Eelmisel aastal ilmus ligi sadakond proosateost, ühtekokku kakskümmend kaks ja pool tuhat lehekülge! Selle on välja arvutanud proosaülevaate autor Janika Kronberg. Osalesin kahes žüriis, romaanivõistluse ja kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriis, nii et pooleteise aasta kohta kogunes vähemalt viiskümmend läbi loetud romaani või jutukogu. Ränk kogemus.

Kui iga raamatu kohta tuleb keskmiselt kaheksa kuni kümme tegelasnime, siis saab eesti kirjandus ühe aastaga juurde Haapsalu-suuruse linna täie rahvast. Proosaraamatute hulgale ning veel massilisemale tegelaskonnale mõeldes ei saa minagi jätta väljendamata üht hüperboolset mõtet, nagu lubas endale märtsikuu „Loomingus” Janika Kronberg. Nimelt, mingil hetkel olevat hakanud talle tunduma, et teda ümbritsevad tegelased põimuvad üheks eristamatuks segasummaks, ehk teisisõnu, kümnetest romaanidest saaks tema meelest omakorda ühe apokalüptilise tekstide teksti. Lisaksin sellele omalt poolt ühe võimaliku kujutluse tulevikust — eesti rahva „ümberkolimisest” kirjutatud tekstidesse.

Kui igal aastal saame juurde vähemalt ühe alevitäie kirjutatud rahvast ja samal ajal lahkub Eestist sama palju päris inimesi ning rahvastik tervikuna püsib kokkutõmbumise kursil, siis on ju võimalik, et järgmise sajandi algul on meid tegelaskonnana rohkem raamatutes kui elus endas. See oleks tõeline saavutus — muutuda fiktsionaalseks rahvaks. Aga kuna meie keel on piiratud levikuga, siis ei saa me loota staatusele, mis maailmakirjanduses on vanadel kreeklastel või roomlastel. Vaevalt leidub entusiaste, kes väljasurnud eesti keelest hakkaksid tekste teistesse keeltesse ümber panema, nagu seda on tehtud sajandeid vanakreeka ja ladina keelest. Praegugi peame tunnistama, et meil on vaid käputäis tõlkijaid, kes on võimelised eestikeelset kirjandust üle kandma maailma suurkeeltesse.

Nõnda tuleb leppida tõigaga, et suurem osa eesti kirjandusest teenib üksnes meid endid, seda tänaseks nišistunud või koguni pihustunud, sageli segaduses või kirjanduslikult indiferentset lugejaskonda. Siit omakorda tekivad küsimused „teenimise” iseloomust ja mõõtkavast, kirjanduse tarbimise ja lugemise vahekorrast, kirjanikuks saada tahtmise ja kirjanikuks olemisega kaasnevatest kohustustest ja vastutusest sõna (resp. keele) ees, elukujutuse representatiivsusest.

Ent võtkem ette väike jalutuskäik möödunud aasta proosakirjanduse tegelasgaleriis, saatjaks küsimus, keda me seal näeme ja keda otsime. Mõlema puhul kehtib mõistagi teatav lähenemismuster. Pöördun selle iseloomustamiseks „vana hea” Welleki-Warreni „Kirjandusteooria” poole. Arutlust teose tegelaste üle alustavad nad viitega XIX sajandi, romaani õitselepuhkemise aja tähtsale ingliskeelsele kirjanikule Henry Jamesile, kelle mitmed teosed, sh maailmakirjanduse klassikasse kuuluv „Daami portree” on Henno Rajandi meisterlikus tõlkes kättesaadavad ka eesti keeles. James on oma essees „The Art of Fiction” („Romaanikunst”) iseloomustanud tegelast kui sündmuste määrajat ning sündmust kui tegelase illustratsiooni. Sellise seose tegelase ja sündmuse vahel fikseerivad ka asjaomased teatmeteosed: tegelane avaneb vahetult portreteeritavana, n-ö enne sündmustikku, või tegevuses sündmuse peegeldusena.

