Et rääkida inimese kohast päikese all, mis paistab XXI sajandi hakul, ei saa mööda demokraatiast. Vähe on mõisteid, mida rohkem pruugitakse, aga mille all mõeldakse erinevaid asju. Ühel pool on need, kelle jaoks demokraatia tähendab paleust, mille järgi korraldada elu kõige üldisemal tasemel. See on niihästi tõe ja harmoonia riigi saavutamise vahend kui ka selles elamine — peaaegu nagu moodne paradiis. (Sellisest vaateviisist annab tunnistust diktatuuri või kolonialismi võimu alt vabanevate rahvaste juubeldus, et „kuna nüüd on meil demokraatia, siis muutub elu ilusaks ja kõik saame jõukaks”.) Teisel pool on tegevpoliitikud, spindoktorid ja üldse professionaalid, kelle jaoks demokraatia on poliittehnoloogia, mille kaudu seaduslikult võimule tulla ja seda kindlustada. Nende lähedal paiknevad muhatavad rahamehed, kes lasevad demokraatial hea maitsta, sest see kaitseb neid „rahvahulkade viha” eest. Kusagil kõrvaldimensioonis asuvad sotsiaalteadlased-publitsistid, kes ragistavad ajusid, kuidas oleks võimalik demokraatiat laiendada ja süvendada. Aga tavainimene — see „kollektiivne pe…e” (nagu väljendus Kaarel Ird)?

Poliitilise demokraatia aluseks on prantsuse valgustajate ideed, mis tuginevad Aristotelesele ja Descartes’ile. Esimese loogika õpetab, et suvalisse liiki kuulujate olemuslikud kvaliteedid peavad olema sarnased. Nii võivad kaks inimest erineda küll „ainelt”, aga mitte olemuselt ehk substantsilt. Ja Descartes arvas „Arutluses meetodist”, et aruka mõtlemise võime on (üksikud erandid välja arvatud) antud kõikidele inimestele. Kuigi kumbki filosoof ei pidanud otseselt silmas poliitilist elu (ja näiteks Aristotelese majapidamises kasutati ilmselt orje — sellele vaatamata, et neil oli temaga sama „substants”), vaid metafüüsilist printsiipi, tuletasid valgustajad sellest ühiskonnaõpetuse, mis on olulisel määral Suure Prantsuse revolutsioon n.-ö. vaimseks põhjenduseks.

Sada aastat hiljem oli selge, et tõe ja õiguse riiki polnud loodetud kujul saabunud. Vanade isandate asemele olid lihtsalt astunud uued. Kodanlus oli aadlike ja vaimulike eesõigused ja positsioonid üle võtnud ja tema demokraatiatuhin soikunud. Viis protsenti ühiskonnast lüpsis riiki, püüdis hoiduda maksudest ja põlgas rahvamasse. (Iga üldistus lonkab, aga põhiliinis nii oli.) Vaesemad kihid tundsid, et neid on kõrvale lükatud ja vabariik on neid maha jätnud. Kokkuvõttes oli rahulolematus poliitilise süsteemiga Kolmanda vabariigi aegses Prantsuse ühiskonnas peaaegu sama suur kui Weimari vabariigis.

Maailm jaguneb nüüdki võimukandjateks ja alluvateks. Varanduslik kihistumine kasvab kõikjal (selle juurde tuleme artikli lõpus). Sotsiaaldemokraatia tundub pikemas ajalõikes pigem meeldiva kõrvalekaldena, mis oli võimalik, kui ressurssi palju ja ühiskond konsensuslik. Kui sellele lisada üldine poliitikutega rahulolematuse mõmin, mida Läänest aina kostab, ja võõrandumine poliitikast, siis milles peitub ikkagi demokraatia peibutuslik võlu? Võiks aru saada, et sellega lepitakse ohates kui tõepoolest kõige väiksema halvaga. Seda enam, et inimeste materiaalne heaolu, isiklik vabadus ja kultuurielu tase pole poliitilise demokraatiaga võrdelises (või vähemasti mitte absoluutses) sõltuvuses. (Juba mainitud Kolmanda vabariigi ajal 1920-ndail oli Prantsusmaa muu maailma silmis tõeline Meka. Sellestki teemast veel lõpu poole.) Aga demokraatiat lausa „emmatakse talle hümni lauldes”. See ärgitab vaatlema, missuguseks on kujunenud demokraatia tähendus tegelikkuses, mitte nagu seda kunagi planeeriti ja nagu poliitikud oma kõnedes praegugi soovivad vahel oma alamaid uskuma panna. Demokraatia peab kätkema inimese silmis mingit kingituslikku väärtust, mis avaldub ka väljaspool poliitilist sfääri ja majanduslikku toimetulekut. Alustame kaugemalt, üldisemast, lihtsamast.

Inimese õige koht

Ajaloost paistab, nagu sooritaks inimkond rahvamatka mäele või platoole. Algul jõuavad sinna vähesed, põhimass püsib aastatuhandeid orus või jalamil. All on silmapiir ahas, kõik on lähedal. Ainult üles vaadates tundub maa pikk, nii et need, kes juba seal, paistavad kaugele. Mida kõrgemale ka ülejäänud sel veerul või rinnal jõuavad, seda kaugemale on neilgi võimalus näha. Aga kas nad vaatavad? Kindel see, et nad ise paistavad kaugemale. Aga kes neid vaatab — kui kõik on kõrgel?

Demokraatia levikuga on järjest rohkem inimesi saanud kõikvõimalikke vabadusi ja õigusi. Koos sellega on ringidena laienenud nn. ajaloolise subjekti mõiste. Üha suurem hulk pole enam pelgalt kellegi kantseldatud-korraldatud objektid nagu kari karjase käes, vaid seab ise oma sihte ja pürib neid realiseerima. Nii tundub, ja teatud määral nii ongi. Halleluuja!

Õiguste alus on õigus elule, millele kohe järgneb õigus omandusele. Orjal polnud kaua algul üht, pärast teist. Õigused laienesid pikkamisi: habeas corpus, kodanikuvabadused, valimisõigus jne. Protsessid ja vastavad ilmingud, mida 1910-ndail kirjeldas Ortega y Gasset, on jätkunud. Tänapäeval tipneb õiguste püramiid — lisaks õigusele otsustada oma bioloogilise soo üle — õigusega isiksusele. Tõsi, viimast ei ole säärasel kujul vist kusagil fikseeritud. Aga see ei muuda asja olemust. Isiksust ongi raske üheselt defineerida, see avaldub paljudes aspektides. Näiteks saavad tänapäeval praktiliselt kõik olla seisukohtade avaldajad. Peatumegi sellel.

Arvavad

Täpsustuseks, et siinkohal ei peeta silmas teadlaste, kirjanike, poliitikute, ajakirjanike jt. traditsiooniliste arvajate hääli (mille hulk maailmas samuti pidevalt suureneb), vaid neid loendamatuid, kes ajaloo rahvamatkal üha kõrgemale jõuavad ja seejuures massiivselt hõiklevad.

