Mina olen kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi lugenud. Kõik! Ja mitu korda! See on suur õnn, et eesti rahval selline varandus olemas on, ehkki ega kõik ei oska seda hinnata. Vahel ma kohe imestan inimeste rumalust ja tühisust. Enesel pole veel pooledki „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, aga tema paneb mütsi pähe ja läheb õue! Läheb tööle! Või kinno või seenele või kosja või mina ka ei tea, kus nad kõik käivad. Vahel aknast vaatan — muudkui kõnnivad! Ma tahaksin neilt küsida: kas teil tõesti on kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, et teil on aega sedasi ringi patseerida? Mina ei usu, et on! Ega „Loomingu Raamatukogu” pole mingi niisama raamat, et viskad pilgu peale, lased sõrmede vahelt sirdi! läbi ja otsas tema ongi. Ei, „Loomingu Raamatukogu” nõuab süvenemist! Sellepärast et see on maailmakultuur! Seda peab lugema aeglaselt ja teravdatud tähelepanuga. Siis on sellest kasu, siis jääb meelde.
Enne kui „Loomingu Raamatukogu” Eestis ilmuma hakkas, oli olukord ikka hull küll. Võib öelda, et kultuurihuvilise inimese jaoks valitses Eestis tühjus. Tohutu auk oli maailmakultuuri koha pealt. Mina tundsin seda väga valusalt. Polnud mitte midagi lugeda. Kõik need raamatud, mis sel ajal ilmusid, tundusid nii tühised, et… Ei tahtnud kätte võttagi.
Üldse oli olukord katastroofiline — ema ütles mulle iga päev, et kuule, Juku, sa oled juba kaheksateistkümneaastane, mine ometi ja aja naabri Ilsega juttu, eks ta ole ilus tüdruk. Aga mind ei huvitanud see Ilse kopika eestki, mina ei läinud temaga juttu ajama. Millest mul temaga rääkida on? Ega siis Ilse käest ei kuule midagi maailmakultuuri kohta!
Isa jälle rääkis, et sa oled juba täismees, tule kah traktorijaama tööle, ma õpetan su traktoriga sõitma ja pärast lähme joome kõrtsis õlut nagu mehed muiste. Aga mina ei läinud traktorijaama kah. Mistarvis ma pean traktoriga sõitma? Kuhu? Oleks, et traktoriga maailmakultuurile kuidagi lähemale pääseks, siis muidugi, siis ma oleks kindlasti läinud. Aga minu teada traktor maailmakultuuri juurde ei vii. Pigem viib kaugemale! Ja siis veel see õlu! Miks ma pean õlut jooma, kui mul janu pole? Aga kui mul on janu, siis võtan kopsikuga ämbrist kaevuvett, milleks veel mingisse kõrtsi minna? Milliseid uuemaid kirjandusuudiseid seal kuulda saab? Ei, mina ei läinud kuhugi. Istusin kodus ja ootasin. Et ehk muutub elu natukenegi helgemaks, ehk paotatakse pisutki maailmakultuuri varasalve ust. Eks see üsna utoopiline tundus sel ajal. Vend Mäidu kutsus jalgpalli mängima, õde Viivi tahtis, et ma aitaksin tal porgandeid rohida — ühesõnaga, Eestis valitses neil aastatel täielik kriis. Ma mõtlesin juba, et kas tõesti läheb elu niimoodi mööda, et maailmakultuur jääbki kogemata ja uuemate kirjandusvooludega tutvus sõlmimata. Kui ma jälle pidin kuulama ema juttu naabri Ilsest ja isa juttu traktoritest, siis tundus, et sedasi võib minna küll.
