P. I. Filimonov: „Nekroloogide kirjutamise oskus”. Vene keelest tõlkinud Katrin Väli, Kajar Pruul ja autor.
„Kite”, 2013. 216 lk.
P. I. Filimonovi esimene novellikogu on justkui tema esikromaani „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” käepikendus, kujunduseltki on teosed üsna ühte värvi ja ühesuurused. Seda võib käsitleda kui vahelejäänud episoodi, milles salalik väike õde näitab lugejale autori lapsepõlve piinliku sisuga fotoalbumit ja räägib, kuidas asjad tegelikult olid. Paradoksaalselt on jutustaja aga ikka seesama. Ja tegelasigi on rohkem. Märkimisväärne on ka novellide üsna varieeruv kirjutamisaeg, kuigi teoses pole nad kronoloogiliselt järjestatud. Seetõttu võib lugeja lennutada tähendusnooli (kõlagu see pealegi Filimonovi puhul hoopis võõralt) nii debüütromaani kui ka autori mahuka ja postmodernistliku romaan-imerohu „Thalassa! Thalassa!” (2013) poole. Kujuneb mingi terviklikkus, autor saab lugejale lähedasemaks — ja antsoraslikult väljendudes — avaldub tema tuiksoon. Lugeja õnneks või õnnetuseks on selle kujundi puhul kõne all siiski oksüümoron.
Debüütromaaniga võrreldes on novellikogu minajutustus isiklikum, südamlikum ja ausam. Ja kui autor mõnda — võib-olla isegi olulist — detaili ei mäleta, on ka selles teatav annus ausust. Novellis „Koer Pavlova” avab jutustaja oma lembe-eelistused ja põikab ka ühte üsna eneseiroonilises võtmes iseloomustatud armumisse. „Ma ei mäleta, kuidas me tutvusime. Lööge või maha, ei mäleta. Ilmselgelt kuskil kodust kaugel. Ta oli nii rafineeritud, habras, paheline. Sellistega olen ma alati kohe omadega sees. Me tutvusime.” (Lk. 65.) „Jalgrattatüdrukud” on kõige isiklikum novell, see paljastab minajutustaja ühe kujunemistahu. Loos on nii freudistlikku traumat — pilt ujumistreenerist, kes otsustab kuueaastase poisi ees riideid vahetada — kui ka esikromaanis mainitud „hüpertrofeerunud refleksiivsust”, mis takistab minategelasel endast mööda laskmast süütut, kuid „pahaaimamatut” ratturit. „Ja treener isegi enam ei karjunud mu peale, minu meelest. Ilmselt sai aru, et tühi töö. Aga pärast jah. Ma ei taha hakata kordama.” (Lk. 187.) Seda novelli võiks esitada püstijalakomöödiana — laused kõlavad loomulikult, ilustamatult, grotesksed antinäited toidavad olukordade koomilisust. Niisiis on minategelasel-autoril teatav ebakõlaline suhe ujumisega, mis laieneb meeleolukaks kirjelduseks sellest, kuidas probleem on juhuste kokkulangemise tõttu laienenud ka jalgrattasõidule. Jutustaja mainib, et tunneb lisaks endale veel kedagi, kes jalgrattaga sõitmist ei mõista. „Kusjuures tema (ta on naissoost), erinevalt minust, ei häbene seda ja räägib sellest otse. Ja ei midagi. Mitte keegi pole talle sellepärast kõrri karanud. Teda pole isegi armetult välja naerdud. See muudab ta koguni omamoodi sarmikaks. Selliseks hipsterlikuks.” (Lk. 184.)
Sellest hoolimata, et Filimonovi kirjutatus puudub eesmärgipärane tähenduskese, võib teatavaid üldistusi ja tendentse märgata. Kõige olulisem tundub siiski olevat kirjutamisprotsess, autori hetkeolek, mis juhused ja „tõed” vahetult kinni püüab. Filimonovi „meetod” seisneb selles (nagu ta raamatuesitlusel ka põgusalt avaldas), et laiskuse tõttu ei hakka ta eile kirjutatut, mis uuel päeval jampsina tundub, maha kriipsutama. Ilmselt loob see teatava kirjutamismõnulise väljakutse — kuidas siduda seostamatut, nii et eilsed tõed säiliksid autentsena. Autori suurim tähelepanu koondub, kui manada hetkeks silme ette Shannoni 1948. aasta informatsioonimudel, suhtluskanali ja seda läbiva müra vahekorrale. Selline lühis ei ole mingi ootamatu särts, vaid midagi, mis on olemas juba algusest peale. Filimonov on kõige meisterlikum just kahe-kolme inimese suhtlussituatsiooni (võimatuse) kujutamises. Küsimus on sageli vormis, kuidas öeldut sõnastatakse. „Mitteeukleidilise geomeetria tsoonis” on üks selline libe tüüp Vogelson, kelle olekut minategelane kommenteerib: „Tegelikult rääkis ta tavaliselt just seda, mida mõtles, ei rohkem ega vähem. Aga see maneer — maneer rikkus kõik ära.” (Lk. 116.) Filimonovi minategelane väärtustab siiski sõprust ja püüab vaatamata mõningatele erimeelsustele sõprade toimetamistega kaasas käia. Selleks, et suhtluskvaliteeti parandada (ja mitte üksi juua) on ju vaja vestluspartnerit. Selle eelduse täitmisest aga üldjuhul kaugemale ei jõuta.