Tegemist on ajaloos suhteliselt uue nähtusega. Pikki sajandeid oli kirjutatud või kirjutamata seaduseks, et mõtteid „tohtis olla” (s. t. avalikult ja laiemalt väljendamiseks) üksnes kindlatel isikutel, peamiselt valitsejatel ja vaimulikel. Ülejäänud olid vait (kuni hääle sai kolmas seisus). Keeld võis hõlmata arvamist kui seesugust tervikuna või käia valikuliselt mõne selle sisuaspekti kohta (nagu see on tänini autoritaarsetes ühiskondades).

Seetõttu on meile kaduma läinud sadade põlvkondade tavainimeste hääled aegade sügavusest, me ei tea, mida nad mõtlesid ja tundsid. Keegi ei arvanud toona, et sellel võiks olla mingit tähtsust. Praegu saame teha nende kohta üksnes oletusi mitmesuguste analoogiate najal. Võimalik, et nende mõtete teadasaamine valmistaks meile teatava pettumuse. Tõenäoliselt arvas (nagu ka mõtles ja tundis) enamik inimesi alati sedasama, mida nüüdki. Ometi oleks sel põhimõtteline tähtsus. Pelk teadmine, et need hääled on üldse olemas olnud, s. t. inimesed on olnud enesepeegeldusvõimelised hallidest aegadest peale, mõjutaks meie inimkontseptsiooni tervikuna. Sest vait võib olla ka põhjusel, et lihtsalt pole midagi öelda. Seda, kas tavainimesel on oma arvamus, on viimastel sajanditel niihästi eitatud kui ka ülemäära jaatatud — vastavalt siis elitaarsele ja liberaalsele vaatepunktile. (See on meie teema suhtes tähtis.)

Ligi sadakond aastat kestis Läänes olukord, kus arvamine oli niihästi lubatud kui sallitud, aga selle massilist levikut takistasid tehnilised võimalused. Arvamuse avalikkuse ette toomise vahendid olid loendatud ja/või kallid. Neid arvamisega seotud kolme asjaolu (sisu, poliitilis-sotsiaalsed regulatsioonid ning tehnilised võimalused) tuleb käsitleda kompleksselt. Näiteks kuigi me ühelt poolt ei saa kindlalt väita, et vanasti oli arvata tahtjaid sama palju kui praegu, siis teiselt poolt on ikkagi enam-vähem kindel, et juriidiliste piirangute kaotamine, avaliku arvamise prestiižsuse tõus ja edastamise hõlbustumine on stimuleerinud selle massiliseks muutumist.

Arvamuspiiranguid on peamiselt kahte liiki. Ametlike hulka kuuluvad näiteks tsensuur ja sellest tulenev hirm pealekaebajate ees. Nende lõdvenemisele on aidanud kaasa ühe osa eliidi varasem hoiak — konservatiivne humanism. Mitteametlikeks piiranguteks on olnud mitmesugused mentaliteedid ja eelarvamused, mille kohaselt arvamist on peetud kas sündsaks või sündmatuks (vastavalt „miks te inimesi ei kuula?” versus „mis mina, lihtne inimene…”) ja/või tagajärjekaks või tühja tuule tallamiseks („keegi peab ju seda ütlema!” versus „ega sellest midagi ei muutu…”).

Tõenäoselt on tavainimesele kõikidel ajastutel puhuti kangastunud, et ta mõtted on sama tähtsad kui selle maailma õpetatutel või vägevatel („mis nad minust paremad on?!”). Aga siiski vist mitte väga paljudele ja mitte kauaks. Enamik on mõistnud või aimanud, et arvamine pole nende pärisosa („mul puudub riigimehe mõistus”). See on otseselt seotud oma koha teadvustamisega ühiskonnas, ja seda on pikka aega  peetud kodanikuvooruseks. Eks ole unustamatu kooda sellele Huxley „Hea uue ilma” (Brave  New World) läbinisti hierarhiseeritud ja „alfabetiseeritud” ühiskonna üks loosungeid: „Ka üpsilonid on vajalikud!” See on imekaunis…

„Võltstagasihoidlikkusest” on tavainimesel aidanud üle saada ühiskonna eliidi liberaalne tiib. On loomulik, et kaasa elades inimese vabanemisele, mida eespool mainisime, tekib mõneski soov seda protsessi soodustada ja kiirendada, et olla n.-ö. ajaloos õigel poolel ja joovastuda paratamatuse tunnetamisest. Niiviisi on tärganud vabastamise eestvõitlejaid ja isegi fanaatikuid. Üheks nende õpetuse alustalaks on veendumus, et inimesed on võrdsed igas suhtes, ka arvamuste kujundamise ja avaldamise võimelt. Selle õpetuse vaikimisi eelduseks on, et kõik evivad seisukohti, isegi kui nad ei oska neid väljendada. Edenenuma inimese humaanne kohus on aidata tummuses püsivaid suguvendi oma hääle leidmisel, aidata neil selgusele jõuda, mida nad tegelikult arvavad, ja õpetada neid seda väljendama. (Seda eesmärki teenivad muuhulgas mitmesugused analüüsi ja eneseanalüüsi tehnikad, mille abil inimene punkthaaval jõuab „endani”. Samuti on netis kümneid arvamuslugude kirjutamise õpetusi.) Niisugune seisukoht näikse olevat paljudes, eelkõige Lääne ühiskondades tõusuteel.

Siiski tundub, et poliitkorrektikute-vabamõtlejate-kaunishingede mõju arvamusbuumi tekkele on suhteliselt väike. Nad küll kujundavad soodsa kliima ja hingeolu, aga selle praktiline mõju on sama kui kirikutegelaste õnnistus ilmavürsti eesseisvale sõjakäigule, s. t. vajalik, ent tulemuse suhtes mitteotsustav. Lisaks pelgale tolerantsile, valgustusvaimule jms. peab ühiskonnas olema veel mingi sanktsioneering ja mahitus, mis seletaks arvamusliidrite arvu pidevat suurenemist. Tõelised põhjused on nagu ikka primitiivsemad ja materiaalsemad.

Turg ja halastustribüün

Tähtsaimaks — kuigi ka mitte ainsaks — on turg, mille reeglite järgi funktsioneerib üha valdavam osa ühiskonnast. Turu ja demokraatia (nagu ka vabariigi ja demokraatia) vahele ei saa panna võrdusmärki, aga nad on lahutamatud. Ühest aspektist võetuna on turg demokraatia ilma idealismi, aadete ja üldse romantiliste hõbekalakesteta. Turg on lihtne ja karm värk: tingühik on tingühik. Turge on sama palju nagu eluvaldu. Näiteks poliitikas (poliitikaturul) tähendab demokraatia seda, et ka väikseima arukuse ning väheminformeeritud inimese hääl maksab valimistel sama palju kui arukaima ja informeerituima oma. Lõppkokkuvõttes taanduvad kõik turud ühele suurele, kus kehtib universaalne reegel, et ka kõige lollima, närusema ja üldse negatiivsema isiku dollar või euro on sama palju väärt kui targima, parima ja positiivseima rahakotist võetu.