Minajutustajast tegelane on sündmuste määrajana kõige aktiivsem. Tema ja jutustaja selja taga seisev kirjanik (minajutustaja võib olla nii kirjaniku alter ego kui ka eestkõneleja) loovad mikrokosmose. Niisuguse väljalõike ajast jutustaja (resp. tegelase) vahendusel esitavad nii Ruitlase „Vee peal” kui ka Kivastiku „Autoportree naise ja hobusega”. Kivastiku raamatu pealkiri lausa manifesteerib ennast. Seesugust aktiivsust kogeme ka romaanides, mis avanevad ühe või teise tegelase saatuselugudena või kõnelevad sellest, kuidas üks või teine tegelane kujundab kaastegelaste saatust. Mats Traadi kultuuriloolised romaanid ja jutustused on just sedalaadi saatuselood. Reaalsed, n-ö dokumenteeritavate elulugudega inimesed omandavad fiktsionaalse energia. Viimase all pean silmas üldistavat jõudu, kaasaelamist võimaldavat-põhjustavat impulsside kogumit.

Niisuguse kuju võivad võtta ka päevikud, pihtimused ja reisikirjad, mille  keskne tegelane on autor ise. Viimaste aegade üks suurejoonelisemaid saatuseromaane on kaks aastat tagasi publitseeritud Aino Suitsu „Päevaraamat”. Eelmisest aastast pakub seesuguse võimaluse soome kirjanduse suurkuju Olavi Paavolaineni „Minek ja loits” (Piret Saluri tõlkes, nagu ka Aino Suitsu põhiliselt soomekeelne teos). Selle alapealkiri „Raamat suurest rahutusest” ning moto „Kõige lühem tee meisse endasse viib ümber maailma” osutavad, et tegemist pole pelgalt reisikirjaga Lõuna-Ameerikasse, vaid peategelase Paavolaineni põgenemis- ja eneseotsimislooga. Niisiis, kvalifitseeritav saatuseromaanina seegi.

Mats Traadi eepilisele suurvormile läheneb Märt Lauri „Lahustumine” oma rohke tegelaskonna ja ajalise hõlmavusega. Ma ei saa siiski öelda, et ühel peategelastest, Ants Raual, oleks samasugust monumentaalsust nagu „Minge üles mägedele” Henrikul. Ilmselgelt tõuseb peategelaseks hoopis eesti rahvas oma saatusekäikudega: Raudade pere nelja põlvkonna mehed elavad läbi äärmusolukordi, mis jätavad küll hinge armid, kuid ei kõiguta nende usutunnistust, milleks on kirjaniku sõnul „mitte põgeneda, mitte alla anda, trotsida saatuse igat külvi”. Lauri romaani kujundirohke, kuigi ebaühtlane jutustamisviis rakendub ka tegelaste kirjeldustes. Autor näib usaldavat lugejat ennast aimama tegelaste käitumise põhjusi, kui ta juba kord neid mingis sündmuses või episoodis on kujutanud. Ehk Henry Jamesi pakutud karakteri määratlust silmas pidades: Laur on kasutanud sündmusi ja tegevust karakteri illustreerimiseks.

Saatuseromaan on kriitikas lausa ülekohtuselt varju jäetud Rein Põdra „Liesel. Ühe parunessi kadunud maailm”.  Selle romaani minategelane on Võrumaal Mõniste rüütlimõisas sündinud parun Eduard von Menzeni viimane laps Elisabeth, kelle ellu toob 1919. aasta suvi ootamatu murrangu — nii nagu teistelegi baltisakslastele. Kronberg on nimetanud „Lieselit” „teekonnaromaaniks”, nagu ka Põdra teist, samuti eelmisel aastal ilmunud romaani baltisakslasest Siberi-uurijast Richard Maackist. Inimese elusaatus ongi võrreldav teekonnaga. Nii Lieseli kui Maacki lood — Maacki-romaan on ühtlasi geograafist kirjaniku enda uurimisretk Siberisse, aga samas ka inimsuhete rägastikku — omandavad romantilis-eepilise mõõtme. Põder paistabki olevat eesti jutukirjanduse esinduslikumaid romantikuid. Ent meie ajal, kus kirjanduslikku sentimenti käsitletakse kitšina ning emotsionaalsust tajutakse sageli rämedal või räme-koomilisel skaalal, ei ulatu Põdra teosed peavoolukriitika fookusesse.