Aga ei! Kultuuri juba pudelis ei hoia, vaim murrab ikka lõpuks kõik ahelad ja saab jagu nii traktoritest kui naabri Ilsest! 1957. aastat mäletan ma sama hästi, nagu oleks see olnud eile. Ema oli mu poodi kaasa võtnud, et mulle uus särk osta. Kas saab olla midagi rusuvamat vaimsete huvidega inimesele? Aga mis teha, kuna mitte mingit alternatiivi polnud, siis läksin kaasa. Ajad olid juba kord sellised sünged, et isegi intellektuaalidel — ja mina pean ennast sada protsenti intellektuaaliks — ei olnud muud teha, kui osta särke! Enne 1957. aastat oli see kahjuks tavaline. Mitmed väga haritud ja andekad inimesed andsid alla ja läksid kompromissile. Neid võis näha kaubamajas, isegi turul. Jah, see oli väga kurb vaatepilt. Mul oli ka väga raske, ema muudkui küsis, et kas triibuline või ruuduline. Selline tunne oli, et nüüd lämbun. Aga mina püüdsin siiski vaimu virge hoida, ja ehkki ma olin sunnitud koos emaga kaubamajja minema, keerasin ma särkidele selja ja fokuseerisin pilgu ajalehtede-ajakirjade letile. Ega seal harilikult midagi rõõmustavat näha olnud, tavaline tuim massikommunikatsioon, aga sedapuhku sain ma kohe aru, et midagi on teisiti. Midagi on muutunud, otsekui kiirgaks ajakirjadelett vaimsust! Astusin lähemale, ja mida ma näen! „„Loomingu” Raamatukogu” esimene number — Pentti Haanpää „Elu suurelt maanteelt”, tõlkinud Vaime Kabur.
„Vaat selle ostame,” ütlesin mina emale. „Vaat selle me ostame, mitte triibulise-ruudulise särgi!” See oli armastus esimesest pilgust. Kohe oli aru saada, et nüüd lõpuks on haritud inimesed päästetud, nüüd on ka neil siin elus midagi teha! Oma ülesanne, isegi missioon: lugeda läbi „„Loomingu” Raamatukogud”. Kodus hakkasin kohe tööga pihta. Kui sügav ja sisukas! Ema rääkis ikka veel naabri Ilsest ja isa oma traktorist, aga minul polnud enam nende tühiste teemade jaoks silmi ega kõrvu. Lausa neelasin Pentti Haanpää alla! Kuu aega ei pööranud pilkugi sellelt raamatult, selline tunne oli nagu näljasel, kes pole kaheksateist aastat süüa saanud. Õppisin selle Haanpää raamatu kohe pähe. Küll oli hea olla! Ja siis läksin joonelt alevisse, keset ööd hakkasin jala minema, et selleks ajaks, kui ajakirjade lett hommikul lahti tehakse, kohale jõuda. Hirm oli küll hinges, mis siis saab, kui Pentti Haanpää raamatule ei tulegi lisa. Kuidas ma elan oma ülejäänud elu? Aga ei, kohe kui ajakirjalett lahti tehti, nägin ma, et uus „„Loomingu” Raamatukogu” number on müüki jõudnud. William Jacobsi „Säravad suled”! Puhas maailmakultuur jälle, mis sa oskad ütelda! Ja müüja ütles mulle, et ära karda, noormees, neid tuleb veel! Neid hakkabki nüüd tulema, igavesest ajast igavesti! Ma oleksin tahtnud müüjale suud anda, aga kus mul see aeg! Kohe Jacobsi „Säravad suled” lahti ja lugema! Alles õhtul läksin koju, või õigemini mind viidi, sest ema-isa olid otsima tulnud, et kus ma jäin. Ma ei saanud küll aru, miks ma pean kodus elama, kui seal ometi „Loomingu Raamatukogusid” ei müüda! Mis mõte sellel on? Palju otstarbekam oleks elada ajakirjaputka juures, siis näeb kohe, kui uut kaupa tuuakse. Aga intelligendil on väga raske vaielda harimatute inimestega. Ema ja isa arvasid, et ma pean ikka koju jääma. Ja muidugi jälle see jutt naabri Ilsest ja traktorijaama tööle asumisest! Kujutage ise ette: mina loen parajasti Antanas Vienuolise „Uppunut”, aga ema tüütab mind jutuga mingist Ilsest! Mina olen just ostnud Svetoslav Minkovi „Õlgveltveebli” ja süvenen maailmakultuuri, aga isa kutsub mind põllule kündma! No tõesti! Küll on kultuuriinimese elu raske!