Kui see seaduspära kehtiks üksnes materiaalsete kaupade või teenuste maailmas, poleks häda midagi. Isegi poliitika puhul võiks käega lüüa, sest puudusteta pole ükski võimusüsteem. Aga tänases ühiskonnas on kõik läbi põimunud. Ei ole piiri poliitika, tootmise, teeninduse ja vaimuelu vahel. Selle kontsentreeritud näiteks on meedia, kus kõik nimetatud ühinevad. Arvamusavaldus ja meedia kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Avalik arvamine on kommertsialiseerunud, muutunud kaubaks. Mitte et arvaja ise ajaks subjektiivselt kommertsi taga, aga ta asetub või positsioneerub turule, mille käest tal pole pääsu.

Arvamisel (kordan, et jutt on arvamusega esinemisest avalikkuse ees, selle „väljariputamisest”) on lisaks kitsamalt sisule veel aspekte. Siia on haaratud osaliste ambitsioonid ja huvid. Laias laastus on kaks võimalust: kas meediakanal vääristab autorit, lisab sellele prestiiži („mul ilmus „Loomingus” lugu!”) või vääristab autor kanalit, mistõttu tõuseb viimase jälgitavus ning kasumlikkus.

Meediakanalitel on pidevalt tarvis arvamusi, sealhulgas uusi ja värskeid. Viimaseid mitte üksnes sellepärast, et sooliselt, ametitelt jne. pluraliseeruvas ühiskonnas sugeneb aina uusi gruppe, mis eeldavad kompetentseid arvajaid vastavates valdkondades. Ei, ka traditsiooniliste valdkondade puhul on vaja uusi. Kuigi üksikud staažikad säilitatakse (näitamaks, et väljaanne hoolib ka traditsioonist ning on generatsiooniti representatiivne), vajatakse siiski „värsket liha”.

Enamikul inimestest on vajadus autoriteeti omada ja silma paista. Üks võimalusi selleks on teravapilguliselt hinnanguid jagada. Sellepärast on arvamine üldjuhul prestiižne. Avaldad arvamust, järelikult oled olemas. Kogemused näitavad, et kui keegi hakkab sageli arvamust avaldama, kavatseb ta tõenäoselt poliitikasse minna. Seevastu poliitik, kes enam arvamustega ei esine, on käega löönud ja kantakse peagi maha.

Paistab, et avaliku arvamise soov aina kasvab. Kõik näikse nõudvat endale õigust olla kompetentne ja teravapilguline. Muidugi pole neid omadusi inimestele üheväärselt antud. Kuidas siis nii, küsib mõni seepeale. Sõnavabadus on olemas, aga öeldakse, et mul pole taset? Kas see pole üks ja seesama? Kas õigus tark (või lausa geniaalne) olla polegi siis elementaarne inimõigus… mille meile peab tagama demokraatia?

Kuidas saaksid meediatöösturite kõrvad jääda kurdiks neile varjatud palvetele! Kuidas saab nende süda mitte tuksatada võimaluse peale pakkuda inimestele arvamusavaldamise halastustribüüni! Meediamogulid teevad südame kõvaks, krokodillipisaraid nuttes salgavad nad maha oma parema äratundmise ning on valmis jagama inimestele tunnistähti nende kompetentsuse kohta.

Turg paneb inimesele, pimedale olendile, pähe kärbse, et too on midagi erakordset, et tema arvamus on samal tasemel kui nn. arvamusliidritel või muidu mõttehiiglastel. Turg puhub tavakodanikule kõrva nagu noormees neiule, kui tahab tollelt kätte saada, kinnitades, et neiu on filmidiivadestki kaunim. Turg müüb nüüdisajal inimestele egalitarismi umbes samamoodi nagu katoliku kirik omal ajal indulgentse, pattude kustutamist. Mõlemad näivad pakkuvat hingepidet ja garantiid, mis lähemal vaatlusel osutub muidugi näivuseks ja loogikavastaseks.

Arvamuste rohkusest on seega huvitatud kõik osapooled. Ent nagu osundatud, pole kindel, kas uusi tarku arvajaid tuleb juurde samas tempos, kui neid vajatakse. Karussell ju kiireneb üha. Häda pole aga midagi. Kui loodus ei tule kaasa, siis… meedia „murrab” looduse. Arvamusavalduste pealetuleku jõulisusel on ühisjooni Nõukogude Venemaa sooviga panna Marsil õunapuud õitsema. Kes on kompetentne arvaja, selle otsustab meedia(turg) ise.

Et raha kätte saada, peavad meediategelased olema nutikad. Publikule ei tohi isegi mitte läbi lillede öelda, et too pole tasemel, rääkimata ala- või naeruvääristamisest. Sest konkurent kinnitab siis kohe vastupidist — ja lipsti! ongi klient läinud. Seejuures tekivad paratamatult (fikseerimata) kartelli­kokkulepped. Mingisugunegi meediategelaste ühisrinne n.-ö. sisulise taseme tõstmiseks jääb turu tingimustes teoreetiliseks võimaluseks. Praktiliselt saab see toimuda üksnes madalama ühisnimetaja suunas. Seepärast on kõik jutud sellest, et ajakirjandus peaks ka tänapäeval (juhanpeegellikus vaimus) lugejast sammukese ees olema, teda õpetama, harima ja suunama, määratud haledale läbikukkumisele. Noomimise ja manitsemise asemel peab klienti kiitma ja ergutama. Sestap peavad talle esitatavad „ülesanded” olema võimalikult kergete killast.

Aga — viidates paar lõiku tagasi — ei piisa sellest, et lasta inimestel lihtsalt oma arvamuslugusid saata ja neid avaldada. Tuleb lisaks luua ja kehtestada „filosoofiline” põhjendus, et niisugune asjade käik on õige ja hea. Seda tehaksegi. Ometi jääb midagi ikka justkui puudu. Sest kuidas sa ka ei apelleeri inimeste ühisele „substantsile”, kuidas ka teaduslikult ei fundeeri (ja teadlased tõestavad, mida vaja) — lolli arvamuse mannetus torkab targa omaga võrreldes üldjuhul silma. Ka loll ise saab kimbatusega aru, et tema arvamus „ei ole nagu päris see”, kuigi ta ei taju täpselt, mille poolest. Järelikult tuleb lolli ja targa kontrasti mätsida.

Üheks levinud võimaluseks on teha seda n.-ö. teisest otsast. Targa töö olgu lihtsam, lühem, nuditum (algul pirtsutab, pärast seob endale juba ise vaimse pudipõlle ette).

Tuge pakub ka järgmine „konditsioneering”: kõikide inimeste arvamused on huvitavad ning tähelepanuväärsed, kuigi… mitte samade parameetrite järgi. Ehk äraseletatult: vajalikud on niihästi targa kui lolli arvamused (kuigi viimast niimoodi ei nimetata, selle asemel räägitakse erinevustest, alternatiivsusest, pluralismist jne.). Kumbki asub oma nišis (voh!). Niiviisi käsitletud loll astub „teise” auväärsele kohale. Poliitkorrektses demokraatias peab tark vaikimisi aktsepteerima, et loll on temast erinev, aga sellegipoolest lugupidamist vääriv, ja ta ei tohi tahtagi lolli endasuguseks targaks teha, sest see oleks vägivald lolli kallal.