Novellikogus eristuvad tegelastena mitmelgi korral veidrikust geeniusetüüp ning keskmisest harimatum tavakodanik. Paratamatult puutuvad nad teineteisega kokku, nende vahele tekib mingi kummaline hübriidne tsoon, mida just see esimene suudab endale paremini lahti mõtestada. Tõlgendusvahendeid on pigem ülemäära, aga teist inimest (või kosmost) pole võimalik siiski lõpuni tabada. Nii kohtuvad rongis omavahel Nigmatullin, naistevangla valvur, kes on pärissõjast alati eemale jäänud ning kellele on raamatutes sisalduvate märkide asemel „armsamad need märgid, mis olid trükitud mängukaartidele, või äärmisel juhul — valged täpikesed doominokividel” (lk. 85), ja keegi Juri, kes on pärissõjas osalenud. Nende ainsaks ühenduslüliks tundub olevat lähetatus Eestimaa pinnale (novell „Kõige lihtsamad märgisüsteemid”). Kuigi Filimonov mängib oma tegelastega läbi erinevaid groteskseid suhtlussituatsioone, kanduvad sageli ka tema enda hääl ja olek, justkui nähtamatu Elea külaline (mis oli eriti tuntav „Thalassa! Thalassa!” puhul), konkreetsetesse tegelastesse, sihtides nende kaudu mingit tabamatut õilsust ja ühtsust. Mõistagi irooniliselt.
Üks võimalus midagi olemuslikku tabada on võtta skriptori positsioon ning panoraamselt kirjeldada bussipeatuses seisvaid inimesi (novell „Nekroloogide kirjutamise oskus”). Et need ülestähendused veidi sisukamad oleksid, ei tee halba ka aeg-ajalt jumala kuju võtmine. Igatahes kujuneb sellisest sümbioosist mingi infot kandev võrgustik. Inimesed liiguvad kuhugi. Miski liigutab neid, võib-olla liigutavad nad üksteist. Novellis „Мемфис-Memphis”, mis koosneb meilivahetustest, kujuneb võrgustik, mis ühtpidi näitlikustab hetkel aktuaalset keeleohu temaatikat (nagu näiteks Von Krahli lavastuses Life Is Very Hard), kuid samas kujutab üsna iroonilisel ja elektroonilisel (salvestaval) viisil ka inimese keele väljapaiskumist, mis toob meelde imiku soovi emaga ühtne olla. Meilide sisu, kui arvestada ka novellide üldist postmodernistlikkust, on väheoluline. Kogu ühtsus ja armastus koonduvad from ja to lahtritesse, mille täitmatus teeb rahutuks ja hädiseks. Et meelerahu leida, on inimene siiski valmis tundide viisi ekraani jõllitama, et tabada selle hetke tähendust, mil kiire infovälgatus teostub.
Raamatuesitlusel selgus muuseas ka tõsiasi, et novellid on valminud märksõnade põhjal. Kõige paremini on need märksõnad ettekujutatavad novellis „Poolestumine”, milles kaks rootslast, konverentsile sõitnud sillainsener Larsson ja tema noorem kolleeg Holmquist, jätavad ühe Balti riigi väiksesse linna, „mida linnaks nimetama poleks Larssonil keel paindunud isegi siis, kui ta oleks kohalikku keelt vallanud” (lk. 125), ülesöelnud Volvo, millega nad olid Holmquisti õhutusel lootnud, erinevalt ülejäänud (bussimugavusi nautivast) seltskonnast, teekonna kultuursemalt läbida.
Mida siis öelda lõpetuseks? Filimonovi Minerva öökull mõtleb endiselt, kuidas tiibu lendamiseks nõksutada. Sel moel muidugi hetkepunkti venitamisest kuigivõrd kaugemale ei jõua. Õnneks on olemas kirjanikuamet, iroonia ja tegelased, kelle kaudu erinevaid liigutusi sooritada. Komakohti saab lõpmatuseni juurde tekitada. Jääb üle oodata uusi küpsevaid tomateid, sest „on ju selle maavitsaliste perekonna esindaja viljad nii rikkad suhkrute ja C-vitamiini poolest, sisaldavad valku, tärklist, orgaanilisi happeid, kiudaineid ja pektiini, mineraalaineid (kaltsiumi, naatriumi, magneesiumi, rauda, kloori, fosforit, väävlit, räni, joodi), aga samuti karotenoide karoteeni ja lükopeeni (nemad annavad viljale kollakasoranži või punase värvi), B-grupi vitamiine, nikotiin- ja foolhapet, K-vitamiini.” (Lk. 52.)