Ega pole kerge labasusele ja tühisusele vastu seista. Ükskord ma juba peaaegu murdusin. See oli 1961. aastal. Ei tea miks, aga kahe „„Loomingu” Raamatukogu” numbri vahele oli jäänud pikem vahe. Edward Morgan Forsteri „Teine kuningriik” oli mul juba ammu läbi, tähtsamad lõigud alla joonitud, aga uut „„Loomingu” Raamatukogu” numbrit ei tule ega tule! Noh, siis ema juba saigi mu nii kaugele, et ma lasin end kättpidi naabri Ilse aia taha vedada. Isegi pintsak topiti mulle selga ja muudkui õpetati, et mine ja kutsu Ilse õhtul kinno või tantsima. Minul aga keerlevad mõtted ainult „„Loomingu” Raamatukogu” ümber: miks ei ole ometi uut numbrit müügile saabunud? Ega midagi juhtunud pole? Kas on maailmakultuuri vahendajad kauges Tallinna linnas haigeks jäänud? Nutt kippus peale, lootus kadus, ei olnud enam jaksu emaga sõdida ja juba ta hakkaski mind Ilse aiaväravast sisse nügima.
Õnneks just siis sõitis mööda postiljon — selleks ajaks oli mul „„Loomingu” Raamatukogu” juba tellitud, ma ei käinud seda enam ajakirjakioskist ostmas — ja see hea inimene hõikas juba kaugelt: „Uus number tuli!” Ja viskas mulle Vladimir Bogomolovi „Ivani”. Noh, naabri Ilse juurde jäigi loomulikult minemata, kus mul enam see aeg! Trükisoe kirjandussündmus vajas läbitöötamist! Istusin sinnasamasse aia taha maha ja süvenesin uudisteosesse. Ööseks vedas ema mu kelguga siiski koju ja see on väga hea, et vedas, sest kuuvalgel oli Bogomolovit natuke pime lugeda, ehkki peab ütlema, et „Loomingu Raamatukogus” on maailmakultuuri ja vaimsust nii palju, et see kiirgab ka pimedas öös. Aga kodus lambivalgel oli ikkagi parem. Nägi ka varjatumaid ja väiksemaid nüansse, maailmakirjanduses on ju nüansse palju. Mõnes „Loomingu Raamatukogus” olen ma üle kahesaja nüansi kokku lugenud! Vaat selline tase! Ja see ei kõigu ega lange.
Muidugi, sellest hoolimata, et „„Loomingu” Raamatukogu” aina ilmus ja päevast päeva iga raamatusõpra rõõmustas, oli olukord Nõukogude Eestis siiski ikka veel katastroofiline. Üldine tase oli väga madal. „„Loomingu” Raamatu­kogu” oli küll nagu päike, aga ei jaksanud tervet Eestit soojaks kütta. Võtame või sellise näite: 1964 aastal ilmus Friedrich Dürrenmatti „Füüsikud” — ja samal ajal tuldi minu juurde jutuga, et mu õde Viivi abiellub, tulgu ma ka pulma. Lihtsalt uskumatu — eesti keeles on ilmunud Friedrich Dürrenmatti „Füüsikud” Aleksander Kurtna tõlkes, aga mind kutsutakse kuhugi pulma! Vaat selline oli vaimne tase! Jahmatav! Ma ei hakka ütlemagi, et loomulikult ei läinud ma kuhugi, sest Dürrenmatt vajas uurimist ja kohe-kohe olid ju tulemas ka „„Loomingu” Raamatukogu” järgmised numbrid. Aga sumbunud õhkkonna ja valitseva labasuse iseloomustamiseks on see hea näide. Ja olukord ei paranenud. Vaevalt aasta hiljem, just siis, kui minu postkasti jõudis Max Frischi „Homo faber”, tuli ema uudisega, et õel on laps sündinud! Kujutage ette — viimaks ometi on Ain Kaalep Max Frischi „Homo faberi” eesti keelde tõlkinud, aga väikekodanlikes ringkondades vadratakse süüdimatult mingist lapsest! Ja see jant jätkus uskumatult pikka aega, harimatusel on erakordne elujõud. Palun väga: 1967. aastal Słavomir Mrożeki „Tango” Aleksander Kurtna tõlkes ja õel uus laps! 1969. aastal Friedebert Tuglaselt „Kirjandusloolisi pisivesteid” — aga õde saab samal ajal kolmanda lapse! 1971. aastal Tšõngõz Ajtmatovi „Valge laev” Hans Luige tõlkes — aga minu õde otsustab saada neljanda jõnglase! Paar kuud hiljem tõlgib Jaak Rähesoo eesti keelde William Faulkneri tähelepanuväärse romaani „Kui ma olin suremas”, aga õde — ei, seekord ei saa ta isegi mitte last, vaid võtab kutsika! Vaat selline absurdne paralleelmaailm oli nõukogude ühiskond. Ühelt poolt värsked sõõmud maailmakultuuri, mida tõi meieni „„Loomingu” Raamatukogu”, teisalt aga täiesti suletud, provintslik maailm täis lapsi ja kutsikaid. Või mida arvata sellest, et Albert Camus’ „Sisyphose müüt”, mida ma olen aastaid taga igatsenud, öösiti unes näinud, lõppude lõpuks suures hädas ise kirja panna püüdnud — muidugi erilise eduta —, ilmub viimaks ometi Henno Rajandi tõlkes, aga isa tuleb mulle täpselt samal ajal ütlema, et vend Mäidu on võitnud rajooni meistrivõistlused murdmaasuusatamises ja et sel puhul süüakse teises toas kringlit. Kas ma ei tahaks ka sööma tulla? Vaat sellistes tingimustes pidid elama haritlased Eesti NSV-s!
