Jaak Jõerüüt: „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 239 lk.
Jaak Jõerüüdi värskeim teos toob novellide ja lühiromaani kaudu lugejani nii tänapäeva ühiskonna probleemid ja suundumused kui ka emotsionaalsed kaevud inimeste sees. Mitmepalgeline raamat kõnetab enim vahest neid lugejaid, keda huvitab see, mis jääb meie ütlemiste, käitumise ja pilkude taha — lühidalt see, mis toimub iga indiviidi ja niisiis ka laiemalt inimese tunde- ja vaimumaailmas.
Nagu romaanis „Muutlik” ja novellis „Teateid surmast”, on siinsetelegi novellidele ja lühiromaanile iseloomulik mäng fiktsionaalse tekstisisese aegruumiga. „(Elu-)tunnetus, mida „Muutlik” ja „Teateid surmast” edasi annavad, on paratamatult seotud ajakihtide segipaiskamisega,” viitab Jõerüüdi ühele võttele oma bakalaureusetöös Marje Paddar[1].
Narratiivi kulg on samuti seotud eelkõige kulgemisega ajas, esimeses novellis võetakse luubi alla üks hetk kohvikus ja järjepanu kirjeldatakse ühel ajal toimuvaid mõtteprotsesse eri indiviidide teadvuses. Sel moel luuakse mulje venitatud aegruumist, hetkest, mis laieneb lugeja peas tunnipikkuseks stseeniks. Esimene novell on õnnestunud ja irooniamaiguga sissevaade üdini tänapäevaste inimeste argipäeva, pinevust loobki siin eelkõige mõtete kirjeldamise ja igapäevaolustiku vahekord. Stseen kohvikus on sõna otseses mõttes lihtne, rutiinne, argipäevane, sellele sekundeerivad kohati lihtsad ja pinnapealsed, kohati veidrad ja olulisemaid küsimusi kätkevad mõtted. Ka stiililiselt on niisugune tegelaste avamine ja sisemaailmade üksteise otsa kuhjamine huvitav võte: see loob otsekui kangast, mis lubab igal osalisel esile kerkida vaid korraks — massistseenis, mis valmistab ette novelli ootamatut ja praeguses kontekstis väga mõtlemapanevat ja mõjusat lõpplahendust. Sündmuste ajaline lineaarsus on kõrvu ajas laiali pillutatud sündmuste ja olukordadega — jutustajahääl kujundab just nagu erinevatest, üksteise kohale asetuvatest ajakihtidest ja sündmustest mosaiiki.
Ühe miinusena torkab teose puhul silma fragmentaarsus: novellid moodustavad igaüks eraldi mikrokosmose ja nende seos lühiromaaniga jääb selgusetuks. Nõnda tundub, et ühtede kaante vahele on saanud nii tonaalsuselt, hoiakult kui ka teema- ja stiilivalikult erinevad tekstid. Seetõttu ei jää teosest muljet kui tervikust, olgugi et iga tekst omaette kannab igati terviku- ja lõpetatusetunnet. Ehk oleks võinud novellid ja lühiromaani avaldada eraldi raamatutena.
Teoses leidub hulk intertekstuaalseid vihjeid, millest kõige otsesem ja omapärasem on novellis „Lõputu sõlm ehk geomeetria õppetund”, kus viidatakse Jorge Luis Borgese sel aastal eesti keelde tõlgitud jutukogumiku ühele loole. Jõerüüti ja Borgest ühendab jutustusesisese aja ja ruumiga manipuleerimine ning kohatine sürrealismielement, ehkki Jõerüüdil on see kõik tugevalt juurdunud olustikulises ja pragmaatilises, maagilisse realismi kandumata. Intertekstuaalsus, mis on olulise elemendina tõusnud esile ka Jõerüüdi varasemates proosateostes, eriti romaanis „Muutlik”, demonstreerib ühtaegu nii autori lugemust ja isiklikke kirjanduslikke mõjusid kui viitab ka sellele, et teosed ei ilmu tühjale kohale. Jõerüüt avab intertekstuaalsuse ja tsiteerimise kaudu pika ajalooga kirjandustraditsiooni, viidates nähtavasti sellele, et tema endagi teosed on paratamatult mõjutatud teistest autoritest, nende stiilist ja kirjanduslikest paradigmadest.
