Kahetsusväärse kolmeaastase hilinemisega jõudis „Loomingu” toimetusse Norra—Eesti Ühingu veerandsaja tegutsemisaasta kokkuvõte, Anu Raua seeliku-emapuuga kaunistatud koguteos Estland og Norge i fortid og nåtid („Eesti ja Norra minevikus ja olevikus”), mis ilmus Norras aasta pärast tähtpäeva, 2010. aasta kevadel. Kogumiku on toimetanud Norra—Eesti kultuurisuhete alustalad, esialgse Norra—Eesti kultuuriseltsi looja ja hing Turid Farbregd ja Øyvind Rangøy. Teiste koostajatena on suure töö teinud Kaarina Ritson ja Else-Jannike Kuum, kujundanud Asko Künnap.
Kogumiku juhatavad sisse president Toomas Hendrik Ilvese ja Norra peaministri Jens Stoltenbergi tervitused, oma panuse on andnud ka Norra suursaadikud Eestis: Brit Løvseth, Kai Olaf Lie, Per Kristian Pedersen, samuti Eesti suursaadikud Norras Peep Jahilo ja Arti Hilpus. Väärikamat esindust olla ei saakski, puudub ainult Norra kuningaperekonna armastusavaldus. Palju informatsiooni Eesti kohta, palju südamlikku suhtumist Eestisse. Mitusada norralast, kellele Eestiga suhtlemine on saanud elustiiliks.
Intervjuu Turid Farbregdiga (sünd. 1941) avab kogu selle Eesti-armastuse allika. Kõik algas võrkpallist. Kui Turid tuli 1979. aastal oma naiskonnaga Helsingist Tallinna sõpruskohtumisele, tekkisid sporditutvuste kõrvale kirjandustutvused. Turid ise võttis oma Eesti-varjunimeks Tiiu Teeharu. „Kirjanduse jaosmaas ´82” (ilmunud 1984) tänab Turid juba Eesti Kirjanike Liitu pooleaastase õppeperioodi eest, millest saigi tõuge tema elutööle eesti kirjanduse vahendajana, aga samuti Norra—Eesti kultuuriseltsi loomisele (1984).
Turid ise: „Reis Tallinna oli nõukogude ajal tohutu palju pikem kui see vahemaa kilomeetrites. Ja tänapäeval tundub naljakas see igakordne igavene hirm. Kas ma lõpetan Siberis või pääsen jälle terve nahaga koju? [—] Kui ma 1982. aastal elasin kuus kuud Tallinnas ja sain Norrast kirju, olid need silmanähtavalt enne mind avatud. Minu 87-aastane ema kirjutas, kuidas sõbrad olid tal külas käinud ja mida nad õhtusöögiks olid valmistanud. Küllap murti Moskvas pead, kas mitte lihapallid ja ploomikissell ei ole uue „Operatsioon Barbarossa” koodsõnad.”
Juubeliraamatus on ära trükitud blankett, mille täitmisega ja allkirjastamisega aastail 1984—1993 astuti kultuuriseltsi liikmeks:
„Ma tean, et Norra—Eesti kultuuriselts töötab selleks, et levitada teadmisi eesti keelest, kultuurist ja muudest valdkondadest, ning selleks, et tugevdada sõprust ja luua kontakte norra ja eesti rahva vahel. Olen teadlik, et see on selts, mis ei võimalda liikmetele isiklikke eeliseid, vaid mis, vastupidi, soovib, et tema liikmed oleksid valmis midagi tegema seltsi ja nende asjade heaks, mille nimel selts töötab.” Liikmemaks oli 1992. aastal 100 krooni.
Øyvind Rangøy (sünd. 1979), Turidi õpilane ja töö jätkaja, annab Eesti—Norra suhetest pikema ülevaate, alustades esimesest norralasest, kes tõenäoliselt eesti keelt rääkis, see tähendab Olav Tryggvepojast, kes kolmeaastase poisikesena Eestisse sattus ja aastateks siia pantvangi jäi. Täismehena sai Olav 995. aastal Norra kuningaks ja langes 1000. aastal Svolderi lahingus. Tuhat aastat pärast Olavit teatakse Øyvindi arvates Norras ikka veel Eestist ja eestlastest üldiselt liiga vähe ja Norra—Eesti ühingu missioon on seda asja lakkamatult parandada.