Eriti umbseks muutus olukord muidugi 1970. aastatel, sest siis kolis vanaema meie juurde elama. Intelligentsi esindajatele, nagu näiteks mina, oli see kohutav hoop. Kafkalikud stseenid hakkasid korduma päevast päeva: minul on pooleli Romualdas Granauskase „Loojanguvana” ning ootel Paavo Haavikko „Neliteist valitsejat”, kui vanaema tuleb ja küsib, kus on tema prillid. Mina olen parajasti süvenenud Jawaharlal Nehru „India avastamisesse”, kui vanaema hakkab televiisorist vaatama „Reklaamiklubi”. Neil hetkedel mõistsin täie selgusega, et Eestit lahutab muust maailmast raudne eesriie ja „„Loomingu” Raamatukogu” on ainus peenike nabaväät, mis ühendab meid inimväärse eluga.
Aga polnud midagi parata, tuli vastu pidada. Vaikne ja visa vastupanu oli ju andnud ka positiivseid tulemusi, näiteks jutud traktoriga sõitmisest ja naabri Ilsest olid õnneks vaibunud. Vanaema võis küll valitseva kliki heakskiidul otse minu nina all põrandat pesta ning köögis kõrvulukustava särinaga pannkooke praadida, ent vaimuinimesele oli neil aastatel olulisem Thomas Manni „Mario ja võluri” ning Leonid Andrejevi „Saatana päeviku” ilmumine. Ehkki mulle peeti vajalikuks teatada, et mu vend Mäidu on võitnud Spordilotoga sada rubla, pakkus mulle keset seda labasusemerd lohutust Mihkel Muti koostatud „Sõna 7”. Õde Viivi küsis minult, kas ma ei tahaks tolmuimemise ajaks teise kohta istuda, aga mina lugesin Dale Wassermani „Lendas üle käopesa” ega lasknud end vähimalgi määral eksitada üha jõhkramaks muutuvast ühiskondlikust survest. Sedasi pidasid tõelised vaimuaristokraadid tänu „„Loomingu” Raamatukogule” vastu ka kõige tinahallimatel aastatel.
