Nad valisid esimese ettejuhtuva nupu, Angela vajutas, ja ilma et keegi neilt midagi pärinud oleks, kostis surin, mis teatas, et uks on lahti. „Siin veel usaldatakse inimesi. Väikelinna võlud,” käis Ulrichil läbi pea, kuigi ega ta päriselt teadnud, kas see asustatud koht üldse linna tiitlit kannab. Trepikoda haises. Välisukse ees, seespool, vedeles porine kalts, mis pidi olema jalamatt. Nad pühkisid hoolega jalgu, kuigi need olid vaid õige pisut lumised — tuldi ju autoga. Kõle trepikoda mõjus räpasena. Läbi akende poetuvates madala talvepäikese kiirtes hõljus lõpmatu tolmuvoog, mis muutis hallid odavalt valatud trepid ja samasugused mademed eriti viletsaks ja nukraks. Pühi ja pese neid kuipalju tahes, ikka paistavad nad määrdunud, lausa mustad. Troostitust lisasid korterite uksed. Peaaegu igaüks isemoodi, kõik inetud! Lakitud laudadega vooderdatud uks, kunstnahaga ülelöödud uks, koorunud värviga valge uks, pleekinud roheline ja mõni ilmetu metalluks. Aga enamik uksi olid ebamäärasest materjalist, värvilt punakaspruunid ja numbrid nende peal plastmassist. Küllap olid need korterite algupärased uksed, mille taga elavatel inimestel polnud kas raha, viitsimist või tahtmist uksi kuidagi kujundada, kodusemaks, soojemaks või helikindlamaks muuta.

Neil tuli minna kõige kõrgemale korrusele. Lifti muidugi polnud. Trepid, ikka kuusteist astet järjest, peaaegu püstloodis! Kuidas küll inimesed neid mööda iga päev mitu korda turnivad? Uste taga seisis kelke, suuski, lapsevankreid, kola. Kõike seda oli tulnud üles ja alla tarida. Angelale tundus, nagu oleks ta ilmsi näinud oma sagedasti korduvat unenägu, kus tuli muudkui ronida, ikka kõrgemale, aga keha muutus raskeks, jalad vatiseks, ei jõudnud neid enam astmetele tõsta, tuli käed appi võtta, et lõtvu jalgu kuidagi liikuma saada.

Angela hingeldas, süda tagus. Ta jäi hetkeks seisma ja otsekohe peatus ka Ulrich tema selja taga. Rasvunud mees oli Angelale puhkepausi eest tänulik. Ta pani kohvri maha ja silmitses naise tagumikku, mis paar astet kõrgemal otse tema nägemisvälja jäi. Angela oli paksuks läinud, beež sulejope liibus tihedalt ümber puusade, meenutades Ulrichile maksavorsti. Mustpunakollastes rahvusvärvides suusamütsi alt tolknesid välja üksikud heledad salgud, kukal mõjus võõra ja tõrjuvana.

Noorusajast mäletas mees Angelat tumeda poisipeaga, pulksirged juuksed liibumas laubale ja kaelakumerusele. Ta oli olnud armas tüdruk, see Angela, naeruhimuline, energiline, unternehmungslustig, nagu noored naised ennast ajalehe kosjakuulutustes toona tavatsesid iseloomustada. Mingi kaunitar Angela just polnud, aga tal olid ilusad tundelised ja arukad silmad ning ka FDJ-i vormiriietus sobis talle hästi. Tegelikult sobis see erksinine rõivastus kõigile. Univormide peale olid sakslased üldse mihklid, olgu enne või pärast suurt sõda, idas või läänes. Ulrichile meenus, kuidas ta oli toona imetlenud vormirõivais Angelat, kes ranget mundrit oma kerge boheemlusega otsekui pehmendas. Krae teinekord valesti kinni nööbitud, kaelarätt pisut viltu, pluusi väljaveninud taskud rõhutamas suuri rindu… Kes oleks võinud arvata, et sellest tüdrukust saab… Noh, aga see polnud enam ammu tema tüdruk, tema naine, polnud üldse mingi tüdruk, isegi mitte keskealine… Vana naine… Angela ronis tasapisi edasi. Ulrich haaras taas tädi Amelia kingitustega kohvri. Selles oli muu hulgas mõni Angela kuulus bleiser.