Kokkuvõttes — kuna temagi taskus kõliseb dollar või euromünt, siis elab tavakodanik, massipublik nüüdisajal läbi säärast „moosimist”, nagu ei iial enne ajaloos. Võiks stoiliselt küsida, mis selles halba on ja kas selles äkki ei peitugi ajaloo mõte? Inimese elu on niikuinii armetu, las ta siis tunneb pealegi natuke lõbu oma tähtsusest ja vägevusest, olgugi see illusoorne. Sest kui see aitab tal vanadest jumalatest tühjenenud maailmas elada, siis missuguse kriteeriumi järgi teda hukka mõista? Ei, niisugust polegi. Iseasi, kas ja kui kaua see illusioon töötab.

 

Kuulsuse muutumine

Tunnustusvajadus on igavene ja üldinimlik, kuulsusenälg on lihtsalt üks selle silmatorkavamaid väljendusi tänapäeval. Kuulsuse olemus, õigemini selle struktuur on aja jooksul muutunud. Vanasti „tegid ilma” tähtsad välja­valitud, keda ühelgi alal polnud palju. Globaalne kuulsusteväli sama hästi kui puudus, selebriteedid olid kodumaised või naabermaalt. Seejuures olevikulised — võimalused aegadeüleseks kuulsuseks olid veelgi ahtamad. Ka oma eluajal suhteliselt olulise inimese tegudeslepp küündis ainult natuke üle ta bioloogilise kestvuse läve. Jäi pärandustomp ja mõni järeltulija, teda tundnute mälestused ja hingepalved tähtpäevadel. Ajaülesus oli reserveeritud aristokraatiale ning vaimuladvikule. Lihtinimese tuntus piirdus oma kodukülaga. Igaviku Seinale tema sirgeldama ei pääsenud.

Kodanlus võttis aristokraatia mallid üle ka avaliku tuntuse ja veremälu vallas. Kardinaalselt hakkas olukord muutuma XX sajandi keskel ühenduses massiühiskonna põlistumisega. Olevikukuulsuse püramiidi jalam aina laienes. Andy Warholi ütluse „kuulsus viieteistkümneks minutiks” tabavust on raske ülehinnata. Lühiajaline kuulsus saab osaks järjest suuremale hulgale. Sotsiaalmeedia võimaldab seda praktiliselt igaühele. Ent kas ühiskond jõuab sammu pidada oma liikmete ego kasvuga, mida turg, tehnika areng ning väljastpoolt poputatud enesehinnangu kasv üha paisutavad? Karta on, et järjest vähem. Selleks on objektiivsed ja subjektiivsed põhjused.

Esimeste hulka kuulub üldine infomahu kasv. Signaalide hulk, mida inimesed saadavad välja, et ennast esitleda või oma seisukohta esitada, üha suureneb. Kuigi ka signaalide vastuvõtmine ja töötlemine on varasemast hõlpsam, pole see siiski ligilähedane. Ja seegi on toimunud eeskätt tänu tehnilistele uuendustele, inimese enda psühhofüüsiline kokkupanu ja funktsioneerimisvõimekus pole oluliselt muutunud.

Subjektiivsete põhjuste hulgas on tähtis psühholoogiline valmisolek kontakteerumiseks, valmidus vastu võtta võõraid signaale, lihtsamalt öeldes teist inimest ära kuulata. Märgid näitavad, et hõlbustunud võimalused end kehtestada ja esitleda on suurendanud inimeste enesekesksust. Kultuurisotsioloogide järeldus, et üha suurem hulk tahab raamatuid kirjutada ja suhteliselt väiksem teisi lugeda, on ühe laiema tendentsi avaldumiskuju loovharitlaste suhteliselt kitsas sfääris (millest on kukesamm klassikaks saanud lausungini: „ma ei loe raamatuid, kuna mul on endal mõtteid küllalt”).

Selle tulemusena ei kasva võimalus kellenigi jõuda teatavast punktist alates enam üldse. Mida rohkem on signaale, seda suurem on tõenäosus, et need ei jõua kuhugi. Siin võib muidugi öelda, et see polegi alati peamine, et signaali saatjale on tähtsam signaali saatmine kui niisugune jms. Aga päris nii see siiski pole. Sest kuidas jääb sel juhul kuulsusega? See kätkeb implitsiitselt tagasisidet. Warholi edasi arendades: mida suuremaks kasvab inimeste arv, kel on võimalik olla kuulsus viieteistkümneks minutiks, seda väiksemaks igaühe kuulsus seejuures jääb. Enam mitte viieteistkümneks minutiks, vaid viieteistkümneks sekundiks. Või küll viieteistkümneks minutiks, aga üksnes kuulsuse eelastme või hädise lahjendusena. See on nagu traadita interneti levi: mida rohkem aparaate taga, seda nõrgem.

Kõige selle teadvustumine on pikk ja vaevaline, sest tagasiside on hajus. Mis aga tähtsam — kumbki osapooltest, ei turg ega kunde pole sellest eluliselt huvitatud. Üks saab raha, teine rahulduse enesepettusest. Turg tahab loomuldasa viieteistminutiliste kuulsuste konveierit käigus hoida ja inertsist lõgistab see veel kaua, tootes fantoommaailma. Just nimelt — need kuulsused, keda turg maailma igas nurgas (mõistagi ka Eestis) aina juurde loob, on vastuolulise kokkupanuga. Neil tunduvad küll olevat kõik kuulsuse atribuudid, „pakendus” ja muu, aga samas puudub enamikul neist kõige olulisem atribuut, s. t. suur tuntus. Seda niihästi geograafiliselt, ajaliselt kui ka oma kitsamast elualast laiemalt. Kodukandist kaugemal ja järgmine hooaeg pole neist kuuldagi, ainult vanu ajalehti — kui need on ikka veel paberil — lapates meenub, jah, olid sihukesed. Nende asemel on ammu uued.

Igaühel oma pill

Vaatame nüüd vahelduseks mõnd näidet tegelikust elust — kuulsuse aspektist, kuidas demokraatia seda tagab ja toodab.

Kõigepealt sport, kus ajastu tendentsid avalduvad ülima reljeefsusega. Spordi maht inimmaailmas on igas suhtes üha kasvanud. Selles veendumiseks tarvitseb vaid võrrelda tänaseid ajalehti poole sajandi tagustega (veel enam aga netiversioonidega, kus sport on muude tähtsamate päevauudistega läbipõimununa tihti avakohal). Aga meid ei huvita praegu maht, nagu ka mitte spordi tähtsus tervise säilitamisel pärast füüsilise töö vähemaksjäämist, agressiivsete kirgede maandajana kui sõja aseaine ega selle muud funktsioonid. Vaatame struktuurimuutusi spordi sees. Iga huviline on kindlasti märganud, et spordialade arv liigub tasapisi ülespoole. Osalt tingib seda tehnika areng. Enne sisepõlemismootori leiutamist poleks saanud olla vormel-1 ega langevarjuhüppeid, enne tulirelvi kaasaegset laskesporti jne. Sel viisil sündinud uute alade arv pole aga kuigi suur (ja näiteks lennukite võiduajamised ongi soiku jäänud).

