Kaur Riismaa: „Pimeda mehe aiad”.
„Tänapäev”, Tallinn, 2015. 223 lk.
„Pimeda mehe aiad” on romaan härra Adam Koist — isevärki meesterahvast, keda lugeja kooskõlas teatava kirjandusliku konventsiooniga kohtab tema surmapäeval. Mööda põrandat kõriseb sümboolse väärtusega klaaskuul ning tagasivaateliselt hakatakse tasapisi kergitama katet härra Koi möödunud elu sündmustelt ja tema eripäraselt andelt. Selle käigus katsetab autor igasuguseid sisu- ja vormimänge: eri vaatepunkte, reaalsusest pisut fantastikasse hälbivaid tegevusliine, liikumist mitmes ajas ja ruumis.
Võtmesõnaks ongi nii sisu kui ka vormi tasandil aeg. Teose tegevus toimub kolmes põhiajas, kus peategelane härra Koi on vastavalt 30-, 45- ja 60-aastane. Neist aegadest varaseim langeb kokku praeguse, XXI sajandi algusega. Niisiis toimuvad hilisemad stseenid õieti tulevikus ning ühtlasi osutub peategelane autori eakaaslaseks. Seesuguseid võtteid toestab aja kui motiivi tematiseerimine. Mõtiskletakse aja ja ajafilosoofia üle; kuna härra Koi eriline anne seondub mälu ja mäletamisega, kirjeldab keegi teda kui „ajamasinat”; ühel kõrvaltegelasel, härra Georgil, on kodus omakorda tõepoolest ajamasin-imeteater.
Võib-olla on viga arvustaja maitse-eelistustes, võib-olla pelgalt sugupooles, mis sunnib, nagu edaspidi näha, rakendama kirjandusteose puhul naisekeskset analüüsi. Igatahes on mõnedki meeskriitikud romaani kiitnud, nimetades seda meisterlikuks ja mitmetahuliseks[1] või lausa sõnakunstisündmuseks[2]. Kuid minule mõjuvad härra Koi ja teda ümbritsevad ajamängud kaunikesti igavalt ja takerduvalt. Neljakümne viie aastase ja kuuekümneaastase mõttemaailm jätavad autori kujutuses väga ühesuguse „vana ja halli” mulje (lk. 26 iseloomustatakse sedaviisi esimest neist). Nii ei saa sageli esimese hooga aru, kummas ajas hädiste vanamehemõtete mõlgutamine parasjagu toimub. Tegevuse tulevikku paigutamine ei tekita mingit ahaa-efekti, kuna tulevikumaailma kohta ei selgu midagi huvitavat ega õpetlikku. See on korralikult väljaarendamata ekstrapolatsioon olevikust: kõik konkreetsed märksõnad (Putin, Merkel, Ukraina) käivad 30-aastast härra Koid ümbritseva ühiskonna kohta ehk on lihtsalt laenatud viimase aja päevauudistest. Edasise asjus vihjatakse üksnes põgusalt, et on tekkinud mingisugune uus Euroopa, kus moslemid ja kristlased avalikus ruumis teravusi vahetavad, ning Aafrikas toimuvad rahutused. Siin-seal esinev sügavmõtteline viitamine mineviku, oleviku ja tuleviku ühtsusele või kogu aja sisaldumisele ühes hetkes ei leevenda kuidagi raskusi, mis kõigest sellest läbinärimisel tekivad.
Täit mõju ei saavuta ka koha- ja isikunimedena teksti puistatud maailmakirjanduslik kullatolm. Eri ajajärkude tegevused toimuvad Tallinnas, Saksamaal Lindaus ja Meersburgis ning Hispaanias Aranjuezis. Kui lugejal on säärane tundeline teekond läbimata, ei mana toponüümid pelgalt nimetamisega kohe esile spetsiifilist õhkkonda, mille taustal tegevus toimub. Eriti põhjalikult ja sugestiivselt seda aga ei kirjeldata. Peategelase varjunimi Adam Koi on pretensioonikas, samuti seletab autor selle natuke liiga lahkelt lahti: „talle imponeeris mõte, et eesnimi tähendab inimest ja perenimi, küll väikese reservatsiooniga, rahvast” (lk. 20). Sellisest tekstisisesest seletusest veelgi kummastavam on raamatu lõppu lisatud n.-.ö tähenduslike märksõnade loend, kus nagu õpikus on kirja pandud Euroopa kultuuriloos olulised kohad, isikud ja tsitaadid. Neidsinaseid on sealjuures napilt kaheksa ühikut — mitte just piisavalt selleks, et märkustest tekiks omaette põnev postmodernistlikus vaimus lisa. Ja kuigi Riismaa on muidu ladusa keelega autor, on ta selles tekstis nähtavasti taotlenud midagi, mis arvustajale ei sobi. Kohati üritavad laused matkida härra Koi kobav-katkendlikku mõtteliini, kohati on nende õmblused pingul väljapungitavast luulelisusest, ja need kaks taktikat kombineerituna annavad kohmaka tulemuse. Poeetilised metafoorid, nagu huultetagune hammaste kohta (lk. 32), äratavad pigem kahtlasevõitu konnotatsioone. Verbid tunduvad püüdlikult iseäratsevad, kasutatakse omaloomingulisi sõnu, nagu kihratama, knihvama, njapistama, või leitakse harilikule sõnale kummastav kontekst: näiteks kui noor Adam romantilises stseenis leebelt oma poolunes naise selga ja tagumikku silitab, kräunatab too tasa… Asja ei tee paremaks peategelase peas ketravad vaimutud sõnamängud, mille ampluaa raamatu lõpupoole laieneb eesti keelest saksa keelde (Lebenswerk/liebenswert).