Tädi Amelia? Muidugi polnud too tundmatu naisterahvas, ilmselt seniilne rauk, Ulrichile mingi tädi. Ja Angelale? Kui uskuda kõike seda jama, mida Angela talle, oma endisele mehele, sellest loost rääkinud oli! Aga tuli vist uskuda. Angela ei jätnud midagi juhuse hooleks ja oli lasknud endale saata tolle vanamuti juuksekarvu, DNA-analüüsi ei seadnud keegi kahtluse alla. Kes teab, võib-olla kunagi leitakse, et see nii usaldusväärseks peetud meetod osutub valeks, palju surmkindlaid avastusi on ju hiljem kummutatud, välja naerdud. See oleks katastroof, kui mõelda kõigile neile, kes selle analüüsi pärast oma varanduse, vabaduse, võib-olla elugi on kaotanud. Aga praegusel ajal polnud mingit põhjust DNA-proovi õigsuses kahelda. Amelia Troska oli Angela pooltädi, vanaisa Ludwigi lihane tütar. Ja selle pooltädiga seoses oli Angela üle pikkade aastate tema, Ulrichi, üles otsinud ja talt abi palunud. Sest ta ei tahtnud üksi siia maailma otsa reisida. Ega oma Joachimit isiklikku avantüüri kiskuda. Arusaadav, neil polnud ju kauget ega iseäralikku ühist minevikkugi… Ulrich oli muidugi meelitatud ja jäi nõusse.

1928. aasta oli see, kui noor Saksa politseiametnik Ludwik Kaźmierczak, rahvuselt poolakas, endine vabadusvõitleja kuulsast Poola „sinisest armeest”, komandeeriti esimest korda itta, kuhu mõne aja eest olid tekkinud uued riigid. Kõigepealt saadeti Kaźmierczak Leetu, sest ta oskas poola keelt, aga et ta Leedus oma kohustusega — sakslaste kogemusi jagades aidata kaasa Leedu politsei tööle (aga miks mitte ka jälgida sealse politsei siseasju ja laiendada Saksa mõju) — suurepäraselt hakkama sai, saadeti ta peagi nendesamade ülesannetega Lätti ning järgmisel aastal tervelt kuuks ajaks Eestisse.

Hauptwachtmeister Ludwik Marian Kaźmierczak, tolleks ajaks saksastunud poolakas, oli tubli abielumees, hea kaasa oma veetlevale sakslannast naisele Margarethele, keda ta südamest armastas, ja hoolitsev isa väikesele kolmeaastasele Horstile, tõsisele poisikesele, kelles uhked vanemad arvasid aimavat tulevase geeniuse ilminguid. Nii et noor politseiametnik lahkus oma pere juurest alati raske südamega ja võõrsil igatses nende järele. Aga teisest küljest oli see, et just teda vastutusrikkale missioonile lähetati, ikkagi auasi. Kaunases ja Riias oli ta olnud eelmisel aastal, Balti olud polnud talle enam võõrad. Kaunas noorele mehele erilist muljet ei avaldanud. Riia oli rahvusvaheline linn, palju sakslasi, juute, venelasi, muidugi ka lätlasi, ning Tallinn otsekui selle väiksem koopia, ainult lätlaste asemel olid seal eestlased — asjaolu, millel Kaźmierczaki jaoks erilist tähtsust ei olnud, küll aga paistis oluline tema vastuvõtjatele, kes armastasid rõhutada oma erinevust katoliiklikust Kaunasest, metsikutest leedulastest, juudilinnast Riiast ja reeturlikest lätlastest.