Üks tänuväärsemaid ja tagajärjekamaid tegusid oli eesti noorte õppima kutsumine Norra rahvaülikoolidesse. Esimesed neist läksid teele just pöördelistel augustipäevadel 1991. aastal. Neist õppuritest on tänaseks kujunenud tõlkijaid ja Eesti—Norra suhete korraldajaid. Sellest kirjutavad juubeliraamatus Kaarina Ritson ja Karel Zova.
Seltsi infoleht „Norsk-estisk kulturnytt” hakkas regulaarsemalt ilmuma 1991, ja Ida-Euroopa tormiliste sündmuste ajal, kui kultuuriseltsi liikmeskond kiiresti kasvas, kerkis trükiarv peagi 1200-ni. Vahepealsel kriisiajal (1994—1996) väljaandmine peatus, vana Kultuuriseltsi (Norsk-estisk kulturlag, NEK) ja uue, poliitilisema ambitsiooniga Ühingu Norra—Eesti (Foreningen Norge—Estland, FNE) omavahelises konkurentsis toimus mitmesuguseid manöövreid ja ümberkorraldusi, kuni 1995. aastal lõpuks kokku lepiti ja moodustati uus, ühtne Norra—Eesti ühing (Norsk-estisk forening, NEF) ning pandi 1996. aastal käima uus ajakiri „Estlands-nytt”, millest tänaseks on ilmunud 56. number (2013, nr. 2). Alates 2002. aastast trükitakse ajakirja Eestis ja selle trükiarv on praegu 400 ligi.
Nii ühingu juubeliraamatus kui ka igas ajakirjanumbris on suur osa kirjandusel, tõlkimisel ja tõlkijatel. Turid Farbregdi Norras ilmunud eesti kirjanduse ülevaade on küll märksa lühem kui ülevaade Eestis ilmunud norra kirjandusest. Sest Norras on olnud vahendajaks üks ja ainus Turid (päris viimastel aastatel ka Øyvind Rangøy), Eestis aga on alates 1920. aastatest norra kirjandust vahendanud hulk väga innustunud, väga töökaid ja väga andekaid tõlkijaisiksusi — August Hanko, Agnes Antik, Adelaide Lemberg, Henrik Sepamaa, Arvo Alas, Elvi Lumet, Sigrid Tooming (Kangur), viimasel ajal ka Eha Vain ja Maarja Siiner. Norra kirjanduse erilisest tõmbest ja mõjust eestlasele kirjutavad kogumikus Elvi Lumet ja Sigrid Tooming.
Eelviimasest „Eesti uudiste” numbrist (veebruar 2013) leiame Elvi Lumeti 80. sünnipäevale ja tema Norra-armastusele pühendatud artikli.
Viimases „Eesti uudiste” numbris (mai 2013) teatab Turid Farbregd, et astub toimetuse koosseisust tagasi ja jätab ajakirja nooremate inimeste hooleks. Koos Turidiga kaovad ajakirja veergudelt kahjuks ilmselt ka pseudonüümid Jostein Langmyr (poliitika, ühiskond, ajalugu), Jorunn Vestli (kultuur, eriti kirjandus) ja Ola L. Moe (uusnorrakeelsed sõnumid). Missuguse näo ajakiri edaspidi omandab, seda näitab aeg.
Turidi viimast ümmargust sünnipäeva ei märgatud Eesti avalikkuses tähistada. Loodetavasti õnnitlesid teda eraviisiliselt vähemalt need Eesti Norra-sõbrad, kelle heaks ta on aastakümnete jooksul nii palju teinud.
Võrdluseks lisame, et Taani—Eesti Selts (esimees krahv Holstein-Holsteinborg) sai 2010. aastal 20-aastaseks ning on samuti andnud välja oma liikmekirja „Dansk-Estisk Selskabs Nyt” (vastutav toimetaja Eesti väsimatu sõber Peter Kyhn), millest 2010. aasta märtsis ilmus samuti 56. number. Hilisemaid pole silma hakanud. Kuid taanlaste selts on olnud algusest peale orienteeritud pigem äritegevusele ja kaitsekontseptsioonile, mitte niivõrd kultuurile ja kirjandusele nagu Norra oma. Sest nende eesotsas pole olnud Turidi-sarnast igiliikurit, tõlkijat ja kultuurivahendajat.
Rootsis pole niisugust kultuurivahetusseltsi isegi mitte algatatud. Millest on väga kahju. Kui tore oleks, kui vähemalt paarile sajale huvilisele rootslasele kukuksid paar korda aastas postkasti rootsikeelsed „Eesti uudised”.
