Allar Tankler: „Autori surm”.
Tänapäev, 2023. 271 lk.
Enne „Autori surma” lugemist ma Allar Tankleri ilukirjandustegevusega kursis ei olnud. Seni olin teda teadnud ikka ajakirjaniku ja Eesti Ekspressi endise peatoimetajana. Aga õigupoolest lahutavad kirjanikku ajakirjanikust ju vaid kolm tähte.
Raamatu pealkiri on sama mis prantsuse kirjandusteadlase Roland Barthes’i 1967. aastal ilmunud kuulsal esseel. See lisab plagiaaditeemalisele teosele rikastava lisamõõtme, moodustub justkui plagiaatide matrjoška. Esiteks keerleb peamine sündmustik võimaluse ümber, et George Michaeli laul „Freedom! ’90” on tegelikult näpatud Elvise repertuaarist (pisike nukk). Selle on oma raamatusse kirja pannud kirjanik-psühhiaater Sarah, kellelt sotsiaalmeedia mõjuisik Timothée varastab nimetatud teose autorsuse (keskmine nukk). Ja Sarah’ pained on omakorda talletanud kirjanik Tankler (suur nukk), kes paneb oma romaanile pealkirja Barthes’i essee järgi (kõige suurem nukk). Geniaalne!
Barthes’ist lähtudes tuleks teksti vaadata kirjutajast eraldi. Siiski kumab (tollest uuemast) „Autori surmast” sageli läbi autori ajakirjanikutöö kogemus. Tankler suudab empaatiliselt tabada vanuselt, soolt ja sotsiaalmajanduslikult päritolult väga erinevate tegelaste käitumismustreid – ning põhjuseid nende taga. Ta teab, miks poisid end pärast judotrenni ei pese, miks naisuurija pärast tööpäeva koju ei kiirusta või miks on inimestel seksuaalfetišid, ja selgitab põhjusi igati veenvalt. Eriti sümpaatselt mõjuvad kohad, kus naiste sisemaailma on kujutatud üsnagi feministlikus võtmes. Näiteks kõneleb Tankler Chloé suu läbi: „Oled sa kunagi mõelnud, kuidas mehed toime tuleks, kui nende kehasid samamoodi kogu aeg kaubastataks? Kogu aeg hinnataks? Näiteks … astuvad kodust välja ja kohe sõidab mööda buss, mille küljel on hiiglaslik fotošopitud pilt imeilusast mehest, perfektselt defineeritud rinnalihastega või kõhulihastega, pükstes suur riist punnitamas …” (Lk 60.) Just hiljuti rääkisin sõbraga sellest, mida saaksid mehed teha, et sugudevahelist ebavõrdsust vähendada, ning jõudsime järeldusele, et ehk piisab sellestki, kui nad diskrimineerimisele lihtsalt tähelepanu juhivad. Olen kohanud mehi, kes ütlevad, et soolist ebavõrdsust pole olemas, ja kui on, siis naiste enda süül: ise nad ei küsi palka juurde, ise ei julge end kehtestada, lepivad vähemaga. Ja siis on sellised mehed nagu Tankler, kes – kas siis kavalalt-sihilikult või eneselegi teadvustamatult, loomult normaalne inimene olles – teadlikkust levitavad. Aitäh selle eest! Ja aitäh ka teistele progressiivsetele meesautoritele, kes oma teostes ikka ja jälle naiste muresid esile toovad, nende hulka kuuluvad veel näiteks Urmas Vadi ja Armin Kõomägi.
Lisaks inimhinge ja -käitumisse süüvimisele võtab Tankler ette maailma laiemalt. Alati on hea, kui autor peale meelelahutuse veel midagi pakub, näiteks lugejat harib – ning Tankler teeb seda usaldusväärse ja kindla käega. „Autori surm” on filigraanselt, aga loomulikul moel täidetud sügavate ja praktilis-informatiivsete vestlustega, mis raamatut vääristavad. Lugeja maailmapilti laiendavad jutuajamised mütoloogiast, filosoofiast, kunstiajaloost, loodus- ja majandusteadusest, sukeldutakse eksistentsialismi, saab nii rahasäästmis- kui ka sebimisnippe. Muu hulgas õpetatakse raamatus vahet tegema Aasia ja Aafrika elevandil ning hoiatatakse fugu-kala tellimise eest restoranis. Mitmekesine info eri valdkondadest lubab arvata, et autor on kas loomult laia silmaringiga (mida võiks ju ajakirjanikult ka oodata) või teinud palju tänuväärset uurimistööd. Igatahes olen hariva info eest tänulik, olgugi et puhuti tekkis soov faktid kindluse mõttes üle kontrollida. (Jah, Aasia elevandil on tõesti väiksemad kõrvad.)
Ometi on „Autori surm” nagu ebardlik fugu-kala. Ühest küljest delikatess, mis toidab ja maitseb hästi, siis aga… Erinevalt tavalistest fugu’dest just ei tapa, aga paneb pea pööritama. Ülikoolist sain väärt teadmise: ajakirjanik ei tohi karta olla rumal. Sestap julgen tunnistada, et Elvise süžeeliin oli minu jaoks kohati liigagi pöörane (eriti lõpupoole, kui asjasse on juba segatud ka ravimite vahendamine). Sündmused arenevad ülemäära kiiresti, mängu tuuakse mitmeid kõrvalliine ja -tegelasi. Alati ei jõua lugeja veel otsi kokku viia, kui juba midagi uut selgub-juhtub, mistõttu on raske kujutletud märulit jälgida. Seda iseäranis siis, kui lugeja loeb teost pärast pikka tööpäeva, mil aju pole enam oma säravaimas vormis, või juhtub olema nooremast põlvkonnast, kel pole 1980-ndate kohta piisavalt teadmisi, mistõttu ta peab aeg-ajalt näiteks aastaarve või laulusõnu guugeldama, et toimuvat paremini hoomata. Tankler on öelnud, et nimetas lugeja aitamiseks rohkelt muusikateoseid[1] – aga kui raamatus kasutatud pala peas kohe mängima ei hakka (mõned hakkavad!), siis mõjub see kui pärlite viskamine (noorte ja lollide) sigade ette. Õnneks on veel kaks tegevusliini, mis peamisega vahelduvad – need on olmelisemad ja lineaarsemad ning pakuvad teretulnud hingamispause, lisades parimatel juhtudel Elvise-temaatikale ka tausta ja dimensiooni.