Eesti politsei ülem Nikolai Reimann oli nooremas keskeas mees, õppinud Tartu ülikoolis õigusteadust. Esialgu jättis ta sakslasele pisut kuiva ja vaata et saamatugi mulje. Hoopis rohkem meeldis Ludwikile noor politseikomissar Heinrich Tann, kõva spordimees, kellega ta tutvus politseikooli külastades. Kuid pikapeale avastas ta ka Reimanni juures omadusi, mis tolle mehe väärtust tema silmis kõvasti tõstsid. Reimann oli arukas, auahne, julge — ta olevat eestlaste Vabadussõjas venelaste vastu teeninud välja leitnandi aukraadi. Reimann sõidutas noore Saksa politseimeistri Tartusse, kus ta oli õppinud ja töötanud mõnda aega politseiülemana. See oli väike, aga võluv linn jõe kaldal. Kaźmierczaki meelest huvitavam kui Tallinn. Tooni andis siin ülikool, linna kivises südames liikusid tähtsate nägudega kenad tudengineiud ja värvimütsides noormehed, kohvikute ümbruses võis näha hiilimas ka kõhnu prillitatud intelligendikesi, kes noorele Saksa politseimehele nalja tegid, aga selgesti oli tunda maa lähedust, eriti kui jalutada värvikal lõhnadeküllasel turul, kus oli põnev kohalikke inimtüüpe silmitseda. Kaźmierczak kõndis mõne korra üle uhke kivisilla, vaatas ringi Toomemäel ja ostis turult häbeliku punetava näoga naise käest hapukurke, ta ei teadnudki, et seda poola maiust ka siin valmistada osatakse ja veel nii hästi!

Eesti visiidi tähtsündmuseks kujunes aga lõunasöök legendaarse mehe Johan Laidoneri juures, kelle naine Maria, sündinud Kruszewska, oli poolatar. See oli muidugi noorele Saksa poolakale suur au, aga küllap saigi küllakutse talle osaks proua Maria päritolu tõttu. Kaźmierzcak uuris natuke tausta — polnud tiitlit, mida Laidoner ei oleks kandnud, ülemjuhatajast kuni parlamendi liikmeni. Aga äsjastel valimistel oli too imemees keeldunud parlamenti kandideerimast, põhjendades seda järsult ja selge sõnaga: „Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav.” Nii vähemasti jutustas sellest Nikolai Reimann. Kaźmierczak imetles juba ette meest, kellel parlamendi tegevuse kohta oli nii selge ja üheti mõistetav hinnang. Ega parem olnud ju lugu ka Weimari vabariigi ja selle Riigipäevaga.

Lõunasöök toimus Tallinna kesklinnas Laidoneride kenas villas ja kutsutud oli mitmeid kõrgeid külalisi. Politseikooli direktor Eduard Mets, Nikolai Reimann, Heinrich Tann olid Kaźmierczakile juba tuttavad, mõnega jõudis ta vahetada vaid paar viisakusfraasi. Oli ka daame. Nii oli tema seltsidaamiks ja lauanaabriks määratud plaatinablond kaunitar, riigitegelase Albert Troska Tartu ülikoolis filoloogiat õppiv tütar Tiiu. Vestlus läks kiiresti käima, kõik seltskonnas oskasid vabalt saksa keelt, peremees ise armastas kõnelusse põimida ka ingliskeelseid väljendeid, eriti kui juttu tuli tema Rahvasteliiduga seotud missioonist — ta juhtis selle organisatsiooni uurimiskomisjoni tööd Mesopotaamias. Laidoner kirjeldas värvikalt delegatsiooni reisi, kõlasid idamaade muinasjuttudest tuttavad nimed Beirut, Amman, Bagdad. Aga komisjoni tööst Mosulis rääkis kindral kidakeelselt ning kurdide ja nende võimaliku omariikluse teemast, mille keegi tõstatas, libises lihtsalt üle.

Kaźmierczakit need jutud eriti ei köitnud, pigem ei saanud ta silmi oma lauanaabri, imeliku nimega neiu Tiiu väikeselt kõrvalt, mis kumas roosakalt läbi heledate juuste nagu tükike mahlast idamaist puuvilja. Kaźmierczak oleks tahtnud seda hammustada.