Põdra romaanile sekundeerib Ira Lemberi „Pärandus”. Missuguses tänapäeva eesti romaanis veel suudeldakse kihlatu kätt? Lemberi romaani lõpulehekülgedel see aga juhtub, kaheksandat elukümnendit lõpetava Flora Ausi ning temaga üheealise Gustav Eriksoni kihluspeol. Mõlemaid tegelasi on kujutatud romantilises võtmes, nagu oleme neid kohanud briti autorite Catherine Cooksoni, Maeve Binchy, Jane Featheri,  Rosamunde Pilcheri jt suursugustes armastusromaanides.

Olen juba varem väljendanud tunnustust Mart Sanderi romaanile „Litsid. Naiste sõda”, mis esmapilgul võib mõjuda nagu mõni maneristlik tõlketeos. Nii miljöökirjeldustes kui ka karakteriloomes on tunda autori suunavat kohalolekut. Tegelaskonna aspektist väärib tähelepanu mitmekordne lavastamine. Kaasaelava jutustajana oleks nagu autor ise laval, juhatades ühe või teise tegelase esileastumist. Nii talitab oma krimiromaanides Agatha Christie. Ja „Litsid” ongi ühtlasi põnevik. Teiseks „lavastajaks” on aga värvikas proua Birgitte Kukk, „härrasteklubi” valitsejanna, kes ei manipuleeri mitte ainult oma prostituutidest alluvatega, vaid püüab ära kasutada intiimset mõju ka sõjanõunikust armukesele Metslale. Sanderi romaan sobib näitlikustama nii karakterite pro- kui ka reaktiivset suhet sündmustega.

Jim Ashilevi „Kehade mets” — noore mehe seksuaalse ärkamise ning armastuse, laiemalt võttes teises inimeses kodu otsimise lugu, XXI sajandi Eesti „Noore Wertheri kannatused” — esitab puhtal kujul ühe piinavalt kulgeva arenguloo lapsepõlvest 20-ndate eluaastate keskpaika. Tüdrukud, keda peategelane arvab armastavat, kujutavad endast tema enesepeegeldusi. Nad on nagu mõõtühikud latil, milleni jutustaja aste-astmelt „kasvab” , et olla pärast seda pisut targem või küpsem.

Ütlesin: mõõtühikud. Romaani pealkirjaks tõstetud kujund on „Kehade mets”. Just nii tajub tegelane ümbritsevat: „Olin läinud kehade metsa ja kaotanud eneseväärikuse.” Nüüd jääb veel üle pääseda füüsilisuse painest. See osutub raskeks olukorras, kus erotiseeritud, kohati lausa pornografeeritud maailm piitsutab tagant seksuaalfantaasiaid. Karakteri seesmine vedru on hirm, et ollakse võimetu läheduseks vastaspoolega. Minajutustaja impotentsusfoobiast ülesaamise viimane võimalus avaneb suhtes ülikoolikaaslase, semiootikat õppiva Piiaga. Too ootabki kannatlikult partneri mehistumist. Lõpuks see nähtavasti õnnestub. Romaani lühike närvlik lausestus meenutab Mati Undi stiili. Ashilevi romaani lõpp toob meelde Undi „Tühiranna” lõpu.

Juba viidatud „Kirjandusteooria” ütleb lihtsama viisi tegelase iseloomustamiseks olevat nimepanemise — „iga nimestamine on omamoodi elustamine, hingestamine, individualiseerimine”. Tõelise nimestamise kaskaadi pakub romaanis „Gogoli disko” Paavo Matsin. Isikunimedes endis avaldub juba isikute grotesksus. Wellek-Warreni järgi oleksid need määratletavad kui allegoorilised või kvaasiallegoorilised nimed. Konstantin Opiatovitšil on eeldus tõusta kutselise taskuvarga üldnimeks: kõneleme taskuvarastest, mõtleme Opiatovitšile. Nii näeme, kuidas tegelasest saab tüpaaž, tema hoiakuid koondav, tüüpiliste omaduste kompleks. Tüüpilisuses saavad kokku individuaalne, eriline ja üldine. Andrus Kivirähki tuntuimad tüpaažid on Rehepapp ja Ivan Orav.