Üsna ootamatu uudis oli Eesti Vabariigi iseseisvumine 1991. aastal. Mäletan, et lugesin parajasti Pandelis Prevelakise „Ühe linna kroonikat”, mille oli uuskreeka keelest tõlkinud Kalle Kasemaa, kui mulle öeldi, et Eestimaa on juba mitu kuud vaba. Mina muidugi rõõmustasin, et raudne eesriie on murtud, ja olin kindel, et nüüdsest hakkab „Loomingu Raamatukogu” ilmuma mitte enam 52, vaid vähemalt 300 numbrit aastas. See oleks olnud täiesti normaalne ja katnud kenasti ühe tõelise vaimuinimese napid vajadused. Aga paraku selgus, et ka kodanlikus vabariigis on kultuurile määratud vaeslapse osa. Juba mõni kuu pärast seda, kui ma olin saanud teada, et Eesti on nüüdsest iseseisev riik, ja lugesin suure süvenemisega Fanny de Siversi „Mateeriasse kootud palvet”, tuli minu juurde mu õde Viivi lihtsalt selleks, et teatada: tema on saanud vanaemaks! Tõesti, midagi grotesksemat on raske ette kujutada! Meil oli juba peres üks vanaema, kas sellest tõesti ei piisa! Õde aga oli ju juba ema, isegi neljakordne ema, ehkki ka see on jabur, sest ka ema oli meil olemas. Milleks on talle veel tarvis vanaema loorbereid! Ent väikekodanluse ahnusel pole iialgi piire. Esitasin oma argumendid õele, aga tema tuli välja aina uute kollaste pommuudistega, väites, et meie vanaema on juba mitukümmend aastat surnud, samuti nagu meie ema ja isa. Jah, kõik kaob! Peale kultuuri! Kultuur jääb. „Loomingu Raamatukogu” ei lasknud end segada päevapoliitilistest segadustest ega pealetükkivast meediatsirkusest ning jätkas ennastsalgavalt ilmumist. Ja mina jätkasin muidugi lugemist ning väärt teoste rida mu raamaturiiulil aina pikenes.
Muu maailm liikus samal ajal oma tavalisel tühikäigul: õel sündis muudkui lapselapsi ja vend võitis spordiveteranide meistrivõistlustel kuulitõukes teise koha. Tähistasin need sündmused parajasti pooleli olevates „Loomingu Raamatukogu” numbrites „linnukestega”. Ruth Rendelli „Kui mõrtsukas on töö teinud” — Viivil teine lapselaps. Rein Veidemanni „Mälestusi Golfi hoovusest” — Viivil kolmas lapselaps. Arto Paasilinna „Jänese aasta” — Viivil neljas lapselaps. Franz Kafka „Kiri isale” — Viivil viies lapselaps. Tõesti, muigama ajavad vahel need mammonamaailma tühised askeldused. Kas keegi kujutaks ette, et „Loomingu Raamatukogus” ilmuks järjepanu üks ja seesama raamat? Ei, ikka uus ja unikaalne aare maailmakirjanduse varalaekast tuuakse tähelepaneliku lugeja lauale. Aga õel muudkui üks lapselaps, teine lapselaps, kolmas lapselaps… Monotoonne ja ennastkordav, rutiinne ja stagneeruv — ütleks selle mustri kohta vaimuinimene.
Pierre Bourdieu „Televisioonist” — ja samal ajal vennal veteranide kuulitõukes hõbemedal. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.
Praegu elan ma vanadekodus, aga „Loomingu Raamatukogu” tellimus õnnestus ümber vormistada, nii et vaimuvara pealevool pole hetkekski katkenud. Lugemine võtab viimasel ajal küll rohkem aega, silmad pole enam endised, ent seda põhjalikumalt on võimalik süveneda, uurida eraldi iga tähte ja isegi iga koma, sest need pole niisama komad, need on „Loomingu Raamatukogu” komad. Neil on oma kindel mõte ja tähendus, nad on osakesed maailmakultuurist.
Häiriv asjaolu on vaid see, et mu kõrvaltuppa on end sisse seadnud naabri Ilse. Nii et see vana tants hakkab jälle pihta! Muudkui kriibib mu ukse taga. Mina loen parajasti Virginia Woolfi „Olemise hetki. Märkmeid möödanikust”, aga see naabri Ilse toob mulle prääniku! Minul on pooleli Marusja Klimova „Siniveri”, aga naabri Ilse on nagu kiuste piruka küpsetanud ja muudkui nügib taldrikut minu poole! Vägisi kipub mõte sinna kanti, et see kõik pole juhus, et keegi suunab selliseid naabri Ilsesid, et kusagil on mingisugused jõud, kellele ei meeldi vaba mõte ja vaba vaim. Kuid pole viga, oleme hullemaidki päevi näinud. Intellektuaali elu pole üheski ühiskonnas kerge, aga õnneks on olemas kõrgkultuur, see annab jaksu vastu pidada. Õnneks on olemas „Loomingu Raamatukogu”, ja kui selle peale mõelda, siis ei suuda naabri Ilse sulle midagi teha.