„Olen liiga kaua Margarethest ja poisist eemal olnud,” mõtles ta nukralt. Teda tabanud kurbus sobis Laidoneride koju, kus pererahvas püüdis kangelaslikult lõbus ja vahetu olla. Ka Saksa külalisele ei olnud teadmata seal alles eelmisel aastal toimunud traagiline sündmus perepojaga, mille kohta Reimann oli öelnud, et see oli enesetapp. Aga Reimanni ilmest luges Kaźmierczak, et poisi surma lugu katab saladusloor. Proua Maria istus klaveri taha ja mängis Chopini — keda siis veel! Ta mängis väga hästi ja Kaź­mierczakile, kes polnud just üleliia musikaalne, kuid armastas muusikat südamest, tundus, et proua valas oma leina klaverimängu, et muusika aitas naisel edasi elada ja oma seltskondlikke kohustusi säravalt täita. Maria lõpetas, lasi hetkeks käed rüppe, aga läbi aplausi kuulis Kaźmierczak (ja küllap kuulsid teisedki), kuidas proua paar takti Chopini leinamarssi mängis.

Sellelt lõunasöögilt lahkusid nad koos Tiiuga, neiu saatis Kaźmierczaki „Kuld Lõvisse”. Noor mees tundis hämaral õhtul üksijäämise ees ängistust, peaaegu hirmu, ja palus tütarlast tulla temaga hotelli restorani teed jooma. Nad jõid teed, tellisid head Prantsuse konjakit, kuigi seda oli ka Laidoneride pool pakutud, tellisid veel, kuni jäid mõlemad kergelt vinti, tüdruk muidugi rohkem. Tiiu ilus kitsas nägu valgus Kaźmierczaki silme ees laiali, sarnanes üha enam Margarethe peene sakslanna palgega. Nad olid nii ühte nägu, tema Greta ja see kaunis filoloogineiu Tiiu, nad olidki nagu üks naine, üks ja seesama naine, keda oli võimatu petta, sest petetakse ikka ühte naist teisega. Nad olid sama kasvugi, ja kui Tiiu viisakusreegleid eirates tema ees hotelli trepist üles läks, kahetses mees, et ülilühikesed hõljuvast kangast kleidid olid hakanud moest kaduma. Ta silmitses Tiiu saledat pihta liibuva kostüümi all, kuidagi abituna mõjuvaid beežides läikivates siidsukkades sääri ja ohkas teadmises, et läheb vastu tegelikult ülearusele, lausa ohtlikule seiklusele.

Väikelinnas pensionipõlve pidav vanapiiga Amelia Troska oli selle ammuse seikluse veel elus olev vili. Ja nüüd oli saatuse tahtel tema isapoolne suguvõsa ta miskipärast — milleks küll! — üles otsinud. Liiga hilja! Oma üksildases, tagasilööke, ülekohut, müstikat ja vaesust täis elus oleks Amelia peaaegu igal eluetapil vajanud sugulaste või hingesõprade lähedust, aga neid ei olnud. Vanaisa Alberti olid punased mõrvanud, tema ja ema Tiiu Siberisse viinud, ja alles seal, pisut enne oma surma, oli ema talle rääkinud tema isast, Saksa poolakast Ludwik Marian Kaźmierczakist, noorest politseiohvitserist, kes Amelia sünnile eelnenud aastal Eestit oli külastanud. „See polnud mingi armulugu,” oli ema öelnud, „see oli seiklus, tegelikult mõttetu, ülearune seiklus, mis mu elu täielikult muutis.” — „Miks?” — „No mõtle ise, kes teab kust üles korjatud vallaslaps, ma isegi ei kurameerinud sel ajal kellegagi. See on praegugi suur patt, mis siis veel 1930. aastal.” Amelia oleks tahtnud emalt küsida, mis oli teda sellele seiklusele ajendanud ja miks ta last ära ei kaotanud, aborte on ju tehtud ilmselt sellest ajast peale, kui naised rasedaks on jäänud, aga ta ei julgenud, emal ei paistnud tahtmist olevat rohkem rääkida. Amelia kirjutas siis õhtul, kui ema juba uinunud oli, isa nime kuulmise järgi paberilipakale: Ludvik Mariann Kasmirtšak, ja imestas, miks oli isa teiseks eesnimeks naise nimi.

