Holger Kaints: „Uinuv maa”.
„Hea Lugu”, 2016. 350 lk.
Ajalooline romaan on alati olnud eesti proosakirjanduse kuningas, kriitikute seas ei vaibu unistus uue Jaan Krossi võrsumisest. Kirjanike õnneks on Eesti ajalugu ainese ammutamiseks ammendamatu varasalv. Mõistetavatel põhjustel on pöördeline periood baaside lepingust Teise maailmasõja lõpuni nii kirjanike kui ka ajaloolaste teravdatud tähelepanu all. Väikerahva saatust traagiliselt muutnud aeg on tänini ka vähemalt keskealiste ja vanemate inimeste huviorbiidis. Holger Kaintsi ladusalt kirjutatud „Uinuv maa” käsitlebki mainitud perioodi, mistõttu võib raamatule ennustada laialdast menu.
Üldises plaanis tundub mulle, et kõnealuse perioodi kajastamise normiks eesti kirjanduses on traagiliste antagonismide kujutamine: häving, sõda, küüditamine, reetmised ja vennatapud, mis mürgitavad kogu elu isegi juhul, kui õnnestub need üle elada. Kahtlemata annab ajalugu traagiliseks käsitluslaadiks alust, lisaks tuleb meenutada, millises kontekstis segasest perioodist kirjutama hakati. Ühelt poolt õitses okupeeritud Eestis pealesunnitud sotsialistlik realism, mis pidi olema klassiteadlik ja võitlev; selle käsitluslaadi mitte vähem võitlevaks peegelpildiks oli isamaa kaotuse traumas küdev pagulaskirjandus (näiteks Arved Viirlaid). Ka romaanides, kus seda ajajärku mõtestatakse kaugemast tulevikust tagasi vaadates (näiteks Ene Mihkelsoni „Katkuhaud”), on põhimeeleoluks leppimatu traumaatilisus. Sofi Oksaneni palju kiidetud „Puhastuses” on säärase dramaatikaga minu hinnangul üle soolatud, ajaloost on tehtud gooti õudusjutu paroodia.
Holger Kaintsi uus romaan ei järgi eelkirjeldatud traagilist normi, vaid üritab rekonstrueerida ühe lihtsa noore inimese mõtte- ja tundeilma sel üleminekuperioodil. Kuidas elas noor neiu, kellega ei juhtunud erilisi koledusi ja kellel polnud ka suurt poliitilist kirge? Mida ta mõtles ja tegi, kuidas mõtestas poliitilisi sündmusi ja kuulujutte? Kõike seda püüab „Uinuv maa” meile avada. Ajaloolise õhustiku loomine on teoses hästi õnnestunud, autor on selle nimel ka hulganisti allikaid läbi töötanud (vt lk 349—350). Esitusviis, mis peab kolmandas isikus jutustamisest hoolimata peegeldama sajandi keskpaiga maainimese mõttemaailma, on parajalt arhailine; küllap ajaloolase pilguga lugedes võiks stiilivääratusi leida, kuid ajaloovõhikuna ei hakka ma siinkohal pelki kahtlusi loetlema. Tegelaste väljajoonistamine õnnestub autoril kuidas kunagi. Peategelane Rilma on vaikne maatüdruk ja tema kujutamiseks ei ole vaja erilist psühholoogilist tulevärki, mõningane tuimus on isegi usutav. Rilma mees Jaagup on aus kommunist ja jääb raamatus pigem ideeks, ka temaga seotud argised olukorrad on täis ideoloogilist vahutamist. Seevastu kõrvaltegelaste kujutamine on hästi õnnestunud, need on oma vooruste ja pahedega inimesed, kes ajapikku ka arenevad (Rilma on pere vanim tütar ja romaani käigus saavad täiskasvanuks tema mitu venda-õde).