Jõerüüti on iseloomustatud ka kui modernistlikku kirjanikku. Mõned olulisemad tunnused, mida Jõerüüt kasutab ja mis Tiit Hennoste sõnutsi modernistlikku proosat iseloomustavad, on järgmised: subjektiivne ajavool, teadvuse voolu kasutamine, tegelase siseilma süüvimine, muutunud maailma vaatlemine, inimese tunnetus- ja tajuprotsesside esiletõus, tehnoloogia.[2] Need elemendid on ühel või teisel moel olemas ka selles teoses, enim tõusevad esile aga subjektiivne ajavool, tegelase siseilma süvenemine ning tunnetus- ja tajuprotsesside uurimine-kirjeldamine. Nõnda võibki öelda, et Jõerüüdi uurimisobjektiks on siin inimene. Inimene kui selline — indiviid, kelle aja- ja tajukogemuses avaldub tema rikas ja alati muutuv siseilm.
Kui otsida raamatut iseloomustavat märksõna, võiks see olla „küsimus” või „mõte”. Inimese võime ja kalduvus pidevalt küsida, otsida, ilma eluajal kohale jõudmata, näib olevat miskit, mida autor luubi all vaatleb. Teisalt huvitavad teda mõtteprotsessid: mitte üksnes see, mida, vaid ka kuidas mõeldakse. Kuidas sünnib taipamine, tundmuse või seisundi verbaalne sedastus, olgu siis sisekõnes või kahe inimese kohtumisel? Mis ja kuidas inimeses millegi tagajärjel teiseneb või paika loksub? Just mõtlemisvõime, abstraktsed seosed ja arutlus, iseloomustab Jõerüüdi proosategelasi. Peale selle helgib tekstis aeg-ajalt mingi müstilisuse, millegi vaimse ja hingelise kohalolu, mis väljenduse saanuna viitab inimese ja tema lõplikkuse olemusele. „Taevas jäi oma kohale, hõbedane põder samuti, sigareti süütamise lõhn oli sõõrmetes alles, aga noorem mees ja vanem mees olid sellest hetkest peale teised, olid muutunud, olid jäädavalt seotud saladusega, mis teiste inimeste eest jäigi varjatuks. Saladusega, milles peitusid kaks pealtnäha mitte kokku kuuluvat asja — eesti meeste omavaheline katkematu salaside, mis ei sõltu riigikorra vaheldumistest, ja surmaingli hetkeline tiivalöök isa ja poja vahel, kusagil kõrgustes.” (Lk 77.)
Jõerüüdi proosateoste seas tõuseb „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti” esile oma poeetilisusega, mis kujundikasutuse ja mõtliku stiili poolest läheneb kohati juba lüürilisemale, luules tavapärasemale stiilile. Teose viimases ja mahukaimas osas, lühiromaanis, kaugenetakse argisest veel enam ning tulemuseks on sisemaailmade kahekõne ja inimloomuse emotsionaalne lahkamine. Siin on põhirõhk sellel, miks ja kuidas inimene või tegelaskuju tunneb — nii omaenese hinge kui ka talle olulisi ja lähedasi inimsuhteid. Romaanist leiab ohtrasti tabavaid ja mõtteerke sedastusi inimloomuse, meie ajalikkuse ja olemasolu vaevade kohta. Näiteks: „Sest et iga inimese lugu eraldi kordab kogu maailma lugu” (lk 227), või teisal: „Mul on tunne, nagu elaks nüüd juba mitmendat elu.” (Lk 193.)
Lühiromaanis „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti” on narratiiv edasi antud kahe peategelase tundeilmu avava kirjavahetusena, sellele on omakorda tunnistajaks-lugejaks romaani minajutustaja. Kiri saab siin, eriti pealkirjale mõeldes, inimese teekonna sümboliks. Nõnda nagu loetakse kirju, avaneb lugeja ees kahe inimese hingemaastik ja isiksus. Need kirjad on emotsionaalsed, kujutavad sedasorti lähedust, mis on nii tugev ja enesestmõistetav, et sellest ei pea kirjades eraldi rääkimagi. Ka mingit leppimist ja täiskasvanulikku tasakaalukust on neis kirjades. Kasutades kirjamotiivi, on autor saanud jätta nii mõnegi süžees olulise sündmuse välja kirjutamata: need on kirjades vaikimisi kohal, tavaliselt meenutustena, vihjetena minevikule, kuid nendest juttu ei tehta. Nõnda kujuneb kerge saladuse, kahe inimhinge vahel jagatud vaikimise oreool.