Aeg-ajalt haaras teda tohutu soov isast rohkem teada saada, ta viis jutu küll Poolale, küll Saksamaale, küll vanaisa Albertile, aga ema, kes teda läbi nägi, ei haakunud nende katsetega. „Ütle siis vähemalt, kus te tuttavaks saite?” küsis uudishimust pakil Amelia, Meeli, nagu ema teda kutsus, ja ema lausus hooletult, otsekui möödaminnes: „Kindral Laidoneri juures lõunasöögil.” Laidoneri nime nimetamine oli Meeli meelest nii ohtlik, et ta seekord rohkem ei pärinud. Alles mõni aeg hiljem uuris ta ääri-veeri ja delikaatselt, kus siis ikkagi temale, Meelile, algus oli pandud, seda ei saadud ju ometi Laidoneride kodus teha. Ema oli peale mõningast keerutamist nimetanud punastades „Kuld Lõvi”. Amelia mäletas seda hotelli, nad olid seal ema ja vanaisaga mõne korra käinud, aga ta polnud märganud või osanud märgata, et emale oleks see kuidagi eriliselt mõjunud. Ameliale oli „Kuld Lõvi” küll sügavat muljet avaldanud. Hotell ja selle restoran olidki Amelia lapsepõlves palju uhkemad ja ilusamad kui 1929. aastal, seal oli tehtud ümberehitusi ning tulemuseks oli üks Tallinna esinduslikumaid paiku, vähemalt enne seda, kui „Kultase” kohvik Vabaduse platsi ääres valmis sai.

Amelia pinnis ema natukehaaval edasi ja sai teada, et Tiiul oli tema nukrast vallasemaseisusest hoolimata ka kosilasi käinud, neid meelitas ligi, nagu ema hapult väljendas, mitte tema kena välimus ja hea keelteoskus, vaid isa Alberti tõhus rahakott. „Ma andsin kõigile südamerahuga korvi,” ütles ema, „seda enam, et ühestki ei oleks olnud sulle õiget isa.” — „Aga minu õige isa, kas ta sai üldse minust teada?” — „Sai. Tookord oli meie saadikuks Saksamaal Karl Menning, kelle abikaasa Irmgard oli mu hea tuttav, võiks öelda vanem sõbranna. Saatsin temaga su isale oma pildi ja väikese teate sinu sünni kohta. Ma tean, et see läks kohale.” — „Minu pilti valgel karunahal ei saatnudki?” küsis Amelia pilkava kibedusega. „Ma ei tahtnud sellelt mehelt midagi, ei kaastunnet, abi ega tähelepanu meie lapsele. Mul on häbi seda tunnistada, aga see vahejuhtum oli eeskätt minu provotseeritud. Pealegi ei olnud me päris kained.” — „Issand jumal!” karjatas Amelia, „te muretsesite mu purjus peaga! Te muretsesite selle vahejuhtumi, nagu sa ütled, purjus peaga!” — „Ära muutu hüsteeriliseks. Mul poleks tarvitsenud sulle midagi rääkida.” — „Kuidas nii, mul on õigus teada.” — „Õigus? Mida sa selle õigusega peale hakkad?” — „Kas sul isast pilti on?” küsis tüdruk ja tema imestuseks võttis ema lauasahtlist väikese plekk-karbi, kus ta hoidis kodumaalt kaasa toodud niite ja nõelu. Ema puistas niidid-nõelad lauale, kiskus siis ära karbi põhja sätitud valge papitüki ja ulatas tütrele pisikese foto nägusas heledas univormis mehest.