Allegooriat on ka Kaur Riismaa „Pimeda mehe aedade” tegelaskonnas. Härra (Adam) Koi unenäolisust, teda kui unustusse kuuluvat „lootusetut romantikut” võimendab nimes peegelduv koiputukas, kes ilmub valgusesse vaid korraks, liblikana. Valmiku ajaks on järgmiste koide munad juba munetud. Riismaa romaani lõpus ongi korraga mängus nii pime kui ka hele Koi. Enne surma arutleb Adam Koi, et kõik, mis vahepeal juhtunud, võis olla vaid uni. Spiraalset korduvust markeerib kümnes peatükk, mida võiks võtta kui romaani epiloogi. Pargipingil tukastavale Adam Koile lähenevad vanem naine ning ta poeg, kes korjab üles Koi kaotatud klaaskuuli. Kui ta hiljem selle avab, näeb ta „oma peegeldust väiksel ja mõrasel, ent ometi täiesti ehtsal ning uhkel klaaskuulikesel”. Adam nimena viitab mõistagi esimesele inimesele, kelle võrgutas Eeva. Romaani keskmises osas leiab aset naistegelase vaidlus autori kui Adama lavastajaga. Pole tähtsusetu, et kõigepealt esitlebki tegelane end Naisena (suure tähega, niisiis piibellikult), võttes seejärel endale nimeks Emilia. Vaidluse käigus, mis on justkui omaette aktsioon, esitatakse naisšovinistlik kujutlus mehest („Meestel on vaja kaelarihma”), oma teisesust tajudes sellest kohe siiski loobutakse. Kui Adama lugu oli esitatud autori ja Adama ühendvaatepunktist, siis Emilia vaidlus autoriga sünnib vahetult Emilia vaatepunktist. See on Emilia minajutustus Adamaga hakkama saamisest. Nii selgub, et Adam ei ole autori, vaid hoopis Emilia kreatuur.

Luuletaja Kräun ja kinnisvaramaakler Henri liigituvad tegelastena samasse seltskonda, millest koosneb suuresti Matsini „Gogoli disko”. Nad on värvikad, nauditavad oma mängulisuses, ent ebausaldusväärsed tegelased. Võtaksin neid nimetada „tegelinskiteks”. Ühe niisuguse tegelinski esitab ülevoolaval kujul ka Armin Kõomägi romaanis „Lui Vutoon”. Sellegi teose peategelase nimi on allegooriline. 1983. aastal oli Lui 18-aastane ema, lõbu­janune Maria Vutt magatanud ühtejärge kolme klassivenda, Laurit, Urmast ja Indrekut, ning teadmata, kellest ta rasedaks jäi, „kombineeris” pojale nime kõigi kolme eesnimetähtedest. Juhtumisi kannab hääldatult seda nime üks maailma kuulsamaid kaubamärke Louis Vuitton, ning et sellega sobituda, saab perekonnanimest „eestistatud” ehk matsistatud variant. Uuemal ajal blogiks nimetatavat päevikut pidav Lui on äratuntavalt autori agent, sündmusi ning romaani struktuuri organiseeriv alge, pigem embleem kui erilist ja üldist ühendav tüpaaž. Nimestamise tähenduslikkust tegelaskuju loomisel leiame ka Mart Kadastiku romaanis „Eluaegne”. Minajutustaja Nils-Kaspar Koppeli eesnime kummalgi poolel on oma lugu. Kasparitki on noores eas vaevanud erektsiooniprobleem, mida hiljem meenutab talle kollane ajakirjandus, toetudes „allikale” . Edasine kujuneb Nilsi katseks lunastada Kaspari minevikku ja samas kätte maksta kaksiknime esimese poole alandamise eest.

Uuema eesti proosa tegelaskonna vaatlust võiks jätkata veel pikalt, kui ei aduks, et juba läbikäidud galeriigi on kiiresti hajuv, segunev, nähtus, millele osundas ka aastaülevaate teinud Janika Kronberg. See, keda olen oodanud, tegelast või tegelasi, kelle kohta kohemaid võiksin öelda, et ta on suur nii oma nõrkustes kui tugevuses, ere ja ehe; tegelast või tegelasi, kes tõesti liigituksid kirjanduslike kangelaste hulka ning kellel oleks tagasipeegeldus elusse endasse — seesugust tegelast mul leida pole õnnestunud. Ju siis ongi keskpärasus meie uus normaalsus.