Ave Taavet: „Valerahategija”.

Kultuurileht, 2020. 133 lk.

 

See on üks imelik jutukogu, aga mitte sellepärast, et inimesed siin lendavad, puu otsas elavad või kapis maiustusi köhivad. Ma ei saa lahti tundest, et teos on kirjutatud aastal 1982, kui olid veel „Leningradi” küpsised, 40-aastased luitunud vanamehed istusid pargipinkidel ja naised kandsid särtsakaid lokke, millest õhkus kilomeetri kaugusele keemiahõngu. Keegi ei osanud veel aimata, et mõnekümne aasta pärast upume tillukestelt lamedatelt ekraanidelt avanevasse peeglitagusesse maailma. Mõnel pool on Ave Taaveti „Valerahategijat” juba nimetatud maagilis-realistlikuks,¹ ei saa minagi sellest popist sõnapaarist allpool mööda, aga tegelikult elame maagilises realismis ju praegugi: nullid ja ühed on mässinud meid lummavasse, ehkki ka söövitavasse ja mõnes mõttes olematusse keskkonda, mida võtame samas täiesti loomuliku ja argisena.

Ave Taavet otsib maagiat ajast, mil minul seda jagus rohkem kui praegu arvutis möllates, sest olin tollal laps. Väle otsing näitab, et raamatu autor on sündinud aastal 1988. Isiklik nostalgia raamatu õhkkonnaga saab tal olla ainult sünnieelse kogemusena, aga kuna meist keegi siin vist ei ole suurem asi alternatiivteaduse jünger, jääbki tunnustada, et Taavet on tollesse aega piisava veenvusega sisse elanud. Taavet on ka ise öelnud, et lagunenud Nõukogude impeerium on tema lugudes kohal elukeskkonna, tegelaste ametite ja kõikvõimaliku argimateeria kujul.² See, mis meile „Valerahategijast” vastu vaatab, ei tundu aga olevat targem tagantjärelepilk, veidi analüüsiv või uue nurga alt piidlev, vaid täieline kohalolu. Taavet tunneb end ses vanas ajas mugavalt, nagu elakski ta seal praegu. See pole maagiline realism, pigem realistlik maagia, sest mitte maagia ei ole realistlikult edasi antud, vaid realismi on kujutatud maagiliselt. Paljudes palades on tavaelu ülimalt tavaline. Inimesed vaatavad telekast kõige igavamaid saateid (kokandus „Kosmose kodustamises”, tantsiv puudel sügiseses romansis „Silitada siili”), tegelevad eriti argiste asjadega, naised teevad vorstivõileiba või keedavad suppi, ­mehed istuvad tugitoolis või panevad kärakat pingi peal paneelikate vahel. Nipp on aga selles, et mingil hetkel lööb sisse umbluu. Koka­saade õpetab vuntsidest burgerit tegema, „vale­rahategija” hakkab samanimelises palas maksma ostude eest tolmurullide ja atlasest välja rebitud lehtedega, „Siil udus” multika nimitegelane ilmub telekast ehk udust ukse taha ja meelitab endaga ­kaasa naise, kes on samuti siiliks pööranud. Nõuka­liku imeteo ja mütoloogia võiks kokku võtta lause „Lambisõõri ilmub häguselt Gagarini ­naeratav nägu.” (Lk 120.)

Mõnes loos pole realismi ollagi, aga ka maagiat mitte. „Lonkava Neptuuni kõrts” on kõlaliste sarnasustega mängiv humoresk, „Kadunud tsirkuse lood” peidab endas lennukat lastejuttu keskmisele ja vanemale koolieale ning toob meelde ­Ellen Niidu Onu Ööbiku, kellele ju võib-­olla viitab ka tsirkuse direktori Paul Ööbiku nimi.

