Eleegiad ema surma puhul

 

 

*

SÜGISHOMMIKU UMBNE UDU

vajub suvedest väsinud puudele,

suisleppadele, pihlakatelegi,

mis paistmas  tagatoa aknast,

truult valvand sind poole elust.

Päike ei pääse avama päeva,

homme lõpebki õhtu ja ööga.

 

Seesama udu kui hämarduv teadvus

liibub luitunud lehtedele,

koondudes pisaraiks, veeredes maha,

itkuks tõustes siis ja hüvastijätuks

ainsa alguse, ainsa teega

Neitsi Maarjast ema Johannani,

sinuga, üleni hooliv hing,

Mater dolorosa.

 

Järelhõige kestmas kutseni koju,

üha oodates imede sündi,

kuni saabub see hommik,

mil umbne udu eesriidena püsib me vahel.

Kust leida küll silmi, et näha selle taha!

 

Kajab hüüdja hääl kõrbes.

 

*

POLE JU TÕSI, ET VALGUST NÄINU

on määratud kaduma öösse.

Meel tundmast tõrgub silmapiiri.

Tähed puhkevad punasteks hiidudeks.

Lõppematuselgi on allikad.

Tõesti ehk oleme tulnud Magellani pilvest,

nagu uskus Uku Masing.

Sinna tagasi lähed nüüd sinagi, ema.

Kord tuleb kätte kõikide kord.

Hinge mällu varjunud muigest,

palgejoontest, lausutud terest

tunneme teineteist ära.

 

*

HOIDA KINNI VEEL VIIMSEST LÕIMEST

kuigi rinnus halab Toonela luik.

Olla ankur saatuse köieveos,

mitte langeda kohe, kui see katkeb.

Hetkhaaval õppida loobumist,

taluma valu ja kaotust,

milles ometi  jääda võitjaks.

Sina suutsid, ema!

 

*

IGA LEINGI ARMISTUB PIKKAMÖÖDA,

verre ent sööbind su ahastav pilk,

nagu Munchi maalil, mil nimeks „Karje”.

Ja see, kuis ütlesid: minek on vist.

Kätt hoidsin sul, jõuetu jõuetuses.

Lõppmängu ei näinud.

Süüd tunnen, nagu oleks sind jätnud,

kuigi tean,

et lahkuja lävel

jääb

ikka

üksi.

 

*

TALV — AASTAAEGADEST VANIM

korjab kokku meid külma rüppe.

Valge rahu hingab hangede rütmis.

Jäljed hajuvad igaviku punanihkes.

Aga — ennäe elu!

Hange põhjas kulgevad karihiirte rajad.

Lumekoorikul rebane  varitseb saaki.

Kõrgel kotkas laiali laotab tiivad,

nagu halastav Jumal kõiksuse kohal.

Nii sünnib Tähendus.

 

September 2014.

Looming