Urmas Vadi: „Tagasi Eestisse”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 279 lk.

 

Kirjanikke võiks laias laastus jagada kaheks: nendeks, kes kirjutavad endast ja omaenda kogetust, ning nendeks, kes mõtlevad nii tegelased kui ka sündmustiku välja. Senise põhjal, eriti kui meenutada eelmist raamatut „Kirjad tädi Annele” (2010), läheks Urmas Vadi kõigi näitajate järgi esimesena mainitute hulka. Ikka jutustab tema lugusid minategelane, kelle nimi on Urmas Vadi. Ent erinevalt mitmest teisest — nagu Tõnu Õnnepalu, Viivi Luik, Peeter Sauter jne. —, jääb Vadi jutte lugedes alati õhku mingi iseäralik kahtlus: kas see kõik on ikka Urmas Vadi endaga juhtunud, kas autor pole mitte laiskusest (!?) peategelase iseenda nimega ristinud ja kogu süžee ikkagi algusest peale välja mõelnud. Ka näiteks Sauteri puhul võib ju mõelda, et kõik, millest ta kirjutab, pole ehk mitte tingimata tema enesega juhtunud, aga seda mõtet ei pane lugejale pähe mitte Sauteri tekst, vaid mingi üldine loogika. Vadil on aga just tekst, täpsemalt jutumaneer see, mis kahtlust ärgitab.

Sama nähtust võis tajuda ka seekord, aga pea peale pööratud kujul, sest „Tagasi Eestisse” peategelane pole Urmas Vadi. Oma nimega figureerib ta ainult saatetekstides, mida võib pidada jutustuse raamiks. Sündmuste keskmes on Vadi (väidetav) lapsepõlvekaaslane, mistõttu seekord on väliste tunnuste põhjal tegemist pigem väljamõeldud looga. Ent mida edasi, seda rohkem — ja hoolimata kõigist kirjanduslikest lisanditest (sealhulgas ahvid ja muud fantasmid) — hakkab tunduma, et paljud asjad on ühel või teisel moel ehk siiski Vadi endaga juhtunud või siis on ta sündmustes rohkem osaline olnud, kui välja paista laseb. Teisisõnu: kuidas ka autor kavandanud pole, lugeja silmis kipuvad tema ja ta tegelane mingi kummalise tõmbejõu mõjul üheks koonduma või vähemalt kohakuti teineteise peale asetuma. Niisiis oskab Vadi ka selles raamatus jätta lugeja väga osavalt kahevahele, pidevalt kahtlevasse olekusse.

Jutustamistehnika ise pole võrreldes „Kirjadega tädi Annele” muutunud ja selleks pole ka vajadust. Tundub, et see on autorile loomuomane. Ja kui asi töötab, miks hakata midagi muud proovima. Ühtemoodi leebel viisil ja varjamatu mõnuga pajatab Vadi nii veidratest, igapäevastest kui ka päris tõsistest asjadest; mõne tabava väljenduse või vaimuka süžeeuperpalli puhul võib lausa naerma pahvatada.

Peategelase Johni juures võib kohe alguses täheldada tüüpilist heaoluühiskonna isiksusekriisi: mees on vaimses plaanis enesega puntras, ehkki midagi fataalset lahti ei ole. Tal on olemas üsna mõistlik töökoht, tüdruksõber samuti, aga hinnang nii enesele kui ümbritsevale on nullilähedane. Abi tuleb otsida psühhiaatrilt. Siis toimub sündmus, millest jääb kõigiti mulje kui isa äkilisest surmast. Väliselt John seda eriti tõsiselt läbi ei ela („Ei mingit kurbust, no kohe üldse mitte midagi” — lk. 56), aga kaudne mõju on sel ikka. Just sellest sündmusest ajendatuna otsustab John ülepeakaela Eestist lahkuda ja ostab pileti Austraaliasse.