Härra Koi mõtiskluste ja meenutuste kirjeldamisele ning aegade vahel liiklemisele kulub väga palju auru. Kogu loo raamistusena on see ühtlasi ka paratamatult suure kaaluga ja raamatu suhtes defineeriv. Kuid raske ja tarbetuid ilustusi täis raami sees peitub päris kena tilluke maal: lugu härra Koi noorusest ja sellest, kuidas kõik algas, kuidas tema anne avaldus ja õitsele puhkes. Ning sellel maalil on keskne ja kõige huvitavam tegelane hoopiski härra Koi naine Emilia.
Põnev on Emilia sealjuures justkui natuke kogemata ja omatahtsi. Vähemalt esmapilgul on ta antud paksudes värvides karikatuurina ja kehastab mitmesuguseid klišeesid sugupoolte sõja teemal. Enesekirjelduse järgi on Emilia raamatukogus töötav hall hiireke ja „krunniklubi liige”, kes steriilsest vanatüdrukuelust tüdides tassib enda juurde koju purjus mehe — Adam Koi — ning otsustab temast abikaasamaterjali teha. Meest nimetab ta, küll pisukese iroonianoodiga, „oma projektiks”. Tema ja härra Koi vahel on pikka aega tüliõunaks see, et mees panustab pere eelarvesse lubamatult vähe ning on ülepea tuhvlialune. Emilia veendumuste järgi tuleb mehi rihmapidi tugevasti peos hoida, kuid samas võiks mees teenida naisest rohkem; meeste ja naiste võrdsusse ta ei usu; mees olgu kas geenius või ussike, kuid mitte keskmik. Jne. Kuid nagu Kaupo Meiel on Riismaa kohta ühtaegu ette heites ja tunnustades märkinud, „kui kõne all on naine või kõnelejaks naine, siis muutub jutt konkreetsemaks ja isegi lihtsakoelisemaks, igal juhul selgemalt mõistetavaks”.[3] Just nii ongi lugu Emilia kõnega, mis hakkab kas oma klišeelikkusest hoolimata või just selle tõttu kuidagi paremini vedama kui hoolega sulniks ja salapäraseks disainitud härra Koi mõttejoru. Emilia kahemõõtmelisus osutub kolmemõõtmelisuseks, pabernukk saab üllatavalt valju ja vaimuka hääle. Näiteks võib ta iseoma vanapiigalikkuse suhtes metatasandilt kirjeldada, kuidas voodi all vedelev sokk tal meele rõõmsaks teeb, kuna annab muidu staatilisse eksistentsi just seda elu ja liikumist, mida naine mehelt ootab (lk. 125).
Siinkohal on ka „Pimeda mehe aedade” vormimäng edukas. Emilia ilmub lugejale algul härra Koi mälestuste kaudu ning saab seejärel, raamatu keskmises osas, sõna esimeses isikus. Metafiktsionaalne lobisemine, millega tema minavormis jutustus algab, ei ole küll eriti leidlik, kuid kokkuvõttes on eri allikatest Emilia kohta saadav info põneval ja produktiivsel viisil vastuoluline. Härra Koi õrna udulooriga kaetud mälestuste kaudu jõuab naise praktiline, lausa materialistlik loomus lugeja ette kui paratamatu ja küllap pisut ülepakutud antitees Koi enese äärmuslikule eluvõõrusele. Teisalt asetab Koi unistajalik meelelaad naise aeg-ajalt, vastupidi, lausa paduromantilisse valgusse. („Valgust” ei tule siin mõista ainult metafoorina, sageli on juttu ka reaalsest valgusest.) Emilia enese jutustuselt võiks omakorda oodata, et see paljastab naise käitumise sisemiselt motiveerituna, mõistetavana ja suhestumist võimaldavana. Ent selle asemel, nagu öeldud, süvendab Emilia kõne pigem karikatuurseid jooni ja keerab vindi nii üle, et tulemus on kokkuvõttes hoopiski põnevam.