Seni peamiselt animaatori, videolavas­taja ja karikaturistina tegutsenud Ave Taaveti debüütkogu juttudes leidub kõiksugu argiseid detaile: pesunööre, agulijoodikuid, luuakappe, puukuure, Moskva olümpiat ja muid vigureid, mis on pigem ajahõlma kadumas. Aga samas ka ajatumaid nähtusi nagu loodus (tegelikult ju samuti kaduv, nagu me nüüd lõpuks oleme aru saanud), trammid, kana-klimbisupp, äratuskellad ja raadio õnnitlussaated, ent eks sellelegi kimbukesele mõeldes kangastub eelkõige eelmise sajandi atmosfäär. Lugude õhustik ja ajastu vaim vajutavadki rasvase pitseri Taaveti palade sisule ja ülesehitusele. Tegelaste hulgas esinevad Vigri (algselt mörisev maikaga Viktor Stroomi rannas, kokkuvõttes Viktor Vassiljev), mustkunstnik Pierre, turske tursk Toomas. Tegevuspaikadeks on nii külad kui ka linnad, aga pole kuigi moodne see linngi. Enamasti on see abstraktne, kuigi võib ette kujutada 40 aasta tagust Kalamaja või Mustamäed, ning lugu „Märkmeid mõningate kakuliste eluviisidest” viib otsejoones Annelinna.

Kuigi huumor kumab läbi enam-­vähem igalt leheküljelt, ei ole see naljakas, vaid ­pigem klounilik. Klounid teatavasti vilje­levad üle võlli veiderdamist, aga on tege­likult kurvad kui Pierrot. Kõik läheb neil pekki, nad saavad jalaga tagumikku. Meele­olu ongi raamatus valdavalt nukker: lesed, sügis, elu ja esemete kaduvus ning ka metafüüsilisem melanhoolia. „Nukrus hiilis aamissepa hinge. Aina aeglasemalt liikus höövel tema käes. Hajameelseks muutusid tema sõnad ja raskeks samm.” (Lk 90.) Tõsi, siin on olukord vastupidine, miski ei kao, vaid aamissepp leiab hoopiski anuma, mis ei hävi, aga see jällegi tekitab ängi, nii et vähe pole. Nähtub, et mateerial võiks ikkagi oma eluiga olla, muidu jääb see inimesi koormama. No mine tea. On ju samas tore, kui meil on alles mõned amforad ja potikillud ning me teame, kuidas enne meid elati. Olgu, nimiloos leheküljel 30 käib läbi viipe­makse, aga see viibe hajub üldisse nostalgilisse atmos­fääri. Leheküljel 116 istuvad kaksikud mandariinikollaste akendega majas arvuti ees ja mängivad „Space Invadersit”.

Peamiselt on raamatus tegelasteks eakamad inimesed. Pala „Aadu saladus” tegevus toimubki vanadekodus, loos „Lese­puu ehk seitse surmavinjetti” pajatavad naised lahkunud abikaasadest. Meie pürgival, vilkal, rühkival ajal, mida pole veel koroonagi suutnud päriselt halvata, võiks selline valdav vanalikkus kohatuna näida. Tegelikult mitte, sest pole ju kirjanduses (ja ka filmikunstis) midagi tüütumat inimestest, kes suhtlevad ekraanide ja moblade kaudu. Vastuvoolu ujumine on ju alati värske ja rebel?

„Valerahategijas” õhkub hoopis teist­sugust tunnetust. Servapidi haakub see praeguse vintage-vaimustusega, mis valdab ühtviisi nii 20-aastaseid hipstereid Sveta baaris ja muudes noorteasutustes, kus trendid on jõudnud juba otsaga seitsme­kümnendatesse, kui ka tüüpilisi nõukanostalgikuid, kes mäletavad, et „Doktori” vorst maksis neli kopikat, ja nutavad taga „Õnne­liku lapsepõlve” küpsiseid. Millegipärast see nõukaigatsus seostubki inimestel peamiselt kahe asjaga: kulinaaria ja vahvate velvetitega. Vahel tõesti tundub meenutades, et nõukaajal inimesed muust ei rääkinudki, kui et imä, mis süvvä om.

Söögiteema käib ka Taaveti kogumikust läbi. Menüüs on rõngassaiad, kaneeli­rullid, borš ja kalasupp, ja nii edasi, anna aga ­minna. Ikka räägitakse, et raamatutes sisal­duv menüü ahvatleb ka lugejat jooma ja sööma. Ükspäev näiteks ostsin esimest korda elus pudeli „Cointreau’d”, sest tundus kirjanduslik. Kuna paljud tooted Taaveti teoses on jahust, siis käed üles, gluteenivabad lugejad!