Romaani „Tagasi Eestisse” teine plaan räägib n.-ö. „Eesti asjast”: eestlusest, suhtumisest eestlane-olemisse ja selle tunnetamise mitmetest viisidest. Tegelikult algavad kavalad vihjed autorit huvitavale teemale üsna tähelepandamatult. Kas või peategelase nimi, ta on passi järgi Juhan, aga kõik, välja arvatud ema, kutsuvad teda sünnist peale Johniks; samuti poisi väline sarnasus John Lennoniga. Sümboolne on kindlasti ka seik Johni lapsepõlvest, kus Balti ketti kiirustavad vanemad, John kaasas, ei jõua õigeks ajaks kohale ja jäävad koos hilinenutega seisma teise, alternatiivsesse Balti ketti. Edaspidises elus ei paista Johnil erilist suhet „Eesti asjaga” olevat. Kui ülemus tahab talle tööl kaela määrida teisejärguliste, seni veel tundmatuks jäänud pagulaskirjanike teoste sarja toimetamise, tundub see Johnile ülimalt tüütu ülesandena, keeldumine ei tule tal aga lihtsalt välja. Nõnda loebki John nina kirtsutades üht harrastuskirjanduse tasemele jäävat käsikirja, milles „patriotism pritsis üle ääre” (lk. 82). Kuid kirjatöö autori elukoht Austraalias on kindlasti üks tegur, mis tõukab Johni just sinna putkama.

Austraalias kohtab John radikaalselt erinevaid arusaamu. Ühelt poolt Eesti Majas esindatud külma sõja ajast pärit resoluutne ja vastuvaidlemist mittesalliv suhtumine (esimene küsimus kõigile tulijatele: millal te Eestisse tagasi lähete?), teiselt poolt backpacker’ite mõtteviis. Viimatinimetatud nähtuse põhjalik tutvustamine on kahtlemata Vadi romaani oluline lisaväärtus. Ühe kohaliku elaniku sõnadega iseloomustab autor seda paremini, kui mina kokkuvõtlikult oskaksin: need on „poisid ja tüdrukud, kes põgenevad kodust ja lendavad üle mere kohale, et õnne otsida. Ja siis nad teevad mingit lihtsat tööd, saavad vähe palka, aga kolistavad kõik nurgatagused läbi. Siis saab neil bensiini- ja õlleraha otsa, mõni läheb tagasi koju, enamik lähevad farmidesse, elavad karavanparkides, korjavad nektariine, pirne, kõike, mida austraallased ise ei viitsi korjata. Backpacker’id korjavadki peaaegu kõik meie saagi ära.” (Lk. 203.) John tutvub nii mujalt kui ka Eestist tulnud backpacker’itega. Kaks Eestist pärit noort daami — kaks Evelini — saavad maakera kuklapoolel tema põhilisteks suhtluspartneriteks. Evelinid on intelligentsed neiud, kel filoloogiaõpingute lõpetamisest Eestis jäi puudu kukesamm, kes loevad andunult eesti luulet, aga kes sellegipoolest elavad tavalist backpacker’i elu.

Pole kahtlust, et okupatsiooni eest välismaale põgenenute ning tänapäeva maailmaavastajate mõtteviis jääbki vastandlikuks. Ühelt poolt niisiis Evelinid (aga veel rohkem see seltskond, kel pole ka eesti luulest sooja ega külma) ning teiselt poolt Eesti Majas tegutsev Helle ja muidugi ka isetegevuslik kirjamees ja rahvuslane Kaupo Männiste, kellega John samuti lõpuks kokku saab.

Vadi teos ei anna üheseid hinnanguid, ei loobi palli ühte väravasse. Ja ehkki Johnil tekib Eesti Majas Hellega kohe sõnavahetus, leebub temagi pärast Männiste käsikirja läbilugemist (selle lõpplahendus on tõesti omapärane) ning tutvumist Männiste endaga. Pimedaks jäänud Männiste soov, et John ta kodumaale talutaks, kus ta tahab surra, on igal juhul romaani murdekoht, kus ka lugejale peaks hakkama tunduma, et lihtsustatud arusaamad võiks inimeste üle otsustamisel kõrvale jätta. Just siin avaldub Vadi raamatu erinevaid, vahel täiesti vastandlikkegi suhtumisi lepitav aspekt.