Amelia silmitses pilti kaua, sulges silmad ja nägi väikest mustvalget fotot värvides, isal olid rohekassinised silmad, sirged tumepruunid juuksed, ta tuli üha lähemale, muutus üha suuremaks, kasvas päris pikaks meheks, kes seisis mingi suure kõleda kivimaja trepil, seljas hoopis teistsugune munder kui pildil. Isa ütles Ameliale midagi, aga tüdruk ei saanud aru, kuigi püüdis. Ta läks pingutusest üleni kuumaks nagu siis, kui emal hammas valutas ja ta palus, et Meeli hoiaks kätt tema põsel — see võtvat kohe valu ära. Tüdruk raputas pead, nägemus kadus. „Miks mu nimi on Amelia? Kas isa tahtis nii?” päris ta, kui nägi, et ema teda võõristusega silmitseb. „Tema ei teadnud midagi tahta. Amelia on minu pandud. Minu toonase lemmik­ooperi, Verdi „Maskiballi” järgi. Seal on Amelia saatuslik naine, kelle pärast kuningas mõrvatakse,” seletas ema, silmis ooperi meenutamisest udune pilk. „Ühtki valitsejat ei tapeta naise pärast,” teatas Meeli resoluutselt. „Kuidas nii?” imestas ema. „Valitsejaid mõrvatakse ja hukatakse ainult poliitika pärast. Seda peaksid sa ju nüüd ometi teadma.”

Ema vaikis, murelik, et oli liiga palju lobisenud. Aga Amelia ei jätnud teda rahule. „Ema, kas mul on ka poolõdesid ja -vendi?” — „Ma tean, et sul on kindlasti poolvend Horst, sinust natuke vanem.” — „Horst Kasmir­tšak,” kordas Amelia tundmatu poolvenna nime. „Horst, Horst, haben Sie vorst!” — „Wurst,” parandas pedantne filoloogist ema. Ta ei teadnud, et perekonnanime Kaźmierczak selles suguvõsaharus enam ei eksisteerinud, Ludwik Kaźmierczak oli oma nime saksastanud Ludwig Kasneriks, aga oma poola juuri ei unustanud ta surmani.

Surm tabas Ludwig Kasnerit 1959. aastal Berliinis. Poeg Horst seisis oma naise ja viieaastase tütre Angela Dorotheaga tema voodi juures, pojapoeg Marcust ei olnud, ta oli liiga väike, ja oma kolmandat lapselast, Irenet, Grosspapa näha ei saanudki, see sündis viis aastat pärast vanaisa lahkumist. Isa Horst luges endamisi meieisapalvet, ema Margarethe hoidis pisaraid tagasi. Ühel hetkel palus vanaisa Ludwig, et ta jäetaks pojatütar Angelaga kahekesi. Vanemad kohkusid: jätta laps üksi surija juurde — see võib olla tüdrukukesele liiga suur vapustus, kui Grosspapa peaks hinge heitma. Seepärast jäid ema ja isa ukse taha kuulatama. Toast kostis vanaisa tasast jutupominat ja Geli selge lapsehäälega antud vastuseid: Jaa, Grosspapa, muidugi, Grosspapa, ei näita kellelegi. Mõne aja pärast tuli laps vanaisa juurest ära ja vaatas pisarsilmil vanematele otse hingepõhja. Grosspapa oli surnud. Tüdruk hoidis kätt oma bembergkleidi taskus, seal oli varjul ümbrik, mille vanaisa oli talle usaldanud, keelates seda vanematele näidata. „See on minu kiri sulle, teed lahti siis, kui juba suur tüdruk oled. See on ainult sulle, pea meeles. Hoia seda ja ära kellelegi näita, ka emale ja isale mitte.” — „Muidugi, Grosspapa, ei näita kellelegi.” Angela avas ümbriku veel samal õhtul WC-s istudes. Ümbrikus oli gooti tähtedega kirjutatud kiri, mida väike tüdruk lugeda ei osanud, ja pisike pilt heledapäisest kenast naisest. Angela silmitses tükk aega noore naise piklikku korrapärast nägu, nii kaua, et ema väljakäigu uksele koputas ja küsis, kas lapsega on kõik korras.