Mitmed viimasel ajal tekkinud võistlusalad on lihtsalt uutesse tingimustesse kohandatud-mugandunud vanad. Saalijalgpall ja -hoki, rannavõrkpall ja tänavakorvpall on vähemasti osaliselt sündinud puhtpraktilistel kaalutlustel ja selles vallas on arenguruumi küllaga. (Miks ei võiks rannaliival mängida käsipalli või tänaval tennist?)

Veel saab luua hübriidalasid olemasolevate liitmise kaudu. Selles võib väljenduda isegi artistlikkus ja teatav meelsus. Näiteks chess boxing — malelaud poksiringi kõrval — on cool ja sedavõrd „uue aja vaimus”, et lihtsalt jääb ahhetada, kuidas keegi pole varem selle peale tulnud. See on ju põhimõtteliselt sama, mis kõrge ja madala ühendamine kunstis! Sääraste alade tekkimine on osa üldisemast žanrireeglite lõdvenemisest, mis avaldub praktiliselt igas inimtegevuse vallas.

Muidugi ei saa kategooriliselt väita, et kõik spordialad, mida inimese psühhofüüsiline konstruktsioon eeldab ja võimaldab, oleksid juba tekkinud ja et XX sajandi keskpaigaks oleks nende nimekiri pidanud olema suletud. Inimese kehaosade ning meelte kombinatsioonid pole kaugeltki ammendatud. (Miks ei võiks näiteks keelega jalgpalli lükata? Kas soolise võrdkohtlemise seadus ei eelda naistekandmise kõrval meestekandmist? Siis läheksid hinda väikesed nälginud poeedid, keda kerge õlale hiivata — nagu nööril kuivanud pesu.) Alasid võetakse üle nn. eksootiliste maade kultuuridest, samuti tuuakse mõni asi rahvakultuurist suurde sporti. (Käesurumises peetakse maailmameistrivõistlusi, pea need mustlasmaadluses ja sõrmekoogu vedamiseski ei tule.) Pole vist inimtegevuses ala, millesse ei saa tuua võistlusmomenti. Sellest on ainult kukesamm selle spordiks nimetamiseni.

Niisuguse väikese ülevaate järel esitagem aga meid tõeliselt huvitav küsimus — mille nimel see kõik toimub, miks on alasid pidevalt juurde vaja? Sest selle taga pole pelgalt kellegi suva, jõudeolija meelisklemine, nagu ajaviiteks ristsõnade koostamine või uue riidemoe loomine. Tegemist pole ka spontaanse või juhusliku protsessiga, samuti mitte välistest asjaoludest tingitud paratamatusega.

Üks põhjusi võiks tuleneda traditsioonilisest domineerimisvajadusest. Uute aladega ei tule tavaliselt välja seeniorid, vaid ikka nooremad. Viimased peavad oma põlvkonna õiguseks neid kehtestada ja töötada välja vastavaid reegleid. („Meie tuleme ja defineerime, mis on sport.”) See on nende panus, umbes midagi analoogilist uue põlvkonna arhitektide mõttekäiguga, et ka neil on õigus ehitada ajaloolisse linnasüdamesse. Siiski jääb sel moel avaralt mõistetud võimuvõitlus peapõhjusena liiga üldiseks.

Mis on spordi eesmärk — lisaks mängurõõmule ja füüsilise heaolu kogemisele? Eks ikka võimalus olla teistest parem, tunda oma tähtsust. Ja kas pole nii, et mida arvukamalt spordialasid, seda suuremal hulgal inimestest on võimalus tšempioniks või medalistiks saada? Võib arutleda ka nii: mida traditsioonilisem ja populaarsem mingi ala juba on, seda suurem on selle harrastajate hulk ning seda raskem on seal tippu jõuda ning kuulsust koguda. Ja vastupidi: mida uuem, seda väiksem on selle kandepind ja hõredam konkurents. Ja tähelepanugi on alguses lihtsam endale tõmmata, sest meedia ju aina nuhib uue ja põrutava järele. (Muide, analoogilist tendentsi võib näha ususektide asutamise puhul.) Kui teised järele võtavad, siis tuleb vaadata mingi uus ala jne. Igal juhul jagub spordialade pideva lisandumisega kuulsust üha rohkematele ja niiviisi seisab see otseselt kuulsuse demokratiseerumise teenistuses. Kui kõik on ühel päeval mingi ala tšempionid, siis see tähendab, et „inimõigus” olla tšempion on edukalt ellu viidud.

Seoses spordiga võiks mainida veel kahte aspekti. Esiteks. Paljudel aladel registreeritakse rekordeid, mis vahel koondatakse vastavatesse raamatutesse. Igasuguseid saavutusi registreerib aga ka Guinnessi rekordite raamat. Viimast on peetud tõsise ja ebatõsise vahel asuvaks nähtuseks, pigem ikka kuuluvaks ühte ritta panoptikumi ja kunstikambriga. Seetõttu oli kuni viimase ajani enam-vähem selge, mis saavutused kuuluvad ühte raamatusse, mis teise. Enam pole see väga kindel. (Säärane vahetegemine on ju modernistlik, põlistab hierarhiaid jne. — kas polegi tema koht ajaloo prügikastis?) See muidugi ei tähenda, et need kaks „raamatut” formaalselt ühte sulaksid. Guinnessi profiil on ikkagi laiem ja selle võimaluste hulk ammendamatu. (Kas või juba sellepärast, et iga lollust võib teha kahekesi, kolmekesi jne.) Aga tähtis on tendents. Selles konvergentsiprotsessis väheneb pärisspordi rekordite soliidsus, ja vastupidi. Mida rohkem lisandub lõbusamaid, pehmemaid ja seltskondlikumaid alasid, seda sagedamini peavad statistikud tulevikus kukalt kratsima, kumba raamatusse mingi suursaavutus kanda.

Üldse — pikemas perspektiivis ongi inimühiskonna üheks mõeldavaks tulevikustsenaariumiks Guinnessi rekordite raamatu totaalne lavastus.

