kas tasub Hindreyd nendele taandada. Lõpuks on inimene alati keerulisem kui ideoloogia, eriti kui ta juhtub olema nõnda värvikas ja mitmekülgne, nagu Hindrey seda oli. Õnneks pole ka „Hoia Ronk” lõpuni üheülbaline: Laar jätab vasturääkivused oma jutus nähtavale ning ei salga maha Hindrey elu vastuolulisemaid seiku. Kuigi Hindrey loomingust ja elukäigust ei maksa ideoloogilisi õpetusi tuletada või neid „kogu täiega” eeskujuks võtta, on neist kahtlemata palju õppida ja selleks on „Hoia Ronk” suureks abiks.
[1] M. Laar, Viimane missioon. Karl August Hindrey Vabadussõjas. „Looming” 2021, nr 2, lk 224–240.
[2] K. Tarand, Hindrey – lustlik riskikäituja. „Sirp” 22. X 2021.
[3] O. Kruus, Karl August Hindrey. Elukäik ja looming. Tallinn, 2006.
[4] T. Liiv, Karl August Hindrey novellikirjanikuna. „Looming” 1985, nr 8, lk 1114–1117.
[5] R. Hinrikus, Üleaegne Karl August Hindrey. Rmt: K. A. Hindrey, Minu elukroonika. I–III. Murrang: eluloolised leheküljed. Tõnissoni juures: elukroonika V. Tallinn, 2010, lk 767–771.
[6] K. A. Hindrey, Looming ja patrioodid. Rmt: K. A. Hindrey, Minu sajand. Koostanud H. Runnel. Tartu, 2021, lk 212.
[7] T. Liiv, Karl August Hindrey novellikirjanikuna, lk 1115.