Tiiuga kohtus Kaźmierczak oma Eesti-visiidi ajal veel vaid korra. Nad istusid „Feischneri” kohvikus, ees kohvitassid ja imetillukesed likööripitsid, ning närviline Tiiu suitsetas maneerlikult pika pitsi otsa sätitud sigaretti. Kohe, kui üks oli lõpuni põlenud, võttis ta teise, ja Kaźmierczak hüppas püsti, lõi kannad teatraalselt kokku ja süütas daami suitsu oma hõbedase välgumihkliga, millele abikaasa Margarethe, kes talle tulemasina möödunud jõulude ajal kinkis, oli lasknud graveerida mehe initsiaalid L. K. Kaźmierczak pani tähele, et kohvikukülastajad neid juba varjamatult jälgisid ja iga tema püstikargamise peale muigasid, ning kui Tiiu oma naiseliku kullakarva portsigari avas ja viienda sigareti välja võttis, mispeale Kaź­mierczak jälle üles hüppas ja kandu kokku lõi, hakkas kohvikupublik spontaanselt aplodeerima. Kaźmierczak kummardas, vaatas naeratades oma daamile otsa ning märkas ehmatusega, et Tiiu ilusad silmad, mis väikese helesinise kübara alt talle vastu vaatasid, olid pisarais. Nad lahkusid kohvikust ja mees saatis naise teatrimajani, kus kontserdisaali tiivas mängiti sel õhtul Enescu Rumeenia rapsoodiat. „Meenuta mind, kui sa seda muusikat kuuled,” sosistas Tiiu lahkumisel ja andis mehele kerge põsemusi. Ning tõepoolest, terve oma elu meenutas Kaźmierczak alati helesinist kübarat ja Tiiu pisarais silmi, kui ta Enescu muusikat kuulama juhtus. Kuigi ta polnud mingi sentimentaalne mees.

Kui Ulrich ja Angela mööda järske astmeid juba peaaegu üles olid jõudnud, käis seal kuskil uks ning kaks noort inimest, tüdruk ja poiss, kihutasid treppidest alla. Ülesronijad tõmbusid vastu seina, et noortele ruumi teha. Siiski riivas poiss Ulrichi kohvrit, mis kolinal trepile kukkus ja paar astet allapoole libises.

„Scheisse!” pomises Ulrich, kui ta oma kandamile järele ronis. „Vaene Angela oma asülantide, migrantide ja multikultiga,” haletses ja kirus ta endamisi. „Ja nüüd veel see pooltädi.” Kui Ulrich teel siia autos nutikat sirvis, teatasid kodumaiste väljaannete pealkirjad, et Angela on kadunud, puhkusele läinud või ravib kuskil pimedas kummitoas närve.

Noormees vabandas, kui trepil neist mööda tormas, aga Angelale tundus, et noored silmitsesid neid kahtlustavalt. Ta naeratas pugejalikult ja küsis inglise keeles: „Vabandage, kas te teate, kas proua Amelia Troska elab siin?” — „Jah,” ütles noormees ja tüdruk lisas: „Lähete abi saama või tahate tulevikku teada? Olete õiges kohas, Troska-tädi on super!” Angela jäi neile järele vahtima, noored lehvitasid talle trepimademelt. Salateenistusel oli olnud õigus. Grosspapa tütar, tema pooltädi, oli imearst ja nõid. Posija. Kui rumal, lausa piinlik! Angela muigas pilklikult, tundes, kuidas teda läbis tahtmatu värin.

Uksekell ilmselt ei töötanud, helinat polnud kuulda, ja Angela koputas, esialgu vaikselt, et aga korterist midagi ei kostnud, siis kõvemini. Hetkeks tundis ta kergendust. Ent siis kuuldus seest ebamäärane häälitsus ning instinktiivselt astus Angela paar sammu tagasi ja jäi seisma Ulrichi selja varju. Kulus veel natuke aega ja uks avanes, silmapilguks tundus Angelale ja Ulrichile, et seal ei ole kedagi, ent kui nad allapoole vaatasid, nägid nad ratastoolis väikest ja puhast, range ilme ja kohevate hallide juustega mutikest, poolik kudumistöö põlvedel, neile küsivalt otsa vaatamas. „Amelia Troska?” päris Angela kimedal, endalegi võõral häälel. „Jaa,” vastas mutike ratastoolist. Saksalik „jaa” andis lootust, et nad üksteist kenasti mõistavad, ühise keele leiavad. Angela ja Ulrich esitlesid endid ning Angela ulatas eidekesele ümbriku vanaisa Ludwigi kirja ja Tiiu fotoga. Too silmitses vana fotot kaua ja põhjalikult, tema ilmest polnud aru saada, kas heledajuukseline naine pildil on talle tuttav või mitte.

