Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii… Voorus on võidetult maas…”

Vaskajastu naisluuletajatest nimetatagu kolme: Viivi Luik, Leelo Tungal, Ave Alavainu. Muidugi on nad erinevad ning igaüks omal koordinaatteljel, nõnda et üht teise kaudu avada ja iseloomustada ei anna. Niisiis kõnelgem eraldi ka Leelo Tunglast (ometi üks eesti nimi, mida Eestis käänatakse eesti keeles — mitte keegi ei ütle Leelo Tungalist, nagu väärastavalt räägitakse Lennart Merist).

Minule on Leelo Tungal eelkõige õpetaja. Ta lõpetas minu Tallinna 42. Keskkooli ja tuli Tartu Riiklikust Ülikoolist meile praktikandiks. Andis kirjandustunde. Andis kirjanditeemasid. Andis aimu, et luule on värav kuhugi maailma, kus on avaram ning ilusam viibida. Klassijuhataja Leida Allik (kes oli seda olnud ka Leelo Tunglale) oli juba uhkusega meile ette lugenud mõned salmid tema esik­kogust „Kummaliselt kiivitajad kurtsid” (1966). Mõni rida Leelo Tungla loomingust, mis samuti ette kantud neis koolitundides, ringleb mul tänini peas: „Pilved pillasid / tuule alla ja / tuule peal hõljus / tuuletallaja.”

Minu tutvus elava eesti luulega algas elusast Leelo Tunglast. Ta sisendas, et luulet hingestab vabaduse, mitte rütmi- ja riimiorjuse vaim. (Tõesti, Leelo Tungal rütmib ja riimib nii sundimatult, et tema salmikud lausa kutsuvad viise välja. Kas ta mitte polegi viisistatuim eesti poetess?) Kirjanduse elemendis viibida oli nii innustav vist temalegi meie seltsis — ega’s ta muidu oleks koos meiega „Kungla” kohvikus tundidest pausi pannud. Mäletan, kuidas ta oli just valmis saanud laulu „Öö Chicagos” teksti („Isa oli mul politseimees Chicagos, / aeg oli raske siis — / gangsterid, vaesus, kriis…”) ja küsis, ega see meile liiga äge tundu, võib-olla tekitab protesti. Mida veel, meile paistis see uhke ja täpne nagu rusikas silmaauku! Pean noid laulusõnu siiani üheks parimaks, sisukaimaks ja ladusaimaks rokkballaadiks eesti keeles.

Ta tõi kooli aulasse meiega kohtuma Viivi Luige, kelle luulet ma õppisin hin­dama siiski märksa hiljem. Leelo Tungal naeris ja matkis pärast, kuidas Viivi Luik olla õpetajate tuppa astununa raugeval häälel õhanud: „Siin on haigla hõng!” See ühelauseline sketš ei unune ja meenub iga kord, kui loen Viivi Luige publitsistikat. Olen vist endiselt Leelo Tungla koolilaps.

Noorest pedagoogikapraktikandist on saanud Eesti Luule Vanaema — umbes nii, nagu Édith Piafist tehti 2003. aastal Pariisi raekojas näitus „Édith Piaf — Pariisi vanaema”. Ema on üks asi, vanaema hoopis midagi muud, midagi jäävamat. Aasta ema valik külvas tänavu külma kaklust, aga juba üksi mõte võimalikule aasta vana­emale teeb sooja tunde. Mingil määral on ju kõik, kellele on kirjutatud Leelo Tungla arvukad lasteraamatud, tema lapsed, või veelgi ilmsemalt: lapselapsed. No kes see muu kui vanaema paneb oma MTÜ nimeks „Hea Laps”!

Kunagi seitsmekümnendatel pahandas Leelo Tunglaga keegi kriitik „Sirbis ja Vasaras”, et tema luuletustes vohab epiteet „sinikuldne”. Meie mütoloogias käibib mitmetes süžeedes Kuldnaise motiiv. Eks Leelo Tungalt ole kümnete auhin­dadega kullatud küll. Aga mingiks külmaks kuldiidoliks teda pidada ei saa, tema on meie kõige soojem naisluuletaja. Tema element on päikesesoe vask.