Raamatu tempo on aeglane, nii argised kui ka erilised sündmused on rahulikult välja joonistatud, samal ajal edeneb lugu ladusalt ega muutu igavaks. Peategelase seisukohast pööraseid sündmusi ei ole, kõigega seostutakse riivamisi, distantsilt. Selline rahulik rütm saavutatakse ühelt poolt Rilma leige ja poliitikakauge iseloomu varal, teisalt aitab sellele kaasa raamatu ajaline ülesehitus: kõige kuumemad hetked on teose sündmustikust välja jäetud. Raamat koosneb kolmest osast: esimese osa sündmused leiavad aset 1938. aastal; teine osa hargneb lahti 1941. aasta kevadel, enne sõja puhkemist; viimane osa kirjeldab 1946. aastat, mil sõda on läbi. Raamatus ei kuhjata lugeja ette laibamägesid ega vereojasid; sõja käigus ei hukku ükski teose kesksetest tegelastest, vaid Rilma hangeldajast õemees jääb rindel kadunuks. Ka ühestki võimalikust intriigist ei kasva raamatus palavat vastasseisu: näiteks on Rilma sugulased küll kommunismivastased, kuid ei tõuka kommunistiga abiellunud lähedast eemale; esimeses osas aitab Rilma oma peigmehel konspiratiivkirju vahendada, kuid sellest liinist ei võrsu spioonidraamat jne. Rilma kõrvu ei jõua detailid sõjakoleduste ega kommunistide kuritegude kohta, mis võiksid vallandada sisemise moraalikriisi; ka metsavennad on Tallinnas elavale naisele vaid kauge kumu. Rilma suhe fanaatikust töörügaja mehega on leige, ent armudraamat ei hargne. Ärevast ajast ja poliitilisest intriigist hoolimata kaldub „Uinuv maa” rohkem olme- kui põnevusromaani poole. Rilma muredki on pigem argised: õe soovimatu rasedus ja abordi organiseerimine, sõjaväest eemale hoidva venna salajane toetamine, kaubapuudus jms.
Teos tahab meile näidata, et mitte kogu eesti rahva saatus polnud sõjakeerises üks koletu tragöödia või filmi väärt põnevik; inimestele langes osaks ka tavalisemaid saatusi. Just nimelt langes osaks, sest ka Rilmast saab kommunist oma peigmehe ja hilisema mehe survel, mitte poliitilise kire tõttu. Ja kuigi viimases osas meenutatav poolnäljas elu Venemaa tagalas polnud mingi puhkus, ei kasva seegi kogemus ületamatuks taagaks — inimene on kohanduv olend ja argised mured tuhmistavad minevikku.
Peategelane on küll lihtne inimene, aga olulised ajaloosündmused ei jää temast täiesti kõrvale, ajaleheuudiste tasemele. Autor on visandanud oskuslikult pidepunktid, mille varal Rilma tähtsate sündmustega riivamisi seostub. Peamiseks pidepunktiks on mõistagi tema mees Jaagup — endine põrandaalune kommunist, kelle kaudu suur poliitika jõuab neile koju, enamasti küll nii, et mees arutab olukorda mõne oma kaasvõitlejaga. Teiseks haakub Rilma elurada kahel korral Johannes Vares-Barbaruse omaga: romaani esimeses osas külastavad nad Pärnus teda kui sotsialismi pooldajat, viimases osas sokutatakse Rilma Kadrioru lossi administraatoriks. Ent seegi seos ei kasva põnevikuks, Varese surmahetkel on Rilmal graafiku järgi vaba päev. Mulle arusaamatul põhjusel on Vares raamatus üksnes prototüüp, tegelase nimeks on pandud Vaarikas, kuigi teisi toonaseid tippkommuniste mainitakse õige nimega ning lisatud on koguni joonealuseid lühitutvustusi.
Just säärane sündmuste keskele asetuv kõrvalpilk võimaldab ehk paremini mõtiskleda üksikisiku rollist ajaloos. Ajalooliste võtmeisikute elulood jäävad oma haardelt lugeja elukogemusele kaugeks; tragöödiast tulvil märulite süžee haarab liialt endasse ja enamasti häälestab lugejat poolt valima. Oluliste kokkupuudetega distantsi loomise poolest meenutab Kaintsi teos üht teist hiljuti ilmunud ajaloolist romaani — Mart Sanderi teost „Litsid”; selles üritatakse siiski rohkem põnevust ja intriigi tekitada.
„Uinuva maa” lõpp on eelnevaga võrreldes stiilivääratus: Jaagupi surm liiklusõnnetuses on küll klassikaline traagiline sõlmitus, kuid on kuidagi kistud, ei sobitu romaani üldisesse loogikasse.
Ma ei usu, et „Uinuv maa” jõuab eesti ajaloolise romaani kullafondi, ometi peaks selle lugemine olema meeldiv vaheldus rahva kurbloolist saatust võimendavale narratiivile. Julgen nimetada teost ajaviiteromaaniks, ent just harivat ajaviidet tuleb praegusel ajal tikutulega taga otsida.