*

„Meine Damen und Herren,” alustas Angela kerge muigega nagu alati ja tundis siis, kuidas sõnad takerdusid, juba valmis mõtted laiali valgusid ning selle asemel, mida ta öelda tahtis, kerkis huulile mingi jabur, kõikeandestav, kõiki enda juurde kutsuv, soojusesse ahvatlev sõnavool, mida ta polnud võimeline tagasi hoidma. „Meine Damen und Herren,” alustas ta resoluutsemalt, aga veel suurem ja kummalisem haleduse ja helluse hoog tulvas tast üle. Angela tundis ennast Kristusena, kes laseb kõik lapsukesed enda juurde tulla, ka kõige tatisemad ja kasimatumad, neitsi Maarjana, kes laotab laiali oma sinise keebi hõlmad, sinise nagu saksa rahvuslik rukkilill, millest armastatud Preisi kuninganna Luise kunagi oma lastele pärgi punus, sinise nagu Euroopa Liidu lipp, nagu FDJ-i munder. „Mitte keegi ei pea elama hirmus ja viletsuses,” teatas Angela ja tema silme ette kerkis räpane, järskude, kuskil elamuehituskombinaadis valmis valatud treppidega koridor kõledas, vaesusest nõretavas majas, mille kõrgemal korrusel tema pooltädi Amelia oma ratastoolis piinles, pääsemata iial enam elavana alla maa peale. Amelia, kes nägi küll pilvi ja päikest, aga ei suutnud oma toolist tõusta ja aknast välja kummarduda, et näha ka rohtu, mulda, lilli või värskelt mahasadanud lund. Mitte keegi ei tohtinud elada nii troostitut elu maailmas, kus oli ju ometi palju jõukust, mugavaid tühjalt seisvaid ruume, pudru­mägesid ja piimajõgesid. Kõik pidid saama peavarju, kõik pidid saama kõhu täis. Keegi ei pidanud kartma. „Ühel päeval mind lihtsalt unustatakse, ma suren nälga ja muutun muumiaks,” oli pooltädi peaaegu pilklikult öelnud. „Või murrab keegi siia sisse ja lööb mu maha.”

„Me oleme avatud kõigile, keda taga kiusatakse, kelle elu ja tervis on ohus! Kõigile, kes tahavad tulla!” Kõigile, kes tahavad tulla? Oli mis oli, võib-olla keegi ütles neid sõnu Angelale ette ja ta ainult kordas neid, ning ega need tema mõtetest nii väga erinenudki, aga seda, et ollakse avatud kõigile, kes tahavad tulla, vähemasti seda Angela päris kindlasti ei mõelnud. See oli selge liialdus, seda tunnistas ka hõre ja ebalev aplaus, mis tema kõnele järgnes ja peagi paari plaksakuga lõppes.

Kuskil kaugel Euroopa äärel, hirmuäratava Sarmaatia serval, istus samal ajal ratastoolis vana naine, vedas vardaga mööda enda kõrval väikesel laual lebavat kulunud paberile joonistatud kindamustrit ja vaatas aeg-ajalt telerisse, ise pobisedes, otsekui kordaks ta pildikastis kõneleva naise sõnu, või hoopiski ütleks neid tollele ette. „Kõigile, kes tahavad tulla,” pomises ratastoolis mutike ja otsekohe kordas naine televiisoris kajana: „Kõigile, kes tahavad tulla!” Vana naine ratastoolis näis kohkuvat neist sõnadest, mida ta ju ise teisele dikteerinud oli. Ta surus kitsad vanainimesehuuled otsustavalt kokku, tõstis koguni kudumisvardaga käe suu ette, et sõnad välja ei lipsaks, tundes äkitsi väsimust ja painet, raskelt rõhuvat vastutust ning surma kergendavat lähedust.