Olemuselt ongi lühiromaan vihjeid täis epistolaarne armastuslugu, mille keskseks teemaks on elutee, saatus, kohtumised, mõistmised. Nii on see justkui konkreetsete inimeste arengu lugu, tänu millele joonistub välja inimese olemus ja meie põhilised soovid. „Mida kaugemale inimene oma teel läheb, seda „keerulisemaks” ja „arusaamatumaks” ta muutub ja seda rohkem ta paradoksaalselt teatud toetust ja mõistmist vajab.[—] Aga siis kunagi jõuab inimene ühte punkti, kus ta „keerulisus” uuesti lihtsuseks muutub, ja siis tekib suur südamerahu, siis ta teab, mis ta tahab.” (Lk 183.) Just sellesama südamerahu poole romaani tegelased liiguvadki. Armastus on siin seejuures huvitavalt implitsiitne, seda ei avaldata otse, kuid see hõljub tegelaste kirjades nagu vaim — kinnitus kahe inimese koos kasvamisest ja seda eelkõige hingelises plaanis.
Omaette teemaks on lühiromaanis „teos teoses” motiiv: kirjavahetuses on pidevalt juttu ühe tegelase kirjutatud näidendist, mis kannab endas üldinimlikku elutunnetust ja kunsti loomise põhimõtteid, koondades nii rõõmu kui nukruse, nii rahu kui viha, teine leiab sellest aga tuge omaenda olemise mõtestamiseks ja sisemise rahu leidmiseks. Säärast võtet võib näha kui mitmetasandilise aegruumi loojat, mispuhul üks süžeeliin on raamiks ja tegevus toimub minevikus, ajal, mis saab nii raamjutustuse tegelasele kui ka teose lugejale nähtavaks kirjade kaudu.
Stiililiselt ja keelekasutuse poolest torkab kogu teoses silma joon, mis ilmnes ka „Muutlikus”: proosalise keele vahele on justkui argipäeva ülendamiseks ja igavikulis-eksistentsiaalse mõõtme väljatoomiseks või allajoonimiseks pikitud poeetilisi keelendeid. Näiteks on sedalaadi poeetilised fraasid tihti seoses atmosfäärikirjelduse või võrdlustega: „Tahtsin veel ütelda, et argipäev on nagu pilves taevas, millest ime läbi kumab, ja taeva olemus pole pilved, vaid ime. Valgus.” (Lk 200.) Neile lisanduvad tasased, ent huvitavad „mõttepausid” — üksikud inimese olemasolu ja aja- või igavikutunnetust kätkevad fraasid, mis meenutavad seda hetke, mil inimene oma sisekõnes mingi mõtte sõnastab ja taipamisele jõuab. Säärane väljenduslaad loob tekstis filosoofilist meeleolu. Jõerüüdi trumbiks on endiselt vaheda ja otsekohese, isegi kainelt ratsionaalse väljenduslaadi kombineerimine inimest igavesti painavate eksistentsialistlike mõtiskluste ja tundelisemate tõdemustega.
Teose kui terviku erilisus tuleneb vahest novellide teravusest, mis on seatud suhtesse lühiromaani romantilise ja eksistentsialistliku otsingu tooniga. Olemuse otsing ja eksistentsialistlik toon on miski, mis iseloomustab nii Jõerüüdi värsket teost kui ka varasemaid, sealhulgas romaani „Muutlik” ja samuti paljusid luuletusi. Jaak Jõerüüdi looming paneb mõtisklema aja, ruumi ja inimeseks olemise eri külgede üle ning erandiks pole ka siinne teos. Teos, mille leheküljed avavad inimese olemust aeglaselt, ent seda mõtlemapanevamalt.
[1] M. Paddar, Olevik Jaak Jõerüüdi teostes „Muutlik” ja „Teateid surmast”. TÜ, 2017.
[2] T. Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 240—241.
