Kristjan Haljak: „Elektra Domina”.
Kaksikhammas, 2023. 92 lk.
Kristjan Haljak on avaldanud kümne aasta jooksul seitse luulekogu, järgides nõnda meie kaasaegses luules püsivat palju ja tihti avaldamise trendi. Juba debüüt „Palavik” (2014) pälvis tähelepanu ja auhindu ning kõik järgnevgi on tugeval tasemel. Autori käekirja põhijooned avaldusid juba esikkogus ning on tänaseni püsima jäänud, kuid kogu-kogult on vormivõtete arsenal paisunud, mõned uuendused leiduvad ka vaatlusaluses raamatus. Siiski kerkis kogu Haljaku loomingu võrdleval ülelugemisel kerge kõhklus, et noorusluule pulseeriv rütm ja kujundite tulevärk on veidi raugenud, esiplaanile on kerkinud manerism ja paroodilisus.
Haljaku luule üldine kondikava on variatsioonidele vaatamata ajas püsiv – tegemist on küll sürrealistlikult laetud tekstiga, mis on täis uperpalle ja hüppeid, kuid siiski mitte täissürriga nagu näiteks Marko Kompuse luule. Haljaku luuletustes säilib segadikule vaatamata alati mingisugune narratiivne või mõttelis-tundeline tervik, kuigi tähendusuperpallid muudavad selle hõredaks, punktiirseks. Kuna tähendused triivivad, siis muutub vastuvõtu puhul olulisimaks luuletuse rütm, mille tekitab küll säravaimate pärlite puhul orgaaniliselt voolav kujundite jada, kuid üldisemalt pigem teksti esituslaad. Haljaku luule algvormiks on lühematest stroofidest koosnev ühele leheküljele paigutatud vabavärsiline tervik. Nii on luuletused üles ehitatud „Palavikus”, „Uues inimeses” (2017) ning ka „Elektra Domina” teises, ühtlasi viimases alajaotuses „Massa Confusa”. Selliste luuletuste puhul on piisavalt tihe iga stroof, et lühimällu jääda, ning luuletus tervikuna, et lugemise käigus tervikmuljena meeles püsida – mõistagi pingestavad sürreaalsed keele keerdkäigud teiselt poolt seda mõttetihedust. Haljaku varastes kogudes töötab see tehnika laitmatult, „Elektra Dominas” mitte eriti, luuletuse autonoomsust lõhuvad pikad kalambuuritsevad pealkirjad (nt „Eestlase ja sakslase kohting sotsiaalses lõhes”, lk 57; „Poliitika kui alanduse jätkamine teiste vahenditega”, lk 73). Vanal heal tasemel voolab tekst lõpuluuletuses „Sest see on saamas mu eetriks”: „pikast öörongist väsinud / tänasin kõiki / kes mul elada / olid aidanud // aeg seisab / seisab / seisab / siis lükatakse liikuma” (lk 91).
Teiseks läbivaks kompositsiooniliseks võtteks on Haljakul väikesed poeemid proosas, eriti selgelt domineerib see võte „Illuminatsioonides” (2020), kuid algab juba „Conceptio immaculatas” (2017), kus vastav efekt on saavutatud jõuga – luuletused on jäetud stroofideks ladumata, esitatakse n-ö ühtses jorus, kuigi kitsalt küljendatuna. Proosastiil viiakse äärmusse „Illuminatsioonides” ja „Warszawa Centralnas” (2021) leiduvate tekstiliiaste ja keskse tähenduseta allmärkustega, kuid „Elektra Dominas” viimaseid ei kasutata.
„Verlaine’i revolvrist” (2018) alates pikeneb ühelt poolt Haljaku värssideks laotud luuletuste stroof ning teisalt ka tähendustervik – ilmnevad minipoeemilaadsed, pealkirjastatud ja nummerdatud tekstid, sama stiil domineerib ka „Warszawa Centralnas”. „Elektra Domina” esimeses alajaotuses „Prima materia” on teostatud „Conceptio immaculatale” vastupidine jõuvõte – proosapoeemid on raiutud ülipikkadeks stroofideks, nii et raamat vajas suisa ruudukujulist formaati. See lahendus ei ole õnnestunud, sest laused-mõtted liiguvad pidevalt ühest stroofist teise, ilma et tekiks vastuvõttu nihestavaid tähendussiirdeid. Üldmulje sellisest esitusest on kohmakas, mõne üksiku erandiga – luuletuses „Riiklike struktuuride sees on kõik kivist väljas lihast” on saavutatud Hölderlini meenutav pingestatus ja ruumilisus, sellist luulet tahtnuks rohkem lugeda: „vaikne vesi kas võtad mind enda alla magama / peegel on siinpool kaugust siin sureme arusaamatuses / et sealpool ärgata vahetan nägusid räägin sõnu / mõtlen endale välja vanu nimesid väljahõikamiseks võimalikke” (lk 43).