Teisalt kaldub „Valerahategija” nos­talgia­teelt peamises õnneks kõrvale, kuna puudub nostalchic, möödunud aja märkide jõuline šefiks ja apetiitseks pumpamine ning ka igasugused viited riigikorrale ja ühiskondlikele tingimustele. Olud on universaalsed, inimesed, jah, natuke ajale jalgu jäänud, aga kes meist poleks. Mõni lihtsalt oskab seda osavamalt varjata, tege­likult ongi aeg ja praktiline elu kõigi vastu halastamatu, sest pead kogu selle jama ja kulgemisega kaasas käima, isegi kui ei viitsi. Taaveti lugudes aeg seisab ning siinsetel tegelastel on hoopis muud mured kui Zoomi kohtumised, eelarve, vastamata meilid ja pidevalt kuklas tiksuvad tähtajad. Taaveti tegelaste probleemid on näiteks sellised, et klaveriduo ei saa külavahetuuriga jätkata, sest pill õgib pianisti ära, või et saadanase nööbid pagevad palitu küljest ära ja viuh uksest välja.

Nii et Taaveti kirjutatust kajab küll vastu vintage-vaimu, aga see pole õhkav ega imal. See vaim on meie ajast irduv. ­Taavetit võiks hoiakult, kuigi mitte temaatikalt ega kaugeltki mitte tonaalsuselt, võrrelda ­Tuglase novelliauhinna võitja Lilli Luugiga, kelle lood lähevad samuti kaheksa­kümnendate kanti, andes pühendunult edasi sealset atmo­sfääri. Pühendumus ja ajavaim on, aga kust tuleb siis ­Taaveti irdu­mus? Niimoodi: kui seista teatud ajas paigal, nagu teeb Taavet, irdutakse ka tollest kohapealsest ajast, sest aja lugu, kokkulepped, mille järgi üht või teist aega mõistetakse ja käsitletakse, liiguvad meiega üldjuhul kaasa. Taavet hüppab õigupoolest lendavas lennukis õhku ja maandub jalgele mitu istmerida tagapool, irdudes ka oma kohast ja ajast. Nii tekibki huvitav nihe.

Asjaolu, et autor suhtub huviga vanadesse inimestesse ja nende juttudesse, ilmneb ka tema filmiloomingust: ta on teinud joonisfilmi „Õnnesoovid eakatele” ja dokfilmi „Monument vanaemale”. Noor autor ei pea ju tingimata kirjutama Spotifyst ja videomängudest. „Nõukogude ajast pärit arhetüübid on siiamaani kõnekad, ehkki omandavad ajadistantsilt aina enam mingeid muinasjutulisi kvaliteete,”³ on Ave Taavet kommenteerinud omaloodud muinasnõukogude maailma, mida võiks võtta poolsegi läinud vanaema lustakate heietustena. Üldiselt Taaveti meetod töötab: tuleb minna kohale teise aega ja seal lihtsalt olla, lootes seejärel ajadistantsile, ning lisades fantastilist ornamentikat, nagu rosinaks tõmbuv mees või kiisudena püksisäärte ümber tiirutavad kalad.

Fantaasiareele hüpates võiks aga kirjanik arvestada ühe lihtsa mehhanis­miga. Näkku kargavate fantaasiaelementide demons­treerimisest märksa kummalisema efekti loob sündmuse kujutamine läbinägeliku, miks mitte seejuures nihkes pilguga, mis keskendub päris üksikasja­dele, materiaalse maailma imedele, ini­mese psühho­loogilisele piinlikkustundele ja suhete mitmeti­mõistetavustele, tuues välja reaalsuse n-ö vaheruumi, mida tavaelus tähele ei panda ja ajakirjanduses ei lahata. Sellise ootamatult välja valgustatud vaheruumi kõrval kahvatuvad igasugu sputnikuks muutuvad kastrulid ja mängijaid kugistavad klaverid. Kuigi ka neil võib kirjanduses oma elu olla, aga siis võiks juba paar vinti veel peale keerata ja söösta täispurjedes lauspsühhedeeliasse.

Nüüd aga pits konjakit pärast vahele jäänud desserti. Kogumiku viimane lugu „Täispilet” annab tõesti pääsme täiusliku novelli autasustamistseremoonia esiritta. Pinget on selles palas kruvitud peenelt rütmi hoidva dramaatikaga, lugejale antakse autasuks üks mugav tool kindlas kohas, kirjanikule preemiaks sõrm peale ehk nimi lugeja mällu – autorilt on kindlasti oodata üllatusi, eriti kui ta võtaks edas­pidi nõukogude aja absurdist üldinimlikumatesse tähendus­voogudesse sukelduda.