Teiseks lubatagu seoses kõikvõimalike rekordite kandepinna laienemisega meeliskleda veel ühe paradoksaalse või igal juhul ootamatu võimaluse üle. Mis on inimese kõige intiimsem „ala”? Mõistagi tema ise. See on mingis mõttes meie ülim ala, milles me kõik oleme kuningad ja tšempionid, oleme niihästi reaalselt kui ka sümboolselt algus ja ots. Sel puhul kerkib mulle ikka silme ette üks inimtüüp, keda aeg-ajalt kohtan. Tema enesehinnang on kõrge, aga mis põhjusel, see jääb kõrvaltvaatajale selgusetuks. Sest see enesehinnang ei näi johtuvat ühestki üldkehtivast ega traditsioonilisest tagatisest, nagu jõud, võim, raha, tarkus, ilu vms. Ei, inimene on täitsa tavaline, igas suhtes „harju keskmine”, aga ometi, mingil veidral põhjusel on ta täiesti veendunud, et ta on ülejäänutest üle. Ta on üle sellega, et ta… lihtsalt on! See haakub vägagi meie teemaga. Sest kirjeldatud inimtüüp on viinud täiesti spontaanselt ja stiihiliselt ühe nähtuse selle viimase piirini. Selleks on mingi (spordi?)ala diferentseerumine ja ahenev liigendumine ad absurdum niihästi selle tehnika, reeglistiku spetsiifika kui ka osavõtjaskonna poolest. Rangelt võttes on meil kõigil võimalus olla ühel alal absoluutses tipus, sest igaüks meist on „mina-olemise” maailmameister. Tõsi, see ala pole kuigi laialt harrastatud, võistlejaid on alati ainult üksainus. (Kui jätta kõrvale skisofreenikud, kes võiksid tegelda „mina-olemise” mitmevõistlusega.) Enamasti pole ka pealtvaatajaid rohkem ning sponsoriks tuleb samuti ise hakata. Ent ikkagi, matemaatiliselt võttes on ju ka ühest koosnev hulk siiski hulk. Nii et ligi seitse miljardit maailmameistrit kõnnib meie planeedil. Tuleb ainult ära tunda oma võimalus. (Sel raskel teel on heaks teejuhiks hommikumaa targad, paraku ununeb nende seltsis eesmärk, s. t. maailmameistritiitel.)

Ent inimesele harilikult ei piisa endale ise kuldmedali kaela riputamisest, vaja on, et ka teised meie saavutust tunnustaksid. Tahaks öelda: teie, nõrgausulised, miks te peate saama kogu aeg kinnitust, et te olete, mis te olete. Aga mine tea, võib-olla polegi inimeste usupotentsiaal nõrgenenud. Lihtsalt kuna turg (või demokraatia) on leiutanud mehhanismid ja pakub pidevalt vahendeid, mille abil on võimalik meie endausule (kuulsuse kujul) väljastpoolt kinnitust saada, siis need lihtsalt ahvatlevad end kasutama. See on tahtealane rämpstoit, mida igal tänavanurgal pakutakse ja mille manustamisel tõeline usk nõrgeneb. Aga me kaldusime kõrvale.

Mida rohkem alasid ja tšempione, seda väiksemaks jääb igaühe kuulsus. Seepärast toimub alade vahel olelusvõitlus. Vanadel on edumaa. Uued tahavad neilt osa endale krabada. Turg ja meedia suhtuvad kaheti. Vanade alade võime toota kasumit on suur, aga uusi ei tohi maha magada. Uute spordialade teke ei erine põhimõtteliselt muust tootmisest ja teenustepakkumisest. Turg müüb kuulsuse võimalust nagu majakarpi. See on peibutis ja isuärataja, mis käivitab hiiglasliku masinavärgi. Lisaks kuulsusekohtade pakkumisele läheb liikvele terve süsteem. Iga uue ala tarvis on vaja toota riietust, jalatseid ja muud varustust, üürida või ehitada hooneid ja staadione, luua vastavad ajakirjad, koolitada treenereid ja mänedžere, tööd saavad vitamiinitootjad, massöörid ja paljud teised. Arenema hakkab sponsorlus, liikuma reklaamirahad, publik üürib võistluse ajaks hotelle — ja nii see läheb.

Kõik on kunstnikud, aga mõned on rohkem kui teised

Spordi massiivsus on ilmne ja seal jagub kuulsust suhteliselt paljudele. Võiks selle peale üleolevalt — viinamarjad on hapud — käega lüüa, sest eks ole sport loomuldasa eeskätt meelelahutusliku otstarbega nähtus, mitte mõeldud selleks, et uurida näiteks inimese substantsi Aristotelese ja Descarte’si vaimus. Aga kaunite kunstide, kirjanduse ja üldse vaimse loomingu sfääris pole asjad palju teisiti. Sealgi avalduvad demokratiseerumise kaasnähud, ainult et närvilisemalt, pingelisemalt ja halastamatumalt. Põhjusi on mitu. Ühele juba vihjasime — kui on vähem publikut, on ka vähem raha, ja selle vähese pärast tõmmeldakse rohkem.

Teiseks on vaimuloomingu puhul subjektiivsusel (maitsehinnangul) suurem osa kui spordis. Kui keegi jookseb kiiremini, siis näitab seda ka stopper, kui tõstab raskema kangi, on see kaalumisel selgelt fikseeritud. Värav on värav, punkt on punkt jne. Vaid iluuisutamises ja veel paaril alal on stiil argumendiks ja osa hinnangust vaataja silmades. Seevastu kunstis puuduvad rangelt objektiivsed kriteeriumid. Seepärast ei logista geeniuste konveier — kuigi ka siin paneb selle liikuma nõudlus värske liha järele — nii robustselt ja üheselt kui spordiilmas. Kunstis on see ähmasem ja peidetum, kavalam ja ootamatum. Ka siin leiutatakse uusi alasid ja laiendatakse tšempionide ringi, aga teistmoodi. Ikka need kainestavad arvulised näitajad… Spordis pole kellelgi võimalik näiteks väita, et ta on tšempion saja meetri jooksus, kuigi ta ei suuda kiiresti joosta. Kui ta täpsustab, et ta pole tšempion tavalises saja meetri jooksus, vaid mingis „teises” sajas meetris (võib-olla kümnes tuhandes sentimeetris), siis vaadatakse teda kui segast. Kehva viskeoskusega korvpallimeeskond ei saa öelda, et nad mängivad mingit „oma mängu”. Seevastu kunstis on säärased nihestused võimalikud, ja mida aeg edasi, seda rohkem. On sündinud uued alad: kunst kunstnikele, kes ei oska ega tahagi osata joonistada, maalida, voolida ega tahuda, s. t. kelle silmis traditsioonilise tehnika valdamine ei ole tähtis. Vokaliste, kes ei pea viisi ja kellel pole häält, juba leidub, aga vähe ja peamiselt alternatiivsetes bändides. Ent on aja küsimus, millal nad hakkavad laulma Rigolettot, Carmenit ja Aidat. Samuti ilmuvad peagi lavalaudadele kohevad baleriinid, kes seal mütaki-mütaki hüplevad.