Kuigi üldmulje Vadi väga mõnusalt kirjutatud raamatust jäi positiivne, ei saa mööda ka paarist vajakajäämisest. Vadi armastab uperpalle ja need tulevad tal tavaliselt hästi välja. Kõik see kehtib näiteks Männistega juhtunu, tema „kodumaale toimetamise” kohta. Ent Vadi keerab viimastel lehekülgedel veel kord kõik pea peale. Osutub, et John on ei kellegi muu kui Hermann Simmi poeg ja tema isa surm pole mitte otsene surm, vaid isa tegevuse paljastamine, mida poeg sel moel üle elas. Põhimõtteliselt poleks mul ka selle pöörde vastu midagi. Paraku jääb mõnest viimasest leheküljest raamatu lõpus natuke liiga väheks, et asju sedavõrd põhjalikult uude valgusse seada. Kui uperpallile Männistega pühendatakse kolm täispeatükki ja natuke lisaks, väärinuks ka see pöörang vähemalt sama palju. Ühtlasi tundub, et uuele käändele puudub varasemas tekstis piisav kate. Tõsi, Johni tädi kummaline käitumine raamatu esimeses pooles saab tähenduse. Aga päris hakatuses, peatükis „Teine kohtumine Johniga” on raske uskuda, et Vadi, kes teab, et John on Simmi poeg ja et juhtunud on see, mis Simmiga juhtus, alustaks sõbrast kõneldes nii: „Vahepeal ma muidugi kuulsin temast, eks me kõik kuulsime midagi” (lk. 9), ja et ka pärast seda, kui John ise sealsamas küsimusega „Palju sa minu isa asjast tead?” välja tuleb, jätkuks suhtlus ühegi mõttekrambita endisel moel, justkui oleks vihjatud mõnele sagedasti ettetulevale altkäemaksuafäärile vms., mitte „sajandi spiooniskandaalile”. Ja kui John seejärel hakkab paluma oma elust raamat kirjutada, kas poleks siis lausa vältimatu, et esimese, automaatse reaktsioonina lööks Vadil välja kahtlus, et tema abiga tahetakse riigireeturit puhtaks pesta — selle asemel mainitakse aga pelka tõrget saada jälle kellegi isikliku „jama sisse” (lk. 10) tõmmatud.

Veel rohkem kistuks jääb kogu Rohelisel mandril läbielatu äkiline taandamine spetsiifilise grupiteraapia käigus kogetuks. Austraalia-peatükid on lihtsalt nii ehedad ja tõepärased, et lugeja ei suuda seda uskuda.

Üsna nõutuks tegid mind ka kirjanik Männiste romaani peatükid, mida autor esitab tsitaatidena — justkui oleks romaan päriselt olemas. Männiste teksti on raamatus üsna palju, oma 40 lehekülge, ja seda oli, erinevalt muust, pagana igav lugeda. Katkenditel on romaanis oluline funktsioon, seda ei saa eitada. Ent nende vajalikkusest hoolimata tekib küsimus: miks nad just niisugused on? Igatahes on kindel: pole usutav, et üks juba päris eakas pagulane oleks midagi seesugust kirjutanud (sõnakasutus, ajaloofaktide interpreteerimine jne.). See ei näi ka paroodiana, sest paroodia puhul peaks olema selgemalt aimata, mida parodeeritakse. Usun täiesti, et Vadil polnud kavatsustki seda teksti kuigivõrd usutavana esitada. Ma aktsepteeriksin seda lähtekohta, kui nähtuks, mida ta siis täpselt taotleb. Miks üldse nii palju vaimujõudu ühele kaheldavale imitatsioonile raisata? Kas ei oleks olnud parem Männiste käsikirja üksnes ülevaatlikult refereerida?

Öeldule vaatamata on Vadi valmis saa­nud vahva raamatu ja pealegi olulisel teemal. Õnneks on tema romaan nii mit­mekihiline, et ebaõnnestunud kohta­del võib silma lihtsalt kinni pigistada — ja kadunud ei olegi nagu midagi.