Teine probleem tekkis süžeeliiniga, mis kajastab Elvise-raamatu autori Sarah’ autorsusest ilmajäämist (vt „keskmine nukk”). Kirjutaval inimesel pole just raske ette kujutada, kui demotiveerivalt võib mõjuda loomevargus, eriti kui sinult varastatakse terve jurakas romaan ning kogu sellega kaasnev positiivne tähelepanu, au ja kuulsus. Just seepärast mõjus Sarah’ kiindumus vargast Timothéesse äärmiselt ebausutavalt. On ülimalt raske kaasa minna mõttega, et plagiaadi ohver võiks temalt teose varastanud mehesse armuda ning tunnetest tõukuvalt talle lausa piinlikke teeneid teha (nt kortermajas heliprooviks karjuda, lk 161). Hellitasin kogu aeg lootust, et naise sümpaatia on osa mingist suurest kurjast salaplaanist – aga see kustus peagi. Eks teatud moel saab Sarah end viimaks ju mehe peal välja elada, aga mulle sellest ei piisanud. Ihkasin koletu teo eest kättemaksu, mida ei tulnud (pigem vastupidi!) – niisugune ebaõiglus vihastas ja jättis suhu mõru maigu. Võib-olla olnuks Sarah’ tunded Timothée vastu mõistetavamad, kui oleks paremini välja tulnud, milles mehe üüratu vastupandamatus seisnes; või kui selgunuks, et tegu on vana hea Stockholmi sündroomiga, aga ei. Olgu, Timothée ja Sarah vestlevad sügavatel teemadel, mis võivad inimesi lähendada, aga siis peaksid kõik raamatu tegelased üksteisesse armunud olema, sest pea igaüks neist räägib, nagu oleks filosoofiateaduskonna cum laude lõpetanud.
Näitleja Chloé ja tema poja Marci kunstivõltsimise projekt oli kolmest tegevusliinist kõige nauditavam – nagu Sarah’ga toimuvast, võiks sellestki eraldi raamatu kirjutada, nii et tegelikult saab lugeja „Autori surmaga” justkui kolm tempokat miniromaani ühes. Ja kui kolmainsus Chloé-Marc-Sarah kellelegi tuttavalt kõlab, siis ehk on ta lugenud Tankleri esimest romaani „Teistes osades”, kus toimetavad samad isikud. Vahest mahub mõni neist ka autori kolmandasse romaani, trioloogia viimasesse ossa?[2]
Stiililt on „Autori surm” lakooniline, puudub ilukõnelisus ja kujundlikkus, nagu ju ajakirjanduseski tavaks. Lisaks hoiab autor enda ja tegelaste vahel ranget distantsi, lõhkudes nii mõnigi kord neljanda seina ja rõhutades lugejale oma reporterlikku olemasolu: „Võtke teadmiseks, et näiteks daam väikeses punases Toyotas on võtmetähtsusega ühes kaasaegses sündmusteahelas, mis võib teile kahtlaselt palju meenutada juba klassikaks saanud Tuhkatriinu-lugu … Aga meie fookus sel ristmikul on kindlalt Sarah’l.” (Lk 12, siinkirjutaja rõhutused.) Niisuguse kõiketeadva jutustaja kohalolu aitab lugejal meeles pidada, et tegu on fiktsiooniga, mis tuleb kahtlemata kasuks, kui teoses esineb ränki süüdistusi armastatud superstaaride aadressil. Lisaks George Michaelile kahtlustatakse plagiaadis teisigi, visatakse õhku mõte, et Elvis võis olla biseksuaal, jne.
Et kõige keskmes on ikkagi laul „Freedom! ’90”, sukeldusin ka ise pisut sügavamale jäneseurgu ja uurisin Youtube’i kommentaariumist, mida rahvas palast arvab. Palju kiideti muusikavideos kaasa teinud 1990-ndate supermodellide võlusid, lisaks tõdes mitu kasutajat, et „Freedom! ’90” kõlab värskelt – ka veel nüüd, XXI sajandil. Tankleri raamatus sisalduvate plagiaadisüüdistuste kõrval andsid need kommentaarid huvitavalt vastandliku perspektiivi.
„Autori surmgi” mõjub värskelt: nii ootamatute teemade, faktirohkuse kui ka tempokuse poolest. Eessõnas öeldakse, et raamat on pühendatud „Vaike Keskülale ja kõigile teistele eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, kes on kunagi mõnd oma õpilast kirjutama julgustanud – isegi kui nad seda tagantjärele veel kahetsema peavad.” Mõnest peadpööritavast suutäiest hoolimata arvan, et õpilase Tankleri raamat ei anna proua Keskülale kahetsemiseks mingit põhjust. Kui selle mittehukatusliku fugu raskemad osad kergematega neutraliseerida, saab kõhu täis küll.
[1] Allar Tankler kirjutas romaani Elvisest: selles raamatus on palju asju, mille peale inimesed võiksid solvuda. Rock FM 12. III 2024.
[2] Sealsamas.