Tänu subjektiivsuse kõrgele määrale on võimuküsimused kunstis peaaegu ontoloogilise väärtusega, tähendusrikkad ja komplitseeritud. Lisaks maitseotsustuse suurele osale on kunsti puhul võimalik ka tõestada otsesõnu ükskõik mida. Näiteks pole spordis kuidagi võimalik mängu n.-ö. laiemale tõmmata ja kuulsust massilisemaks muuta selle kaudu, et vähendada päristšempionide tähtsust. Ei saa väita, et kahekümnendale kohale platseerunu on samuti väga hea, vajalik ja huvitav. (Osavõtt on muidugi tähtis, aga see ei kuulu kuulsuseteema juurde.) Keskpärane ei ole spordi puhul see õnnetu „teine”, keda peab poliitkorrektsusest sallima („teise” koht on rahvaspordis). Kunstis on see aga vägagi lihtne ja levinud. Selmet anda au meistritele, tõestatakse, kui huvitav ja tähtis on mingi suvaline nähtus. Nimme tõstetakse esile ja turgutatakse keskmisi ja nõrku. Äbarike loomingust rääkides mainitakse värskust ja alternatiivsust, samas kui tipptegijate puhul mainitakse nende traditsioonilisust, mis tänapäeval kõlab juba iseenesest negatiivselt. Selle eesmärgiks on luua illusioon, et meil on palju enam-vähem võrdse kaaluga loojaisikuid. Kõik on tublid poisid ja tüdrukud, kõik on ühtviisi väärtuslik. Seda nimetatakse hierarhiate kaotamiseks, ent see on häma. Sest hierarhiad ei kao kunagi, nad võtavad lihtsalt teise kuju ja seal on uued tegijad. Mõistagi on säärane häma kasulik keskpärasusele (muidugi ka autsaideritele, kes püüavad teostada läbimurret, milleks on enne vaja etableerunud maatasa teha). See häma loob ka mõnedele kriitikutele-kuraatoritele võimaluse kujundada oma õukondlik mull, milles nemad kehtestavad kõneviisi (terminoloogia) ja ühes sellega võimu ning vahel liitub sinna ka isikliku kunstnikukarjääri rajamine.

Tundub, et spordis on vanad alad natuke paremini vastu pidanud. Kergejõustiku ja jalgpalli positsioone naisekandmine või nooleviskamine ei kõiguta (tahvelmaalil ja sonetil läheb kehvemini). Muuhulgas aitab sellele kaasa, et mitmel alal loovad fikseeritavad rekordid ajalise perspektiivi, millega kaasneb teatav maagia. (Samuti pole tähtsusetu, et rekordid püsivad mälus. Lihtne näide — mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem on neil meeles nende noorpõlves kehtinud tipptulemused.)

Kunsti üks tunnuseid tänapäeval on selle pihustumine teistesse valdkondadesse — disaini, ruumi- ja maastikukujundusena jne. Sellele vaatamata tekib uusi alasid (või meediume) siingi pidevalt. Ikka nagu oleks eesmärgiks, et neid jätkuks kõigile, et igaüks võiks mõnes kunstis staariks saada. Et igaühel oleks oma pill, millel saaks mängida tirilill!

See toob kaasa nivelleerumise ja relativeerumise, aga meie põhiküsimus on sama: kui palju tõelist kosutust pakub see asjaosalistele endile ja kui kauaks? Algul paistab, et kuulsust jätkub väga paljudele. Ent see on näivus. Kuulsus hajub ka siin nagu ajakirjanduses, poliitikas ja üldse kõikjal. Igaüks saab endale vastu rinda taguda, et tema on mingil kiiksualal üle kandi kangemees. Aga kui igaüks võib olla kunstnik, siis pole keegi kunstnik. Olgu vastupidise filosoofiline põhjendamine ükskõik kui põnev, kuulsusevälja kujundavaid jõudusid see ei mõjuta. Ennast kunstnikuna identifitseerivate isikute ringi laienemine on pöördvõrdeline nende mainega.

Varasematel aegadel oleks säärane tähtede müriaad olnud mõeldamatu, sest nende trajektoorid poleks universumi lihtsalt ära mahtunud. Aga see oli universum, mis eksisteeris ühes eksemplaris. Tänapäeval asuvad paljud universumid üksteise kõrval. „Vahva sõduri Švejki” kuulus kirjakoht maailmast, mis asub esimese sees ja on sellest suurem, on tuhatkordselt täide minemas.

Resümeerigem, et ka kunstis toimub kuulsuse laialilaotamine ehk demokratiseerimine.

Kaubanduslik samariitlusprojekt

Demokraatia pole elutu kõrb, tingühikuid ahmiv moolok nagu turg. Just teraapilisuses on võib-olla selle suurim tähtsus tänapäeval. Demokraatia on kompensatsioon, lohutusauhind neile, kellele pole saatusest antud erandlikke omadusi, määratud saada jõukaks või muud head ja erakordset. Tõsi on paraku ka see, et kompensatsioonist tekib sõltuvus nagu mõnuaine­test, annused peavad suurenema (ammu enam ei piisa habeas corpus’est ega valimisõigusest!).

Ka mittedemokraatlik riik võib oma alamate heaolu edendada. Autoritaarses Hiinas on see paremini õnnestunud kui demokraatlikus Indias. Ka muus mõttes võivad mittedemokraatlikud valitsejad olla vägagi humaansed. Teiselt poolt ei mõjuta masside valimiskastide juures käimine tegelikku poliitikat sageli kuigivõrd. Seoses sellega öeldakse küll, et see polegi tõeline demokraatia, viimane peab avalduma ka paljus muus kui õiguses hääletada. Selles on tõtt, samas näemegi siin juba otseühendust sotsiaalteraapiaga. Kui poliitikud „kuulavad” inimesi, käivad nendega kohtumas ja võtavad neid enda pool vastu ning teevad kodanikuühendustega (enamasti näilist) koostööd, siis on see justkui ilmalik pihtimine. (Sealjuures veel vastastikune!) Säärane teotsemine on suuresti sümboolne, aga muudab elu meeldivamaks ja talutavaks.

Demokraatia on soodus ka ülemkihtidele. Viimasel ajal kõlab maailma mitmest paigast mantrana murenoot, et varanduslik kihistumine aiva süveneb. Järjest suurem rikkus koondub elanikkonna väiksema protsendi kätte. Seda ka vanades demokraatia kantsides, kus traditsiooniline keskklass kõikjal kahaneb. Kõlab sotsiaalteadlaste hääl, et inimeste kaasamine demokraatiasse aitaks kihistumist vähendada. Osalt on see õige. Iseäranis arengumaades, mis on etniliselt, religioosselt jne. kirjud ja lõhestunud, aitab demokraatia vahel korruptsiooni ohjeldada, nii et mingisugunegi osa üldisest jõukusest jõuab ka vaesemateni, samuti paraneb ettevõtluskliima jne. Ent avaramalt võttes avaldub üleskutses demokraatiat laiendada ja süvendada kogu see ebamääraste tunnete ja meeldivate igatsuste põiming, mis aegade jooksul on selle mõiste ümber tekkinud. Sest paraku pole demokraatia ja varanduslik kihistumine vastuolus. (Seoses viimasega märkigem siinkohal üksnes seda, et kihistumise tempo tõus on osalt infotehnika tulemus, mis võimaldab järjest kiiremini tehinguid sõlmida ning raha liigutada.)