Kõigest sellest on pealegi kokku keevitatud äraspidine armastuslugu. Emilia ja härra Koi vahel leiab aset justkui lõpust alguse poole kulgev lahkukasvamine ja abielukriis. Koi kummaline anne realiseerub viimaks just nimelt naise range käe all, kuigi esialgu ei suuda mees uskuda, et elukaaslane võiks jaburale projektile õla alla panna. Ühise ettevõtmise jooksul tõuseb tasapisi Koi enesekindlus ning ta ei käi enam naisele närvidele. Emilia meelelaad omakorda maheneb märksa romantilisemaks, kui tema praktilised nõudmised saavad rahuldatud, ning naine hakkab kasutama koguni väljendeid, nagu: „Öö kuulab meid ja meie oleme viimaks ometi õppinud kuulama vastu” (lk. 151). Kaks täiesti sobimatut inimest kasvavad märkamatult kokku, nii et lõpuks on kõik „päikseline” (lk. 140). See ei ole ehk päriselt usutav — või siiski? —, küll aga omamoodi armas.
Soouurija peab muidugi skeptiliselt küsima: mida autor sellega öelda tahab? Armastuslugu on žanr, mis isegi parimate kavatsuste juures äärmiselt kergesti takerdub traditsioonilistesse mallidesse. Ja kui hüüdlausete tasandil klišeed on Emilia isikus äärmuseni viidud ja sedakaudu ümber pööratud, siis süžee tasandil klišeedega on teisiti, need jäävad kenasti kehtima. Emilia ja härra Koi suhe kehastab mitmeid omavahel seotud arhetüüpe: naine — praktiline, mees — eluvõõras; naine — korralik, mees — loominguline; naine — salakaval, mees — siiras. Riismaa paistab seda skeemi armastavat, tema teisestki proosateosest „Pühamägi” leiame analoogse paari, kus mees on unistajast kunstnikuhing ning naine (esoteerilisest välimusest hoolimata) eluga kontaktis pragmaatik, kel on oma tume saladus. „Pimeda mehe aedades” korratakse ikka ja jälle motiivi, mille järgi naise peamine eesmärk on pesapunumine pahaaimamatu mehe kiuste. Restoranis vaidleva paarikese naispoolest saab suurtähega Naine siis, kui ta viimaks mehe kallal õiendama ja kodukollet nõudma hakkab (lk. 27—29); Emilia igatseb „tagaistmega, suure pakiruumiga autot”, mis tähendab, et tegelikult tahab ta hoopis lapsi (lk. 33). Ning heaks ja päikeseliseks läheb paari suhe nimelt siis, kui kehtestub traditsiooniline võimuvahekord ja Adam pääseb tuhvlialuse rollist: Emilia hakkab „Adamat peaaegu et kartmagi” (lk. 142) ning seksuaalne sobivus tekib seeläbi, et naine kaotab voodis oma otsusekindluse (lk. 140). Tõrges on taltsutatud.
Eriti hästi vastab traditsioonilisele mallile see, et — nüüd paljastan süžeepöörde — viimaks tapab autor Emilia ära. See ei ole küll raamatu „lõplik lõpp”, otsad seotakse kokku härra Koi kaudu antud raamloos, kus Emilia hakkab kehastama maailmakõiksust, taas kohtutakse kadunud sõpradega, saabub ka peategelase enese lubatud surm ning uue omaniku leiab kõrisev klaaskuul. Kuid see kõik mõjub udusema kirjutuslaadi tõttu ebamäärasemalt, mistõttu „lõpupauguks” ja sisuliseks puändiks jääb Emiliaga juhtunu. Naispeategelasega XIX sajandi romaanide puhul on osutatud, et tegevuse lõpetamiseks on kaks võimalust: naine kas abiellub ja seega alistub oma mehele või sureb traagilist surma. Riismaa on niisiis ära kasutanud koguni mõlemad võimalused: pärast suhteharmoonia saavutamist astub Emilia auto ette ja hukkub. Õnnetuse põhjuseks on muide see, et pisut tõrksust on temasse siiski alles jäänud, ta küll kuuleb mehe meeleheitlikku käsku paigale jääda, kuid eirab seda trotsist.
Samas pole ju üllatus, et armastuslood ja soouurimuslik analüüs on nugade peal. See on ammust ajast nii ja nende lepitamine läheb seniajani üle kivide ja kändude. Kui tahta romantikale kaasa elada, tuleb seda laadi kaalutlused tihti lihtsalt välja lülitada, kas või vägisi. Võib ju mõelda, et lugu pakub muutuvate soorollide ajastul omamoodi positiivset programmi: kõik ei ole kadunud, ka krunni kandvast kuivikust ning töötust luuletajast annab hea õnne ja virga töö tulemusel kokku panna korraliku traditsioonilise tuumikperekonna. Vähemalt seniks, kuni sõiduteele astudes hoolikalt vasakule, paremale ja siis jälle vasakule vaadatakse.
[1] T. Parksepp, Härra Koi ja õigus surmale. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr. 10, lk. 739.
[2] R. Veidemann, Ilmsi ja ulmsi. „Postimees” 4. IX 2015.
[3] K. Meiel, Kõik muutub kujundiks ja kujund on surnud. „Vikerkaar” 2015, nr. 9, lk. 102.