Sisulisest poolest võib raamatust leida mitmeid Haljakule omaseid teemasid: vilksatavad Lääne-Euroopa linnamaastikud, Euroopa kultuuri suurkujud, psühhoanalüüsi märksõnad, sarkastilised vihjed kapitalismi pihta jne. Mitte üksnes motiivid, vaid ka tegelased liiguvad Haljakul kogust kogusse, nii et kui tema laul ükskord lauldud saab, annab tekstikorpus kindlasti eesti kirjanduse uurijatele ainest sidusateks tervikkäsitusteks. Vaatlusaluse kogu nimitegelane Elektra Dominagi figureerib peategelasena juba eelmises luulekogus kahes pikas tsüklis (vt „Warszawa Centralna”, lk 5–14, 55–63). Nagu ikka, on teos tiine kõikvõimalikest kultuuriloolistest vihjetest ja parafraasidest, nende jälitamine jäägu lugejale eruditsiooni kondiprooviks.
On aeg asuda kirjeldama kõnealuse teose uuenduslikku külge, mille sissejuhatuseks sobivad hästi mõned read raamatust endast: „on neid üks on see elektra domina kes raugeb rahutusse soomeugri ulma” (lk 21); „miks nad ei ole kasutanud rahvaluule andmeid” (lk 47).
Haljak kasutab oma viimases kogus järjekindlalt ja arvestataval määral algriimi. Mõnikord vilksatab see luuletusest läbi lühidalt, muuseas: „kui kisun seintelt tapeedid kisun kappidest kooljate käed mullalt mustrid” (lk 45); „seltskond pani pahaks / hirmu hirmu hiiehalli / ärevust vaesust / kodanlikke kombeid” (lk 51). Kuid teisal esitatakse regivärsi töötlusi vägagi esiletungival viisil – nimelt rahvalikult, lahtise tekstiga ropendades: „meie õnne kaugeella viis on naiseda vaheta / kuus on kuivada häbeda seitse sitketa munnida / kaheksa seemnemereda üheksa ülbet doktorida / kümme külma püssipära sinna aga upuvad ökonomistide / hobuse / unenägude / lõppematud / hullud / päevad (verd sai palju)” (lk 47); „hea elektra pai elektra / peta minda pelgajada / niku minda nikkujada / võta minda värisejada” (lk 75, vt ka lk 34, 42).
Nagu tekstinäidetest näha, häälestab selline võttestik lugeja humoorikale lainele – jätame kõrvale moralistliku lugeja, kes iga roppuse peale minestab. Kuid raamatus kasutatakse regiroppusele lisaks teisigi naljatlevaid võtteid, nt kahemõttelisusi („konservhomo erektus”, lk 12; „flixpussy”, lk 23; „tussis nervosa”, lk 53), kalambuurseid parafraase („tuleb teha tööd ja armuda artefakti”, lk 25; „saabastega k”, lk 31; „eestlase ja sakslase kohting sotsiaalses lõhes”, lk 57). Ilmselget huumorit ei ole küll statistilises mõttes väga palju, kuid siiski kipub see üldmuljet kujundama, sest esiteks püüavad vägisõnad tähelepanu, tõusevad esile tekstimassiivist, kus teisi energeetilisi kulminatsioonikohti on vähevõitu. Ning teiseks eristub naljakus Haljaku luule tundja pilguga lugedes tema üldisest varasemast stiilist (peent vihjelist huumorit esineb küll ka varasemates kogudes, kuid doosid on väiksemad).
Põhitoonilt paistab „Elektra Domina” olevat seega paroodia. Ainult et mille paroodia? Kas Kristuse ikka jõudnud autori eneseparoodia? Või koguni põhimõtteline muutus luulekeeles – maha äng, elagu lõbus keelemäng? Vastust ei pruugi teada ka autor ise. Lõpetuseks veel üks võimalik hüpotees, mis lugedes pähe tükkis. Luulekogu mõlemad alajaotused algavad pseudomütoloogilise laastuga Väikesest Valgest Hundist (lk 6, 50). Läbisegi kreeka ja soome-ugri müüdistik, regivärss ja euroopalik kõrgstiil, kosmoloogia ja urbanistlik argielu – kelle luulekeelt selline põiming meenutab? Mõistagi Haljaku viimase kahe luulekogu kirjastaja Hasso Krulli viimaste aegade luulet! 2017. aastal avaldas Haljak pühendusluuletuse Max Harnoonile („Conceptio immaculata”, lk 51), ehk on praegused rahvalauluga tehtud trikid järjekordseks varjatud komplimendiks meie luule juhtfiguurile?
pole süüd pole probleemi
lükkasin koduplaneedi
orbiidilt välja
elektra veiderdab
(lk 63)
Kirjanik loeb. Kristjan Haljak
Kristjan Haljak loeb oma luulet Loomingust nr 1