Et hinnata kihistumise „kohutavust”, vaadelgem seda inimvahekordade kontekstis laiemalt. Alati on olnud ülemad ja alamad, ühel osal inimkonnast on teiste üle mõjuvõim ehk meelevald. Küsimus on selles, kui suur see meelevald on ja milles see väljendub. Lähtume koguvõimust, omnipotentsist. Mida kaugemale tagasi ajalukku, seda suurem oli ühe osa vahetu võim teise üle. See puudutas sõna otseses mõttes inimeste elusolemist. Näiteks oli Egiptuse vaarao fellahiga võrreldes varanduslikus mõttes ilmselt vähem jõukas kui on tänapäeva ülirikkur mõnest kerjusest (toonased vahendid lihtsalt ei võimaldanud füüsiliselt nii palju varandust ühte kohta kokku kanda kui tänapäeval paar klahvivajutust). Aga vaarao võim tervikuna oli palju suurem, sest ta otsustas tuhandete elude üle nende vähimaski pisiasjas. XVIII sajandil oli igal baltisaksa väikemõisnikul suurem võim oma eestlasest pärisorja üle kui USA presidendil ühegi oma alama üle praegu, sest tema allub seadustele. See on demokraatia tagajärg. Nii et ühtpidi demokraatia kärbib võimuihkajate ambitsioone, nad ei saa Nero kombel oma instinkte rahuldada. Teistpidi aga võimaldab neil kompensatsioonina rikastuda üle igasuguse ajaloos seni nähtud piiri. Selle asemel et väikseid lapsi süüa, koguvad nad raha. Liiati ei panda seaduslikult omandatud rikkust pahaks, eriti kui omanik osa sellest arengusse investeerib või lihtsalt annetab. Keegi ei tule selle peale, et Bill Gates või Warren Buffett häbiposti panna, saati veel nende vastu revolutsiooni alustada. Suured vahed võimuvertikaalil on jäänud, aga kõik see on maskeerunud, hägustunud, pehmenenud. See ongi kultuur ja tsivilisatsioon tänapäeval.

Vahel demokraatia võrdsustatakse või aetakse segamini inimarmastuse ja kaastundega. Viimased on ühed kõige tähtsamad asjad maailmas, aga palju vanemad ja laiemad kui demokraatia. Ja viimane on omakorda laiem kui kaastunne. Seejuures on demokraatia pakutav kaastunne eriline. Harilik kaastunne on ikka natuke patroneeriv, ükskõik kui heast südamest see ei tuleks. See võib tänapäeval juba solvatagi. (Hoopis nõuda tuleb — seda, mis teile kuulub!) Inimestele on mitu sajandit sisendatud, et neil on samad õigused, mis vanasti väljavalitutel. Selles seisnebki tänapäeval inimeste võrdsus, mis kristluse puhul väljendus surmas, mille järel kõikidel tuli jumala palge ette astuda. Demokraatia võib-olla suurim saavutus on see, et ta võimaldab suhteliselt paljudele inimestele midagi väärikusesarnast nende eluajal. See aitab ühiskonnas kodurahu säilitada, sest kordame — varanduslikud ja võimukontrastid ei vähene. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et nn. kapitalistid oleksid palganud spindoktorid, et masse demokraatia abil vaos hoida. (Seda ei mõelnud ka Aldous Huxley, kes pidas poliitilist demokraatiat Läänes hääbuva religiooni aseainetest rahvusluse kõrval kõige tulemusrikkamaks.)

Pole head halvata. See, et materiaalsete elutingimuste parandamine on edumeelne, et järjest rohkematel on puhast joogivett, sanitaaria, peavari ja süüa, ei kahtle peaaegu keegi. Samuti nagu selles, kui neil on võimalus õppida ja end arendada ning täiendada, suhelda vaimse sfääriga. Miks mitte minna üha edasi? Kui mõnes heaoluriigis on isegi juba bordellid, mida töötud saavad vautšerite eest külastada, siis miks ei peaks inimestel olema võimalust end arvamusliidrina tunda ja ka muidu kuulus olla? Miks mitte. Aga selle juures ei tohiks maailm aru kaotada. Varsti ei ütle keegi, kui kuningas on alasti. Räägitakse finantsmullist ja majandusmullist, mitte aga sellest, et vaimses vallas on ammu hakanud tekkima säärane mull. Selle lõhkemist aina lükatakse edasi.

Muidugi ei pea aiva näägutama ja nina alla hõõruma, kui mannetu on suur osa nüüdisaja mentaalsest mööblist. See rikuks inimeste muretut rõõmu. Ent kriteeriumid peavad säilima. Vaimse elu arbiitrid ei tohi välja surra. Neil võiks olla sõltumatus ja materiaalne kindlustatus, nagu kohtunikel, notaritel, prokuröridel. (Kohe põrkame küll kokku raskustega, sest pole ju seadusi ega koodekseid, millest nad võiksid oma töös juhinduda. Ainult haritus, arukus ja intellektuaalne ausus.)

PS.

Demokraatia on eugeenika sarnane. Viimase tõuparanduslike eesmärkide otstarbekus on vähemasti osaliselt kaheldava väärtusega. Kui enamik inimesi oleksid intelligentsed ja energilised, satuks ühiskond lühikese ajaga täielikku kaosesse. Sest säärased inimesed tahavad loomuldasa domineerida ja olla juhid. Keda nad juhtima hakkavad, kui kõik on niisugused? Kes — piltlikult öeldes — töö ära teeb? Ühel intelligentsel ja energilisel on raske olla teise samasuguse alluv, sestap peavad nad üksteisega paratamatult konkureerima ja võitlema. Ühiskond püsibki sellel, et enamik inimesi laseb end meelsamini juhtida ja suunata. Keegi peab neile ütlema, mida teha ja kuidas on õige ning hea. Nii on lood ka arvamusliiderluse ja staaristaatusega. Miks peaks üks arvamusliider kuulama ja üks staar kummardama teist? Mõlemad vajavad enda ümber (hingamis)ruumi, publikut, massi, kogudust.

Siis on demokraatia veel linna sarnane. Miks inimesed kogunevad linnadesse? Selge see, et seal on rohkem võimalusi tööd saada ja omasuguseid leida. Linnas võib õnnelik juhus tabada sind palju sagedamini kui maal. Aga on veel midagi. Ka vaeseim hulgus võib jalutada kaunitel bulvaritel ja väljakutel. Ka tema silmadele avaneb uhkete losside, paleede ning pilvelõhkujate panoraam. Vaateaknad ja transport, reklaamituled ja kõik muu, mida eriti suurlinn pakub tsivilisatsiooni saavutuste kontsentraadina, on siinsamas tema ümber. Kuigi talle isiklikult ei kuulu sellest midagi, kitsamalt võttes pole tal sellega üldse asja, on ta siiski omamoodi osaduses, see täidab temagi rinna alateadliku uhkusega ning kergitab tema enesehinnangut mõõtmatult kõrgemaks kui kodukülla jäänud onupojal. Nii on ka demokraatiaga. Kuigi tavakodanik ei tarvitse sellest otseselt midagi saada, on tal ikkagi teadmine ja tunne, et see on olemas ning kuulub ka talle. See aitab elada.